EESTI RAHVA ELULOOD ll

ELIN TOONA (sünd 1937)

Aasta enne Eesti ametlikult taastatud iseseisvust oli mul võimalus tulla tagasi Eestisse ja otsida üles sinna jäänud lapsepõlvemälestused, mis on ühel või teisel viisil juhtinud mu elu tänapäevani. Ülejäänud “elulugu” on olnud üks kohvrita rändamine ühest jaamast teise. Ei olnudki õiget tahtmist kuskile peatuma jääda, ikka arvasin, et tulen kord koju tagasi. See on olnud meie, paguluses kasvanud generatsioonide tugevus ja nõrkus: jääda kindlaks ja ustavaks oma vanematelt päritud ideaalidele, nende mälestustele, igatsustele ja pettumustele, millest meil endil ei olnud kõige vähematki kogemust.

Mul võttis kaks tundi, et kõmpida läbi Haapsalu, kuni jõudsin lõpuks meie endise kodu tänavale. Merevaate järgi arvasin, et olin jõudnud õige lahe juurde. Haapsalus on mitu lahte ja mitu sarnast vaadet merele. Viiskümmnd aastat on pikk aeg, palju võib muutuda, aga mitte meri, mitte taevas ja see, kuidas nad tuttavas raamis kokku saavad nagu lapsele ema nägu. Olin 7-aastane laps, kui siit lahkusime, ja olen siia tuhandeid kordi unenägudes tagasi tulnud, – leides ainult kummitusi. Ei teadnud nüüdki, mida oodata või karta. Seegi võis olla unenägu ja ma võisin iga minut ärgata pimedas magamistoas Inglismaal, Ameerikas või mõnes hoopis võõras kohas teadmata, kus ma olen.

Sõbranna Tallinnast oli kaasas. Kui jõudsime Tsaikovski pingi juurde, oli selle taha ilmunud suur mitmekordne hoone. Nüüd teadsin, kuhu vaadata – sinna, kus pidi olema pisike hall puust majake puukuuriga, suured põlispuud ees ja taga värava kõrval. Vanatädi oli kirjutanud, et kasutab maja ümbritsevat puust aeda kütteks, kuna ei jõua enam puid raiuda.

Unenägudes oli maja alati alles, oli ta siis tühi või olid võõrad sees. Et meie maja enam ei olnud, et seal ei olnud midagi tuttavat – see oli suurim üllatus. Mis aga kummitas, oli suur lagunenud hoone. Ei aknaid ega ust! Lahepoolses telliskiviseinas oli suur auk, nagu oleks mõni vihane hiiglane rebinud kamaluga kive ja peletanud nendega ümbrusest kõike, mis siin kord elas ja õitses. Maja ümbruse tegid inetuks äratambitud muld, purustatud kivitükid ja veel inetumad rohututid. Ei oleks uskunud, et isegi rohi võib olla inetu! Ja maja ees hoidis üksainuke pisike kõver kuusk poolviltu maast kinni, ta näis olevat haige, aga veel elus.

Sõbranna jalutas peenetundeliselt natuke eemale. Ta nägi, et see oli mulle ülitraumaatiline hetk. Tegin südame kõvaks ja läksin vaatama, mis tänava poolt näha. Sama – ainult paar katkist akent ja metalluksed mõlemal pool tunnistasid, et sellel hoonekoletisel oli olnud mingi otstarbe. Majaesiste puude kännud olid alles, juured kõrvaldamiseks ilmselt liiga sügaval. Kutsusin sõbranna tagasi. Tegime pilte. Süda oli paha, tahtsin oksendada, aga enesedistsipliin ei lubanud. Hiljem kuulsin, et endine Haapsalu mudala, vanasti meist paremal, oli laiendatud üle meie krundi. Suurem hoone oli mingi tööliste sanatoorium ja see koletis meie maja kohal tolle haigla mudahoidla.

Olin näinud, aga ei uskunud oma silmi. Järgmine kord, kui ma Haapsalusse tagasi tulin, olin üksi ja läksin otseteed õigele kohale. Ei olnud mingi ilmutus – kõik oli sama. Ilm oli külmem. Haigla küttetorud popsutasid seintest välja musta suitsu ja auru. Sanatoorium oli nagu mingi hiigeldraakon, ajas suitsu ja auru suust ja küljest. Mudahoidla seintele oli pritsitud grafitit, tänapäeva noorte roppe meeleavaldusi. Mul oli hea meel vaadata, et pisike puu oli toibunud ja sirgem. Kännud ajasid noori võsusid. See häiris mind. Ka kollased lilled, mis olid ilmunud rusu vahele. Olin tulnud tagasi jumalaga jätma, asetama vaimus lilli kadunu kalmule. Aga kadunu elas veel ja mõtles tulevikule. Mind siin ei tuntud.

VAADE LÄBI KÖÖGIAKNA

Ma olen sündinud Tallinnas 12. juulil 1937. Isa ja ema – Enn ja Liki Toona – olid näitlejad. Nad elasid Tallinnas. Ema töötas Töölisteatris ja isa Draamateatris. Nägin neid harva.

Ma elasin koos vanaema, keda kutsusin Mämmäks, ja vanatädiga, keda kutsusin Tätäks. Tänavapoolne aadress oli Supeluse t. 6, tagavärav avanes Vaiksele kaldale. Ma mäletangi ainult merepoolset vaadet. Tänavapoolne oli igav. Pealegi, mind ei lastud üksi eestuppa. Seal oli “mööbel” ja igasugust portselani, mis kukkus kohe põrandale, kui sellele liginesin.

Majast vasakul oli pisike padrik ja Tsaikovski pink. Paremal Petersoni paadihoov ja Haapsalu mudaravila. Vanaema oli luuletaja Ernst Enno lesk, (Olga Elfriede Enno ehk Ella). Vanatädi oli vanaema õde, vanapiiga Alma Saul. Ta peigmees suri Venemaal sõjas ja ta ei raisanud palju aega mõtlemise peale, oli alati ametis, liikus hommikust õhtuni: keetis, lõhkus puid, tõi kaevust vett, hoolitses aia ja majaümbruse eest. Ta rääkis vähe. Vanaema aitas ka, aga kui tema aitas, siis “aitasime” koos ja jäime tädile jalgu. Parema meelega istusime kuskil ja joonistasime, luuletasime. Me olime alati koos: kitkusime aias, jalutasime mööda Viiki, käisime piimapoes, tegime päikeseharjutusi, koorisime kartuleid, aga kõige rohkem meeldis joonistada. (Vanaema oli õppinud joonistamist Kristjan Raua stuudios ja hiljem Helsingi Ateneumis). Tätä elas oma muusikale. Suur must Bechsteini klaver seisis eestoas. Mõlemad oskasid mängida, olid seda õppinud isakodus Kodaveres, isa oli Kodavere kiriku köster Joosep Saul. Tätä oli olnud klaveriõpetaja Läänemaa seminaris ja andis klaveritunde. Me elasime aeglases vaikuses, klaverimuusika saatel.

