EESTI RAHVA ELULOOD III

VELLO KALLANDI (sünd 1937)

Olen oma elust kirja pannud palju üksikasju, mida pidasin vajalikuks sellepärast, et kirjutan rohkem tulevastele põlvedele. See, mis meile on nendest aegadest iseenesest mõistetav, on meie lastele ja lastelastele uskumatuks uudiseks. Ei usu, et ajalugu sellise pöörde võtaks, et need ajad tagasi tulevad.

Olen sündinud aastal 1937. Tänaseks on jäänud meelde ainult mõned eredamad pildid varasest lapsepõlvest Koerus. Mäletan, et olin nii väike, et sain vabalt kõndida ühe suure Saksa sõjaväe veoauto all, mida käisime tarbijate ühistu poe ees uudistamas. Mäletan veidi tubade sisustust kodus, eriti isa töökabinetti, mille seinal oli puitkorpuse ja vändaga telefoniaparaat. Meenuvad jõulud, kui lootsin jõuluvanalt saada kingituseks mänguhobust. Lapse hinge kinnistusid sündmused, mis teda mingil määral vapustasid — skandaal aknaga, piraka diiselauto esmakordne nägemine, solvumine kingituste jagamisel. Igapäevane korduv tegevus ei olnud seda väärt.

Ma ei mäleta kolimist Jürimardile, mis olevat toimunud 1945. aastal. Jürimardi on Järvamaal praeguses Järva-Jaani vallas Metsla külas asuv 37-hektariline talu, mille algul rentisid, hiljem ostsid mõisnikult välja minu ema isapoolsed vanemad. Hooned ehitati talumaade keskmesse metsa äärde looduslikult kenasse kohta eemale teistest külamajadest. Hiljem päris talu kõige vanem poeg. Pärast vanaisa surma 1940. aastal jäi talu minu vanemate majandada, kuigi katastrisse muudatuse sisseviimine jäi sõjaaastail tegemata. Seega saigi isa hilisemate repressioonide ähvardustele vastu seista, väites, et tal ei olegi talu olnud.

Koolieelsed aastad möödusid mängides koos vanemate lastega. Mänguks sobis kõik, mis maal leidus. Hinda läksid tühjad puidust niidirullid, mis meile olid koerad, igal oma nimi. Mida aeg edasi, seda keerulisemaks muutusid omavalmistatud esemed. Takkajärgi võib imestada leidlikkust elektririistade meisterdamisel maakohas, kuhu elektrivalgus jõudis alles paarkümmend aastat hiljem. Valmis said taskulambipatareil töötav elektrikell, telefon ning mikrofon.

Tol ajal minuvanust 5-aastast poissi tööle otse ei sunnitud. Mulle meeldis kõike ümberringi toimuvat jälgida. Mõned pildid on meeles koos suurematega karjaskäimisest. Veel mäletan rehepeksu, mida saatis peksumasina undamine reheall ja selle taga, õuel aga podises pidevalt traktor, millelt läks pikk ülekanderihm rehealla kõrge peksuagregaadini. Lastele oli omamoodi romantika heinategu. Metsaheinamaa asus eeskülas, umbes 2 kilomeetri kaugusel. Sinna sõideti täies varustuses: lisaks tööriistadele oli vankritel kaasas ka lõunasöök. Niideti käsivikatitega, kusjuures alustati samas asuvate küünide ümbrusest. Loovõtmine käis käsirehadega. Metsahein kuivas kiiresti ja varsti täitis niitu meeldiv esimese heina aroom.

Üks esimestest töödest, mida usaldati juba suurematele lastele, oli piima viimine meiereisse. Koorejaamani tuli umbes samapalju maad kui heinamaalegi. Raskusi oli muidugi täis piimanõude tõstmisega, aga kohapeal leidus ikka abimehi.

Meenuvad sügisõhtud, mil täiskasvanud veel õues toimetasid, aga meie, lapsed, kas pimedas või petrooleumilambi valgel, ent siiski hämaras toas koos diivanil istusime. Vanemate laste algatusel võtsime üles tolleaegseid moelaulukesi. Sellest ajast jäid meelde paljud isa kulunud üliõpilaslaulikust pärit viisid.

