Leena Kurvet-Käosaar tutvustab “Sirbis” elulooraamatut “Minu elu ja armastus. Eesti rahva elulood IV”

Kogumiku „Minu elu ja armastus“ lugeja ees avaneb ajaloo suur pilt kui kogemuste panoraam, kus oma roll on nii sihikindlatel valikutel kui ka kokkusattumustel.

„Ka Eesti Vabariigi lugu võib kujutleda eestlaste elulugude keti, sõrestiku või mosaiigina.“ Nii kirjutavad Eesti Vabariigi juubeliks ilmunud kaheköitelise elulookogumiku „Minu elu ja armastus. Eesti rahva elulood“ saatesõnas raamatu koostajad Rutt Hinrikus ja Tiina Ann Kirss (lk 10).

Teose puhul on kahtlemata tegu kauni (juubeli)kingiga. Hasso Krulli sõnutsi loob kingitus kogukonda, „ta kasvab käest kätte liikudes, tema väärtus on pärast tarvitamist alati suurem kui enne“. Iga vahendatud elu, olgu kirja pandud või jutustatud, terviklugu või üksikud mälupildid, hakkab ühel või teisel viisil kogukonda loovana „käest kätte“ liikudes kasvama. Vahenduse tulemusel kasvab ja avardub ka vahendajate/kirjutajate endi elu, sirutudes elatavast olevikust tulevaste kuulajate ja lugejate suunas ning kaardudes tagasi minevikku eelkäijate ja esivanemate poole. Ameerika päritolu elulookirjutuse uurija Paul John Eakini arvates kogebki inimene oma elukäiku eelkõige loona, kus tõusevad olulisena esile seosed ja sidemed teistega. Itaalia filosoof Ariana Cavarero peab (elu)loo vahendamist indiviidi enesetaju keskseks võimaluseks.

Loe kogu artiklit siit