Minu lemmikkoht oli istuda köögilaual, vaadata aknast välja lahele ja jälgida jalutajaid promenaadil. Vanaema oli sealsamas ligidal, askeldas nõudega, valvas suuri padasid pliidil, kus midagi alati kees ja auras (supp või tatised ninarätikud). Köök oli soe ja vaade läbi aknaklaasi käe ja ninaotsaga auru sisse hõõrutud.

Aias jälgisin tädi värvilist pearätikut, kui ta liikus maja ja puukuuri vahet. Härra Peterson kühveldas puhtaks meile tee puukuuri juurde, raius meile suuremaid halge ja me kasutasime tema kaevu. Aga enne, kui tädi või Peterson jõudsid puhta lume ära solkida, oli seal käinud juba Tondu ja ettevaatlikult ning ühtlaselt paigutanud oma käpajäljed sirges joones puukuuri katusele. Ta istus seal liikumatult ja vaatas kaugusesse.

Suvel lubati mind aeda, aga ainult siis, kui oli ilus ilm. Seda juhtus harva. Seejuures suuremad naudingud olid joosta palja jalu värskes rohus või istuda päikesest soojendatud trepiastmel ja lasta sipelgatel üle varvaste ronida. Majast kostis ikka sama klaverimäng. Mõni õpilane või tädi harjutas pühapäevasteks kontsertideks Kuursaalis.

Ma mäletan kevadise rohu lõhna, tormise märtsihommiku tuule kibedat maitset huultel. Sügisniiskust seintes. “Mädamunade” ja kõntsa haisu suvel, kui vesi oli madal ja tuul puhus üle mudapraamide. Praamid loksusid kalda ääres, mudala trepi juures. Olin juba jälginud, kuidas neid sealt lahti võeti, ja ühel suvel läksingi “merele”. Oli tore vaadata, kuidas kaldale kogunes inimesi, kõik jooksid ja siblisid seal edasi-tagasi ja vehkisid kätega. Mämma ja Täta kaasa arvatud. Natukese aja pärast ilmus mu kõrvale mootorpaat ja minu “meresõit” lõppes kõva manitsusega.

Mudala kliendid olid hoopis teist sorti inimesed, kui meie omad turul ja piimapoes. Nad “promeneerisid” aeglaselt, raamatud käes või pisikesed sülekoerad kaenla all või keti otsas. Seletasin kellelegi, et “kutsa om paela otsan, mudu kutsa kuku maha.”

Kui olin vanem, lubati mind üksi tänavale. Istusin maja ees ja voolisin rentslisse kogunud mudast loomi ja topsikuid. Vanaema “küpsetas” neid praeahjus. Aga nad lagunesid varsti. Samuti mu lapsepõlve ilusamad mälestused.

Kui ema ja isa tulid külla, tõid nad teatrist kaasa lõbusa seltskonna. Räägiti valjusti, naerdi palju. Külalised kogunesid klaveri ümber mängima ja laulma. Kõik mängisid, aga tädi mängis kõige paremini. Kui külalised olid seal, hiilisin mängu ajal suurde tugitooli ja kuulasin neid imeilusaid helisid. Suvel olid aknad lahti ja tuul puhus muusika otse kardinatesse. Kardinad tantsisid ja hõljusid muusika saatel. Vahel oli kõik nii väga ilus, et ma puhkesin nutma. Kui olin üsna pisike, olevat ma muusika juures hakanud “nohisema”. Mind viidi arsti juurde. Üks teine kord, kui keegi külalistest tõi suure kimbu pojenge, olin ma neist nii rabatud, et kui nad närtsima hakkasid, arvasin, et nad “surevad”. Mäletasin vist Tambu vanaisa (isaisa) surma, kui ma olevat tahtnud ronida kirstu sisse tema kõrvale magama. Nutmine ja haletsemine lillede pärast oli nii äge, et mind pidi sealt jõuga ära viima. Vanaema andis mulle palderjani. Ema arvas, et minuga ei ole kõik korras. Uuesti arsti juurde. Siis arvati, et mul võib olla mingi eriline muusikaline anne. Ema viis mu Tallinnasse teatrisse. Inimesed rääkisid minuga, kästi laulda. Pettumus oli suur, kui selgus, et mul ei olnud isegi “kuulmist”. Ma ei osanud kõige lihtsamat viisi pidada. (Ometi tean, kui keegi teine valesti mängib!) Kuna minust ei võinud saada Shirley Temple’it, saadeti mind vanaema juurde tagasi. Vanaema lohutas mind kaerapudruga. Temal oli ükskõik, kas oskasin laulda või mitte. Ta kiitis mu uut luuletust köögikärbsest, “kellel oli tuhat silma”, mille olin kirjutanud enne Tallinnasse sõitmist. Tegin kärbsest ka ilusa joonistuse. See oli mu ainuke kord Tallinnas. Ema ja isa elasid siis Müürivahe tänaval. Mäletan müüri. Müür ulatas maast taevani. Põlvitasin aknalaual nii kaugele välja, kui võimalik, aga ei näinud muud kui inimeste päid ja sama müüri paremal ja vasakul.

Ei saa ka sellest mööda: ma olin inetu laps. Ma olin paks ja vaatasin kõõrdi. (Silmadega juhtus õnnetus, kui olin kaheaastane. Koer hüppas mulle tagant selga ja ehmatus viskas silmad paigast.) Isale ei meeldinud minuga jalutada. Tal oli piinlik. Meid teretati: “Või see on teie tütar!” Ja siis tagasi tõmbudes: “Aber sie schielt!” Sain aru. Saksamaal laagris, Inglismaal lastekodus tegid lapsed minu üle nalja. Poisid vähem. Mängisin poistega ja õppisin ennast rusikatega kaitsma.

Mälestused isast on veel napimad. Ükskord Haapsalus viis ta mind endaga jalutama. Me ei läinud kaugele. Keerasime juba kõrvaltänaval ühe maja trepist üles. Üks preili avas ukse ja isa läks sisse. Ootasin, ootasin, kuni hakkas igav. Läksin üksi koju tagasi. Õhtul kuulsin, kui teiselpool seina valjusti räägiti. Alati räägiti saksa või vene keeles, kui ei tahetud, et ma aru saan. Nii õppisin mõlemaid rääkima kodus ja hiljem Saksamaal, aga vene keel on täiesti ununenud.