Sõjaaeg on meelde jäänud täiskasvanute rusutud meeleoluga. Isa oli kodust ära, varjates end kuskil metsades. Tallu kogunes hulganisti sugulasi, sealhulgas ka lapsi. Otsese ohu korral plaaniti varjuda kartulikeldrisse. Äreva õhkkonna tõttu põgenesime koos Saksa vägedega lääne suunas. Talu kahele hobusevankrile mahtus natuke tarvilist vara, lisaks oma perele ka veel mõned sugulased. Täiendavaks liiklusvahendiks võeti kaasa jalgratas. Rindejoon liikus meist siiski kiiremini ja nii jäime peatuma Läänemaal ühes talus. Nädalapäevad paigal püsinud ja pererahvast põllutöödel aidanud, asusime tagasiteele. Hilisõhtul saabudes üllatasime Jürimardile jäänud peret, kes majas end juba peremehena tundis. Sõda oli sellega läbi. Lastel kestis lahingumoona paugutamine teatud aja edasi.

Kool asus kaugel. Minu tervis oli kehvavõitu. Nii saadi nõusolek, et lähen kooli aasta võrra hiljem ja kohe II klassi. Tingimuseks seati muidugi see, et I klassi programmi omandan kodus. Et vend Ago juba käis koolis ja temale ka üht-teist kodus õpetati, siis sain lugemise selgeks õige lihtsalt.

1945. aasta sügisel algas minugi koolitee. Meie klassiruum asus vana mõisahoone teisel korrusel. Seal moodustasid I ja II klass liitklassi. Koolitee oli küll oma 5 km pikk, aga see tundus nii loomulikuna, et ei osanud teisiti ettegi kujutada. Eriti suure tuisuga viidi ühe kandi lapsed kooli reega, vahel tuldi ka pärast tunde vastu. Kevadel ja sügisel kasutasime jalgrattaid, kuid hiljem kõigile kolmele lapsele neid ei jätkunud. Sellega leppisime kui paratamatusega ega hakanud emalt-isalt nõudma täiendava ratta hankimist.

Kõik kuus klassi lõpetasin kiitusega. Koolis kuulusin korralike poiste hulka, kelle kohta üks õpetajaist ütles, et ei tunne nendest rõõmu, kuna ei vaja enam ümberkasvatamist. Korra võttis direktor mind läbi nii-öelda riigivastase kihutustöö pärast. Nimelt tehti mulle ettepanek astuda komnooreks. Julgesin avaldada aktsiooni kohta oma arvamust: "Minu vanem vend, kes siin komnooreks astus, on Türi keskkoolis oma klassis ainuke!" Toimus "klassikaline" arvamuste vahetamine, kus õpetajate toast väljusin juba direktori arvamusega. Veel samal päeval kirjutasin avalduse.

Nooremates klassides olin pioneer. Poliitikat oli selle juures ainult kõlavate loosungite jagu. Lastele tehti asi huvitavaks sellega, et terve klassiväline töö suruti pioneeritöö raamidesse. Näiteks jäävad tollest ajast surmatunnini meelde õpitud sõlmed. "Surmasõlme" tegemine käib siiani sama kähku kui tunduvalt hiljem õpitud lipsusõlm.

Mitmed aastad oli minu emakeele õpetajaks Juta Kubja. Lisaks kooliprogrammile pühendas ta palju tähelepanu kirjanduslikule klassivälisele tegevusele. Meie esinemised olid küll punaste kaelarättidega — sellest polnud lihtsalt pääsu —, aga huvi kirjanduse vastu äratas ta paljudes õpilastes.

Esinesime sõnalis-muusikalise montaažiga isegi "Estonia" teatri laval. Ühe osana sellest show’st deklameerisime üldtuntud tsitaate raamatutest "Noor Kaardivägi" ja "Kuidas karastus teras". Illustratsioonideks olid meil ees nende raamatute tolleaegsete väljaannete rinnakõrgused kaanepildid. Igaks juhuks oli meil tekst papptahvlite tagakülgedele suurelt kirja pandud. Lõpupoole heitsin kindluse mõttes pilgu spikrile. Ja oh õnnetust! Vastu vaatas raamatu kaanepilt, spikker aga oli saalisolijate poole...