Teine mälestus isast umbes samast ajast (kui olin viieaastane) jäigi viimaseks. Isa tuli ootamatult üksi. Keetsin parajasti köögi akna all “rohusuppi”, kui kuulsin tema häält läbi lahtise akna. Oleksin läinud teda teretama, aga hääled olid jälle valjud ja Mämmä küsis: “Mida ma ütlen lapsele?”

Isa vastas: “Ütle, et tal ei ole enam isa ja mul ei ole enam tütart.” Nende sõnadega prahmatas ta uksest välja ja paugutas väravat. Haarasin peotäie rohtu ja jooksin talle järele. Ma pistsin rohunuustaku ta pintsaku tasku.

“Noh, mis siin?” küsis ta ehmunult. “Ei midagi,” vastasin päris asjalikult, “kui paned käe tasku, mäletad, et sul on tütar ja mul on isa.” Kui tulin 1990. aastal Eestisse, kuulsin, et ta oli hoidnud eluaeg seda kuivanud heinatuustikut oma kirjutuslaual.

Mu isa oli üleni kunstnik. Ta oli hea inimene, aga mitte perekonnainimene. Kui tulin 1990. aastal esimest korda Eestisse, elas veel üks sugulane, isa venna Richardi naine Epp. Teatati, et ta ei taha mind näha. Ehmatasin veel rohkem, kui kuulsin, et minu ema olevat “ära jooksnud sakslastega”. Vist kõige hullem oli kuulda, et mu armsale Tambu Mammale (isa emale) oli öeldud, et me oleme surnud. See oli vist vanainimesele lihtsaim seletus asjadest, mida ei maksa siingi rääkida. Mis puutub “perekonnasse”, oli pettumusi palju. Arhiivis leidsin andmeid isa kohta, mis ei vasta tõele, aga millega ta oli samuti vist püüdnud meist eemalduda. Ta oli ütelnud ajakirjanik Oskar Kuningale, et oli “mobiliseeritud Venemaale ja osalenud Jaroslavli ansamblis”. Teatri andmete järgi oli ta näitejuht Tallinnas ja Pärnus, kuni suri 1973. aastal. Veel enne tema surma taastasime kirjavahetuse. Midagi erilist ei julgenud kirjutada, aga mul oli hea meel, et ta mind mäletas. Üks ema sõbranna teatrist oli talle andnud minu pildi ja teisele poole kleepinud minu esimese luuletuse Londoni “Eesti Hääles”. Pildil olid mu silmad sirged (opereeriti Inglismaal, kui olin 14 aastat vana).

Kuigi kõik eelmainitu võis olla tingitud “poliitilistest oludest” ja minu pettumused vaid inglase/ameeriklase täielik naiivsus, olid need elamused siiski vapustavad ja umbes seal hakkasidki hargnema ema ja vanaema kodukootud mälestused, millega nad olid püüdnud mulle luua “perekonda” ja “kodumaad”, et mul oleks midagi muud peale nende kahe inimese ja asjade, mis me Eestist kaasa olime toonud.

Ma ei teadnud siis veel midagi oma vanaisast, luuletaja Ernst Ennost, peale selle, mida olin kuulnud kodus. Kutsusin teda “muts papaks” tema sünge pronksist profiili pärast. Kui jalutasime vanaemaga kalmistule, peatusime ikka tema mälestussamba juures Õhtu kaldal ja puhkasime samba talal jalgu. Mämmä ütles, et taat surnud noorelt, “kuna tal oli luuletaja hing.” Olen kirjutanud tema eluloo ja mul on tuline kahju, et ma ei tundnud oma vanaisa. Ainult tema oleks teadnud minule nõu anda, kuidas elada üle igaveste igatsuste lagunemist, mitte otsida tähendust asjades, mida enam ei ole.

“KUI MAAILM OLI LEIVAST JA JUUSTUST” (When All The Trees Were Bread And Cheese”

Panin selle pealkirja oma autobiograafilisele kuuldemängule, mille tellis minult BBC 1970. aastal. Olin kirjutanud neile sarja lühijutte, kuuldemängu, luuletusi ja ühe menuka dramaatilise TV monoloogi “Rose Watkins”. Seda kasutati mitmes vormis, ka ühel noorte luulefestivalil Hullis. Mind peeti Inglismaal “tähelepanuväärseks nooreks kirjanikuks” siis, kui olin sealt juba lahkunud.

On vaieldav, kui palju “elulugusid” võib üks 33-aastane inimene pakkuda. Kirjutasin sellest, kuidas me põgenesime 1944. aastal Eestist ja jõudsime Inglismaale.

Haapsalu vaikne muusikaline idüll lõppes juba parema arusaamisega oma ümbrusest ja asjadest, mille eest mind varjati nagu last kunagi. Üks vene arst tuli meie eestuppa elama. Samal talvel: olime just istunud söögilauda, Vene sõdurid prahmatasid püssidega uksest sisse ja viisid kõik laualt. Eriti kahju oli singist, mille ema oli maalt toonud. Vaatasime köögiaknast, kuidas Vene sõdurid sõid, jõid ja suplesid jääaugus, mille olid sinna raiunud. Viina olid nad nähtavasti saanud mujalt.

Vene arst lahkus. Saksa sõdurid olid hoopis viisakamad, ilusates mundrites ja läikivates saabastes. Ükskord olime vanaemaga promenaadil, kui meile tulid vastu neli sellist ohvitseri. Kitsal teel jäime neile ette ja üks ohvitseridest lükkas meid kõrvale. Kukkusime vanaemaga üksteise otsa, tee äärde.

Ühel teisel päeval tuli ema joostes koju ja hõikas juba väravast: “Nad tulevad, nad tulevad kohe. Saada laps ära!” Vanaema pistis piimamannergu mulle pihku ja lükkas mu uksest välja nii jõuliselt, et peaaegu kukkusin trepist alla. “Mine too piima,” käskis ta. Ta polnud minuga kunagi nii rääkinud. Ma polnud ka kunagi ilma temata piima toonud. Mul ei olnud raha. Jäin nõutult köögi akna alla ootama. Kuulsin, kuidas ema nuttis ja riideid kohvrisse loopis. Aga keegi ei tulnud. Keegi ei seletanud, mis oli juhtunud. Lugesin sellestki lehest.

“Liki Toona oli “meie mees Havannas”, kelle kaudu mõnigi kord üht-teist võimude poolt kavandatavat või salajas räägitavat teada.” (Venda Sõelsepp, “Lääne Elu” 24. aprill 1997.) Ema oli lahkunud teatrist ja töötas sakslaste juures tõlgina. Nii saanud ta inimesi hoiatada, kui nende nimed ilmusid sakslastevastaste arreteerimiskäskude nimekirjas. Ta oli nähtavasti näinud iseenda nime.

Märtsis läksime Saunjasse pakku. Tädi tõi kelguga süüa. Elasime koos teiste inimestega suures toas. Naised küpsetasid köögis leiba. Mehed olid toonud metsast kasemahla. Läksin kööki endale leiba ja mahla küsima. Mind aeti köögist välja. Läksin vanaema otsima ja leidsin aias lumikellukesi. Päike paistis läbi õrna jääkatte ja valgustas iga valget õit ja rohelist vart, nagu tilguks nendele taevast külma kulda. Kükitasin seal kaua, kuni vanaema tuli ja ütles: “Kas sa oled seal? Olen sind igal pool otsinud.”

Öösiti pommitati. Meil oli aianurgas varjend. Hr. Peterson kaevas sinna suure augu, aga augu põhi oli vett täis. Minu jaoks oli ööpott kaasas. Ma keeldusin pissimast kõikuvate märgade plankude otsas ja kisasin, kuni me kõik majja tagasi läksime. Olime just kööki jõudnud, kui pomm langes varjendile. Üks suurtest puudes kukkus pooleldi maja peale ja purustas pööningu aknad. Ema jäigi koju. Öösel täiskasvanud sosistasid ega maganud üldse. Piilusin ukse vahelt, kuidas nad istusid köögilaua ümber ja pidasid nõu. Aknad olid kaetud paksude tekkidega ja väljas käisid plahvatused. Läksin voodisse, aga lamasin seal, sõrmed kõrvades, ja ei julgenud magama jääda. Hommikul hakati pakkima. Ma ei saanud hästi aru, kuhu me pidime minema, ja virisesin, kui mul ei lubatud kaasa võtta rohkem mänguasju kui üks nukk. Eriti, kui nägin, et ema võttis klaaskapist oma Marie ja pani ta ettevaatlikult kohvrisse. (Sain Marie endale aastaid hiljem, kui olin juba suurem ja mõistlikum. See oligi mõeldud minule.)

Tädi jäi väravale meile järele vaatama. Tema jalg oli haige ja ta ütles, et ei jäta oma klaverit. Kõik nutsid. Mina ka, Tondu ei tulnud väravale jumalaga jätma. Kass teadis, et me kunagi tagasi ei tule.

Ja nii me lahkusime 23. septembril 1944.

Isa oli saatnud kirja, et tuleb järele. Aga ta ei tulnud. Läksime ilma temata viimases paadis, viimaste inimestega. Oli juba õhtu. Merel tuli üks suur kaubalaev meie kõrvale. Ema ronis kutse peale köisredelit mööda üles ja nõudis, et meid ka peale võetaks. Meid vinnati üles puukastis. Vanaema läks üksi, jättes mu esialgu paati. Arvasin, et nüüd jätavad mind mõlemad, ja röökisin elu eest. Oli ju vaja kindlaks teha, et nöörid hoiavad. Ma ei saanud millestki aru, ometi on mälestused jäänud eluks ajaks. Laev haises, põrandad olid sõnnikust libedad. Enne meid olid lastiks olnud koduloomad Aafrikast.

Pommitati kogu aeg. Ühel hommikul läksime laevalaele värsket õhku hingama ja sattusime sinna, kui madrused olid just veest tõmmanud võrgutäie inimesi. Meres oli neid veel. Võrk lasti laevalael lahti. Inimesed olid märjad ja käpuli kuhjas. Nad hakkasid laiali ronima ja ennast jalule ajama, kui nägin: üks naine oli sidunud oma imiku nööriga endale kuklasse. Laps rippus ebaloomulikult. Ma nägin kohe, et ta oli surnud. Tahtsin prouale viisakalt teatada, umbes et “vabandage, proua…”, kui vanaema sai mu mantlisabast kinni ja lükkas mu enda ees trepist alla.

Mälestused sellest päevast olid juba hääbunud, kui 1994. aastal hukkus praamlaev “Estonia”: samas kohas, peaaegu samal kuupäeval. Sain aru, et mõned, kes “Estonias” hukkusid, võisid olla needsamad noored ja lapsed, kes pääsesid eluga 50 aastat varem. Surm oli neid kannatlikult sinna tagasi oodanud 50 aastat hiljem.

Meie pääsesime eluga. Sattusime Danzigi ja sealt Berliini. Jälle ööd ja päevad õudseid õhurünnakuid. Elasime keldrites, pommivarjendites, ronisime mööda varemeid, kuni üks usklik daam laskis meid sisse ja lubas meil elada pööningul. Olime siis juba jõudnud Mindeni naaberkülasse, Hausbergesse (Weseri jõe ääres). Olime seal, kui inglased ja ameeriklased sisse tulid. Minu halvemad mälestused on seoses Hausbergega. Hiljem, rahu ajal läksin oma inglise sõbrannaga vaatama, kas seal on midagi alles. Proua Qwirll tegi ukse lahti. Ta ei olnud kahekümne aasta jooksul üldse muutunud. Sama kontkõhn vanaproua pikas, mustas, valge kraega kleidis, hallid juuksed pea peale kuhjatud. Ta mäletas mind, oli lahke ja lubas meil magada pööningul, meie endises ärklitoas. Jäin ilusti magama, aga siis hakkasid õudsed unenäod ja sõbranna pidi mind mitu korda raputama. Me hiilisime alla esikusse ja istusime trepi peal kuni päevavalgeni.

Pärast sõja lõppu läksime Hanoveri ligidale Meerbecki DP laagrisse (Inglise tsoonis). Sealt leidis meid vanaisa noorem vend Paul. Meie kolmest sai mõneks ajaks neli. 1947. jaanuaris läks Onku Paul Brasiiliasse. Mais sõitis ema Inglismaale nn. “valgete luikede” lepingu raames. “Veel 4000 naist Inglismaale,” kirjutas “Eesti Teataja” 5. veebruaril ja “Balti Luikede” lend Inglismaale” 14. mail 1947. “Tööle võetakse naisi 18–45 aasta vanuses … haiglate ja sanatooriumide, nüüd ka laste- ja emadekodudesse. Lepingud 12 kuu peale, kusjuures eeldatakse, et neid siis pikendatakse. Pärast viieaastast Inglismaal töötamist võidakse saada Briti kodanikuks.” Ema sõlmis lepingu viieks aastaks. “Igasuguste võimalike arusaamatuste vältimiseks tehakse see Inglismaale siirduvate naiste meestele allkirja vastu teatavaks. Et mitte perekondi lahutada, eelistatakse tööle võtmisel vallalisi ja üksikuid naisi …” Mina ja vanaema jäime laagrisse 1948. märtsini, kui ka vanaema (kuigi ta oli juba 69 aastat vana) sai sama haigla õmblustuppa tööle. Haigla oli Ida Hospital, Cookridge, Yorkshire. Ei tea, kuidas vanaema leping oli sõnastatud, aga juba esimesel päeval oli selge, et mind ei oleks tohtinud kaasa võtta.

Ema ja vanaema said pisikese toa haiglasse, kus kõik haiglatöölised elasid õdede ja ülemuste päevakorra ja kontrolli all. Ainult vabal ajal võis toas olla ja koristajad käisid päeviti voodeid tegemas. Mind ei olnud kuskile panna. Algas paaniline hirm ja peitmine kappi, voodi alla, tekkide alla. Ema saatis mu sõbranna juurde põllutöölaagrisse, aga seal olid teised probleemid. Ta üüris mulle voodikoha inglise abielupaari juures naaberkülas – öösel magasin seal, päeval elasin haigla metsas. Aga lõpuks avastati mind ikkagi. 1. mail 1948 pandi mind Inglise lastekodusse (Headingley Orphanage, Cliff Road, Leeds 6). Ema viis mu taksoga kohale. Vanaema jooksis autole järele, lehvitas ja nuttis. Aga ema oli juba ütelnud, et on riigi seadus ja “tagasivaatamist ei ole”. Muidu saadetakse meid tagasi Saksamaale.

Seal ma seisin, suures esikus ema pisikese kohvriga, millega ta oli Eestist tulnud, ja ei osanud sõnagi inglise keelt. Teadsin, et olin hakanud “oma elu” elama nagu kõik teised, kellega olime koos põgenenud. Ma olin unustanud, et kord elati teisiti ja mitte kogu aeg hädas.

Eestit ei olnud ühelgi maakaardil. Vahel tuli ette selle olemasolu pärast tülitsemist. Lastekodus ei lubatud mul rääkida eesti keelt. Kui kord kuus sain jälle ema ja vanaema juurde, siis pidin kord nädalas uuesti hakkama eesti keelt lugema ja tuupima. Ma ei olnud seda niikuinii korralikult õppinud. Samal sügisel, kui Eestist lahkusime, oleksin läinud kooli.

Sain 15 aastat vanaks ja mind pandi kudumisvabrikusse tööle, kus teised välismaalased olid juba hakanud oma lepingutega lõpule jõudma ja kõik tahtsid edasi Ameerikasse minna.

Ometi olime meie kolmekesi jälle koos pisikeses “slummi” toas, Leedsi kõige halvemas rajoonis. Terve rajoon oli määratud lammutamisele, aga see ei olnud meie asi. Meil olid lõpuks omad noad ja kahvlid.

Minuvanuseid lapsi üldse ei olnud. Varsti sain ka aru, miks. Riigi seaduse järgi – kuulsa 11+ eksami seaduse järgi – võisid edasi õppida ainult need, kes olid eksami enne üheteistkümnendat sünnipäeva ära teinud. Mina oleksin pidanud selle sooritama kohe pärast Inglismaale jõudmist, maikuus. Ma ei rääkinud siis veel sõnagi inglise keelt ja aasta hiljem (kui juba keelt oskasin), olin ma lastekodu kontrolli all. Lastekodudes kasvatati nn. alamat kihti, et oleks tööjõudu vabrikutesse ja tehastesse. Välismaalased olid sisse toodud neid ameteid täitma, mida pärismaalased ei tahtnud. Aga ka nemad ei kavatsenud sellistesse tingimustesse kauaks jääda.

Minu hariduse puudumine oli rahvuskaaslaste meelest suurim traagika. Minuvanuseid lapsi ei olnud, oli nooremaid ja vanemaid. Eriti halvasti käis vanemate käsi. Nad olid juba Eestis või Saksamaal gümnaasiumisse jõudnud, kuid nüüd pidid minema vabrikutesse tööle. Nooremad võisid aasta aega keelt õppida. Aga oli ka erandeid. Abikaasad läksid erakoolidesse tööle: mees aiatööle, naine köögitööle. Kolonel Riipalu tütar oli minust mõned kuud noorem ja temal lubati istuda väljas klassi akna taga ja pealt kuulata. Hiljem lubati tal istuda klassi nurgas, aga ta ei tohtinud tunnist osa võtta. Temast sai arst. Praost Taul saatis oma poja Iirimaale kooli. Aga meil ei olnud isa, meil ei olnud raha. “64 sillingit 48-tunnise töönädala eest, millest arvatakse toidu, korteri ja pesu eest maha 23 ðillingit.” Ema maksis minu “voodi” eest 20 ðillingit. Talle jäi l nael ja üks silling nädalas, mille eest võis osta kolm purki liha. Isegi mitte paari kingi, miks maksid 25–44 ðillingit paar.

Mu päevad olid pikad. Lahkusin kodust kell 5:45 hommikul, et jõuda kella kuuesele bussile. Sõitsin tund aega. Jõudsin linna tagasi õhtul kell pool seitse. Kella üheksani olin õhtukoolis. Ükskord olin juhuslikult tänaval. Oli kolmapäev, kell oli üksteist, ilm oli ilus ja see oli nii haruldane elamus, et seadsin endale sealsamas kindla sihi – jälle näha päevavalget. Kolm aastat hiljem, ühel päikesepaistelisel kolmapäeval kell ll panin kudumismasinad seisma, jalutasin uksest välja ja jätsin vabrikutöö igaveseks seljataha.

Töötasin büroos. Siis sain stipendiumi teatrikooli ja läksin Londonisse. Peagi sain tööd TV-s ja mõnes B. filmis (“Stranger on the Shore”, “Three On A Gas Ring”, “The Net”, “Police Surgeon” – kõiki ei mäleta). Aga ametil oli oma halb külg, minu temperamendile ebasobiv. Meesülemustega tuli olla “sõbralikum”. Kaotasingi tähtsa peaosa filmis “Darkness At Noon” “mittevastutulelikkuse” pärast. Läänes kasutatakse selle kohta mõistet casting couch. Agentidega oli sama häda. Lahedam oli kirjutada, kuigi sealgi oli vaja agendiga mitu korda ümber laua joosta, enne kui saadi aru, et olen tõsine – ja andekas. Olin ju alati kirjutanud. Kirjutasin nüüd inglise ja eesti keeles. Võitsin kirjandusvõistlusi ja mul oli ees hea karjäär … kuni ma armusin ja lasin sel käest libiseda.

Pagulaseestlasena oli mulle jäänud mulje, et inimesed abielluvad peamiselt Ameerikasse saamiseks, et “panna leivad ühte kappi” või kahe peale üüri vähendamiseks. Mehe ja naise vahelisest armastusest ma ei kuulnud. Armastati oma lapsi, kodumaad, lippu ja kirjanduses valis kangelane naise asemel alati mõõga või hobuse.

Ma elasin Londonis nn. bedsitter’is (magamislinnaosas), kus oma pisikestes tubades elasid peamiselt noored ja üliõpilased. Tony oli poolhiinlasest inglane, jõukast Singapuri perekonnast. Ta oli pikka kasvu eksootilise välimusega noormees, minust aasta vanem ja lõpetamas oma õpinguid Londoni Stock Exchange‘is. Vanemad olid saatnud ta 7-aastaselt Inglismaale boarding school‘idesse, sealt Ðveitsi erakoolidesse ja lõpuks Pariisi, Sorbonnes’i. Tulevik oli talle rängalt ette määratud (ka pruut juba valitud) ja vanemad ehmusid, kui kuulsid, et poeg tahab abielluda ühe vaese eestlase ja näitlejaga pealegi! Talle saadeti ühe otsa pilet tagasi koju. Tehti selgeks, et kui ta ei tule, saab temast “piimamees” (isa sõnad).

Olime trotsi täis ja otsustasime sellegipoolest abielluda. Abiellusime salaja Paddingtonis 1962. aasta jaanuaris. Tony sõitis Singapuri 10 päeva hiljem. Ta lubas isale olukorda seletada, paluda arusaamist ja mind siis järele kutsuda.

Kuud möödusid. Mina tegid TV-teatrit, aga mitte sama innuga. Tony kogus Singapuris julgust. Ühel päeval koputati uksele. Uksel seisis üks täitsa võõras noormees ja ütles: “Kui tuled Singapuri, ei lahku sa sealt eluga”. Lõin ukse kinni. Mõni hull! Maja oli täis igasuguseid inimesi.

1963. aasta jaanuaris saadeti mulle pilet – Tony oli kõigest pihtinud. Jõudsin Singapuri, teades, et mind sinna ei taheta. Vanemad tegid sokile vaatamata võrdlemisi lahked näod. Olin tulnud suurde perekonda, kus oli nii inglasi kui hiinlasi.

Meil oli eraldi majapidamine, teenijad, kokk, aednik. Ühel päeval avastasin, et minu sohvri ülesandeks oli teatada mehe vanematele, kus ma käin. Siis juhtus õnnetus veesuuskadega. Oli see õnnetus, arusaamatus või midagi muud, ei julge ma enam ütelda. Sõitsime perekonnale kuuluva jahiga Indoneesia saarestikku veesuusatama. Laeval oli palju inimesi: sugulased ja nende sõbrad, kõik peamiselt noored. Mina ei olnud elus veesuuski näinud. Kui oli minu kord sõita, teatasin, et ei oska. Kästi siiski proovida. Olin nii hirmul, et hoidsin end vajalikul määral jäigana ja saingi kohe esimesel korral suuskadele püsti. Tegime tiiru ümber saare. Paat, mis tõmbas, oli kaugel ees. Ma ei pannud tähele, kes tüüris, peaasi, et saaksin tagasi kaldale! Jõudes kindlale pinnale, tuldi kohe õiendama. Keegi ei uskunud, et see oli mul esimene kord veesuuskadel. (Tean, et ükski pagulaseestlane või sel ajal minu olukorras kasvanud Leedsi inglane ei olnud sellisest spordist varem kuulnud.) Püüdsin seletada, aga asjata. Tony oli kõige skeptilisem. Tema oli juba mitu kuud püüdnud ega saanud ikka veel suuskadele püsti. Arvati, et valetan. Pidin uuesti minema. Oleksin ma olnud vähem hirmul, oleksin ma “ebaõnnestunud” meelega, aga hirm sundis mind jälle kangeks ja seekord tõmmati mind suuskadel saarest eemale merele. Saar ei paistnud enam, kui paat tegi äkilise pöörde ja köis heitis mu suure kaare ja kiiruga paadist mööda. Köis läks lõdvaks ega vedanud enam. Ma ei saanud aru, mis oli juhtunud. Paadist möödudes nägin esimest korda ligidalt noormeest rooli taga ja ehmatasin: ta oli sama, kes oli mind Londonis ähvardanud (hiljem sain teada ta nime: Cousin Max). Ta oli lasknud nööri lõdvaks. Noormees naeratas mulle näkku ja kihutas minema. Mina nagu nool mere põhja. Tahtsin veel elada. Mõtlesin ema ja vanaema peale. Hoidsin elu eest hinge kinni ja vehkisin uuesti veepinnale. Alguses ei näinud kedagi ligidal. Tahtsin ellu jääda. Ujuda oskasin ka ainult natuke (olin lastekodus veidi õppinud). Saart ka ei näinud, aga siis ilmus minu kõrvale pisike paadike. Paadis oli kalur oma pojaga. Nad olid vist eemalt näinud, kui ma kukkusin, ja aerutasid kohale. Nad tõmbasid mu paati. Alles siis nägin, et olin üleni verine ja poolalasti. Olin jõudnud põhja ja puutunud vastu koralli. Mu ujumistrikoost olid järel räbalad. See kõik juhtus vees, kus oli haikalu ja ei tea keda veel. Kalamees andis mulle oma särgi ja viis mu tagasi saarele.

Saarel ei olnud eriti märgata, et midagi oleks juhtunud. Võimalik, et keegi veel ei teadnud minu “hukkumisest”. Kui Tony kutse peale tuli, oli Max kaasas. Max olevat just tagasi jõudnud. Ta oli mind otsinud ja hakkas siis kätega vehkima: kuidas oli sõitnud ringi, sedapidi ja teistpidi. Minult ei küsitud üldse midagi, ka mitte seda, kas olen O.K.

Kui olime tagasi Singapuris, rääkisin Tonyle, mis oli juhtunud, ka sellest, kuidas Max oli mind Londonis ähvardanud, kuidas ta oli mulle naeratanud. Tony ei uskunud. Ta arvas, et Max oli teinud nalja.

Meie vahekord oli jahtunud. Oli selge, et me ei oleks pidanud abielluma. Hakkasin mõtlema, mida nüüd teha. Õnnetus või nali? Kes peale ema ja vanaema üldse küsiks, kuhu olen kadunud? “Kadus Kaug-Idas: kahju küll!” Tony oleks abiellunud uuesti oma varem valitud pruudiga – kuulsin temast hiljem. Oleksin ma sellest veesuuskade õnnetusest rääkinud politseile, oleks nad kaalunud minu sõnu Singapuri ühe jõukama perekonna vastu. (Tony isal oli Inglise kuningalt OBE orden.) Ma ei tahtnud oodata järgmist “õnnetust”. Otsustasin lahkuda. Kolmveerand elu oli veel elamata.

Tony ei vaielnud vastu, kui teatasin, et lähen Inglismaale tagasi. Isa oli juba küsinud: “Kas abiellusid mu pojaga raha pärast?” Nii ei kavatsenud ma ka midagi kaasa võtta. Ei võtnud neilt tagasisõidu rahagi. Jätsin kõik ehted, riided, kingitused sinna ja lahkusin ainult sellega, mille olin ise kaasa toonud. Mul oli veel £ 30 Inglise raha ja ma teadsin, et Kaug-Idas on see keskmiselt suur summa. Pead elama pärismaalaste tasemel ja ma arvasin, et saan sellega hakkama.

Ma vahetasin oma kohvri Tony seljakoti vastu. Kavas oli sõita veoautode ja rongidega läbi Birma. Aga Birmast ei lastud läbi. Pidin helistama Tonyle ja paluma talt lennupileti raha Indiasse. Lubasin tagasi maksta. Tony tuli linna vastu. Mõtlesin, et palub mul siiski ümber mõelda ja jääda. Ta ei palunud. Ta ei julgenud.

See kõik juhtus 1963. aasta veebruari lõpul. Olin Tonyga ametlikult abielus 10 päeva Londonis, elanud aasta temast lahus ja olnud koos ligi kaks kuud Singapuris.

Reis tagasi oli pikk. Olin pidevalt hirmul, aga siis meenus, et on olemas buss, mis sõidab kevadel Ceyloni ja Londoni vahet. Olin valmis ootama, aga kartsin, et olin juba maha jäänud. Kuid buss oli veel seal, katki, kummuli kraavis. Olin üliõnnelik. Pidin õiendama juhi ja omanikuga (iirlasega), enne kui nad mu kaasa võtsid. Oli selge, et ilma nende abita oleksin ma hukkunud. Bussis oli teisi “põgenikke” Kenyast (Mau Mau eest), vaeseid austraallasi ja uusmeremaalasi. Ka noori Rahukorpuse liikmeid, kellega panime oma rahad kokku ja hakkasime koos öömaja ja toitu jagama.

Me sõitsime läbi India, Pakistani, Baluchistani kõrbete, Põhja-Iraani kuni Türgini. Türgis läks buss lõplikult katki ja sealt edasi ma hääletasin, kuni jõudsin sama aasta juulis Inglismaale.

Aga seegi oli saatuslik reis. Ma tutvusin Don Gottschalkiga, kuigi ma ei teadnud siis veel tema perekonnanime. Ma olin paar korda raskesti haige. Delhis oli mul amoebic dysentery. Me olime tee peal sattunud kokku ühe ameeriklaste tuuribussiga. Bussid hakkasid turvalisuse huvides koos sõitma. Mägedes oli bandiite ja mõlemad juhid olid relvastatud. Kui bussid peatasid, saime ameeriklastega rääkida ja sõprusi sõlmida. Don ja John olid tulnud Indiasse seiklema ja otsima Doni vanaisa rajatud Mennoniitide Missiooni lastekodu. John lubas mind viia Katmandusse, aga ma jäin enne haigeks. Ta läks üksi. Lamasin poolkoomas ühe Chani Chouki hotelli katusel (üüritud kuue peale). Don leidis mu sealt ja muretses kõhurohtu. Hiljem Karachis ostis ta mulle rongijaamas süüa. Aga Isfahanis (Iraanis) haigestusin ma uuesti. Selgus, et mul oli denge fever (nakkav) ja ameeriklased nõudsid, et mind jäetaks bussist maha. Juht aga teadis, mis see mulle võib tähendada, ja soovitas mul edasi sõita üksi kohaliku bussiga Teherani ja ennast põetada. Nädala pärast pidid bussid sinna jõudma ja ma võisin uuesti peale tulla.

Don Gottschalk tuli minuga kaasa kohalikku bussijaama ja keetis mulle küünla peal mingit ameerika suppi, andis mulle aspiriini ja mõned dollarid.

Olin mitu päeva haige ühes hirmsas Teherani hotellis, kus voodi vedrud olid nii katki, et istusin ja tukkusin vaheldumisi, oksendasin ja kükitasin suure augu ees ja peal, kuni ühel hommikul ärkasin ja ahmisin läbi lahtise akna praetud kala lõhna. Olin hirmus näljane. Ajasin ennast üles ja läksin alla tänavale sööma. Olin haigeks jäänud tänaval söömise pärast. Seal söövad kõige vaesemad, aga polnud parata. Jõudsin kõikide üllatuseks õigel ajal bussi juurde tagasi.

Läksin Doniga lõplikult lahku Türgis, Ararati jalamil. Meie buss lagunes lõplikult ja ameeriklased sõitsid edasi. Ka Don, kelle perekonnanime ma ei teadnud. Aga John oli maha jäänud. Selgus, et nad olid minu pärast tülitsenud, ja Johnil oli silm sinine ja nina verine. Peaksin mainima, et mõlemad mehed oli haritud ja haruldaselt hea välimusega. Eriti John, aga Doni nägu oli “tuttav”. Siis ei osanud ma seda seletada. (Aastaid hiljem pani sõbranna Doni ja mu isa fotod kõrvuti – need oleksid olnud justkui samast inimesest.)

Kuigi sõbrad läksid tülli, said nad uuesti Istanbulis kokku ja sõitsid koos tagasi USA-sse. Mina kohtusin Doniga uuesti juhuslikult Istanbuli tänaval. Olin temasse armunud, aga kogemused eelmise abielu ja “armastusega” olid mind hirmutanud. Vaikisin ja kannatasin.

Olin tagasi Londonis, kui sattusin Bayswateri tänaval kokku endise landlady‘ga. Ta arvas, et olen Singapuris. Teatas, et minule oli samal hommikul tulnud postkaart Ameerikast. Kuna ta ei teadnud, kuhu seda saata, oleks ta kaardi ära visanud. Läksin temaga tagasi. Kaart oli Don Gottschalkilt. Ta oli saanud aadressi bussijuhilt, kellele olin pidanud andma enda kohta mõned andmed ja vana aadressi.

Algas kirjavahetus Doniga. Mul oli tuba Londoni Earl‘s Court‘is. Ka emale ja vanaemale olin muretsenud lähedale, Kensington-Chelsea rajooni ilusa korteri. Korter oli ühetoaline, aga tookord “luks”. Oli keskkütte, vannitoa ja köögiga. Keskküte oli 1964. aastal inglaste silmis veel “välismaa värk” ja “tervisele kahjulik”. “Iseloomu arendamise” huvides pidi inimene külmetama ja ennast karastama – nii kasvatati lastekodus ka mind.

Ema läks tööle Philips Electrical Firma’sse Croydonis. Mina kirjutasin BBC-le ja töötasin büroodes. Võtsime osa Londoni väliseesti üritustest. Olime seda teinud juba Leedsis. (Igal nädalavahetusel olime eestlaste seltis). Ema tegi teatrit, mina tantsisin rahvatantsurühmas. Elasime kahes maailmas, eriti noored. Vanemad suhtlesid ainult eestlastega.

Ma olin kirjutanud eestikeelseid jutte ja luuletusi juba 14-aastaselt. Nüüd kirjutasin mõlemas keeles. Mul oli Londonis hea sõber, kirjanik Gert Helbemäe, kes pani mu luuletusi pagulaseestlaste ajalehte “Eesti Hääl”. Ta oli esimene eestlane väljaspool perekonda, kes mõistis mind. Tõlkisin ühe tema raamatu inglise keelde. Me ei rääkinud sellest kellelegi. Pidime kord koos kirjutama romaani. Meie sõprusest saadi valesti aru. Armastasime teineteist – aga mitte nagu inimesed arvasid.

Mu eestikeelsed raamatud “Puuingel”, “Lotukata”, “Sipelgas sinise kausi all” olid pagulaseestlaste elust. “Puuingli” ilmumine tekitas mulle eestlastega pahandusi. “Visnapuu auhind” jäeti ukse taha vaiba alla. Ingliskeelne karjäär läks paremini. Kirjutasin ka ühe kuuldemängu “The Amateurs“. Nendest raamatutest ei olnud mingit õiget kasu. Olin harjunud kirjutama. Oli vaja oma mõtteid paberile panna. BBC-ga seotuna oli võimalik kuulda ennast Inglise raadios ja lugeda enda kohta raadio kavast. Aga ma jätsin sellegi karjääri, kuigi oleks võib-olla saavutanud teatud kuulsuse. Neid asju ei või ju mõõta tõeliseks õnneks. Don Gottschalk kutsus mind Ameerikasse ja ma arvasin, et mu õnn ootab mind seal.

Kui minu autobiograafline “Leiva ja juustu” kuuldemäng 1971. aastal lavastati, ei olnud ma enam Inglismaal. Helbemäe lindistas selle mulle, aga ütles, et näitleja, kes mind mängis, rääkis hirmsa aktsendiga. Eestikeelseid sõnu oli uuritud Eesti saatkonnast, aga needki olnud halvasti hääldatud. Ta arvas, et see võiks mind häirida, ega saatnud linti.

Ma abiellusin Don Gottschalkiga 9. oktoobril 1967. Poeg Timothy-Rein sündis Philadelphias 29. augustil 1968. (Lahutuse paberid tulid Singapurist kohe pärast minu Inglismaale tagasi jõudmist. Tavaline Inglise lahutus võtab 7 aastat, kui ei ole raha ja suhteid!)

Ka Don oli jõukast perekonnast. Ta oli ajakirjanik ja mitme ajakirja omanik. 1975. aastal kolisime kolmekesi Inglismaale. Vanaema oli siis juba surnud hirmsa kallaletungi tagajärjel Londoni korteris. Ta suri 1974. juulis, samal nädalal ja samas haiglas suri Gert Helbemäe. Mõlemad surmad tabasid mind raskelt. Vanaema surm eriti.

Ema sai esimese halvatuse 1975. aasta suvel, kui olime Inglismaal ja ma sain teda aidata. Pidime aga Ameerikasse tagasi minema. Ema sai uue stroke‘i 198l. aasta juunis ja jäi haiglasse. Ta oli halvatud ja ei saanud rääkida, põdes sellisena neli aastat. Ma pidin meie endise kodu likvideerima. Riik pakkus korterit vähese raha eest, aga mul ei olnud raha. Mees oli haige. Viimane mälestus meie kodust Inglismaal oli päevast, kui korter oli vaja lõplikult maha jätta. Sõbranna oli pannud vanaema kiiktooli tänavale veoauto kõrvale ja läinud tagasi ust lukku panema. Mina ei suutnud. Kiigutasin ennast sealsamas Londoni tänaval, kui tõusis tuulehoog ja paiskas prügikasti visatud prügist pisikese kaarditüki minu jalge ette. Servale oli kirjutatud “Elinile, tema Mämmält!”

Pikapeale selgus, et Doni haigust ei saadud ravida. Ta oli juba aastaid sügavas depressioonis. (Ka siis, kui kohtusime Indias, aga mina ei teadnud sellest enne, kui olin juba rase.) Teda raviti rohtudega, elektrisokiga, tehti isegi ajuoperatsioon, aga see võttis talt viimase. Ta suri oma käe läbi 31. mail 1983. Ema suri 1985. aasta 1. jaanuaril, kui minu pool maakera oli alles vanaasta õhtu.

Isa Enn Toona suri Eestis, Tallinnas 1973. Onu Paul suri Brasiilias 1961. Tädi Alma suri Haapsalus 1960. Inglise keeles öeldakse viisakalt, kui keegi on surnud: “ta on kaotatud.” Olen tihti mõtelnud selle üle. Kui lohakas – inimest “kaotada”! Inimene pole mingi vihmavari. Aga mõte on selge – teda enam ei ole seal, kus ta oli. Koht on tühi.

Elu, see on lugu!

Mina elan Ameerikas, Clearwateris, Florida läänerannikul. Ostsin endale nn. Mobil Home‘i, mis sarnaneb Orient Expressi “vaguniga”, rattad on all, aga vagun on hetkeks kõrvalrööbastel. Marsruut on teadmata.

Poeg on täiskasvanud ja elab oma perekonnaga Arizonas. Ma ei koorma teda oma tunnetega – kui ta neid üldse mõistaks. See, mis olen, on minu lugu.

Mul on kolm passi (Inglise-Euro, Ameerika ja Eesti). Ka on mul asju igas maailmakaares, sinna jäetud, seal kadunud, ära varastatud, sõpradele ära antud või hoiule jäetud. Inglismaal on kõige rohkem. Käin neid asju külastamas: vanaema kiiktoolis kiikumas, Mämmä käterätikutega nägu kuivatamas, meie nõudest sööma, ema kirjutuslaual kirjutamas, ja igal juhul olen sel momendil jälle kodus.

Eestis on mul saapad Peipsi ääres, botikud ja teekruus Nõmmel, teksased Tartus. Ülejäänud kraam on Haapsalus – tõin sinna kõik, mis sai siit viidud 1944. aastal, luuletaja Ernst Enno 120. juubelil 1995.

Endale on jäänud vaade köögiaknast. Kui seal seisan ja vaatan uduse silmapiiri poole, on tunne, et ma pole siit kunagi lahkunud!

EESTI RAHVA ELULOOD ll

SISUKORD

ELIN TOONA (sünd 1937)