Kuigi selles eas ei olnud me poliitikasse pühendatud, vapustas kogu meie klassi üks verine sündmus. Meie klassis õppisid kaksikud Malle ja Tiit Adlerid, hea kasvatuse saanud toredad noored, Malle oli isegi klassi priimus. Vanematel oli keskmisest suurem talukoht ning küüditamisest pääsemiseks varjusid nad metsa. Aeg-ajalt külastati salaja kodu ja lapsi. Külas leidus inimene, kes sellest vastavasse kohta teatas. Kohale saabunud püssimehed nõudsid küünis asunud peidikust väljumist, kuid abielupaar ei täitnud käsku. Halastamatult avati automaadituli ning kaks last jäid korrga ilma nii emast kui isast. Õde-vend tulid hommikul vaprasti kooli. Mäletan, et koolitundidest ei tulnud meil sellel päeval midagi välja ning kogu klass lasti varem koju.

Vastupidiselt direktori arvamusele ei elanud meie pere kuigi jõukalt. Viimased taluaastad püsisime vee peal tänu isa turustamisoskusele. Algklassides kandsin veel kodukootud pruunikast villasest riidest pluusi ja pükse. See oli vist viimane talus kootud riie.

Spordiga tegin venna eestvedamisel sinasõprust juba Jürimardil. Kõige huvitavamad suusatamiskohad asusid Kulla talu metsas oleval mäel. Võrkpallimängu harrastamiseks tegime pallivõrgu lapsevoodite küljepiirete võrkudest. Korvpalli harjutamiseks oli meil talli seinale kinnitatud võru. Algkoolipäevil köitis mind ka fotograafia.

Üheks nooruse romantilisemaks osaks kujunes pidudel käimine. Tollal kogunes külades kinoseanssidele hulgaliselt vanu ja noori. Reeglina järgnes filmile alati tants kohalike pillimeeste muusika saatel. Me ei jätnud vahele ühtegi kinoõhtut ja käisime läbi kõik ümbruskonna rahvamajad. Suveperioodil muutus klubide ja rahvamajade raadius eriti suureks. Maapidudel käis vahel saalis simmannil tolm üle pea, kuumusest rääkimata. Sai tantsitud ka muldpõrandaga küünides, kus lõikuspidusid korraldati. Tõeliseks romantikaks kujunes öine peolt kojutulek, vahel päris varavalges.

Mida vanemaks sain, seda enam tuli aidata kodus majapidamistöödel. Töömehe mõõdu andsin välja küll alles siis, kui talude asemele oli tehtud kolhoos. Suvevaheaegadel sain pidevalt loorehaga mööda põlde kammida. Ühel suvel tuli olla kolhoosi lambakarjuseks — lambafarm asus kodutalu laudas. Sügiseti saadeti kooli poolt muidugi kartulipõllule. Tööl käisin ka edaspidi keskkooliõpilasena. Meeles on heinakärbiste tegemine ja heina hangumine koormatesse, silovedu, aga ka rukkivihkude sidumine ning hakkidesse tassimine. Tasu oli muidugi tühine, ent ikkagi väikeseks lisaks pere sissetulekutele.

Kolhoositee algas meil 1949. aasta kevadel, kui olin lõpetamas IV klassi. Huvi tekkimisele aitas tõhusalt kaasa 25. märtsi küüditamine. Isa Hugo Kallandi, kes oli Koerus palju aastaid jaoskonna konsulendina kogemusi talletanud, valiti nii aseesimeheks kui ka agronoomiks. Isa pingutustele vaatamata veeres elu kolhoosis allamäge. Juba varasest lapseeast päritud südamerikked tegid isal elu kolhoosis üle jõu käivaks. Lõpuks ta lahkumisavaldus rahuldati, kuid tingimusega, et ema jääb kolhoosi edasi. Isa asus tööle Viljandi rajooni Muri Puukooli direktorina ja nii meie pere lõheneski.

Isa arvas, et Türi keskkoolis on õpetamise tase kõrgem kui lähemal asuvas Paide koolis. Nii läkski vanem vend edasi õppima Türile. Algas haridustee majanduslikult raskeim periood. Kolhoosist saadav töötasu oli emal väga väike, rahaline teenistus maksti välja ainult kord aastas. Oli ka aastaid, mil palka anti ainult natuuras. Minu esimesel õppeaastal kehtis keskkoolis veel õppemaks. Seegi valmistas perele raskusi, rääkimata poiste elamisrahast.

Loomaks ettekujutust meie koolitamiskuludest toon ära perenaisega kokkulepitud toidunormid ja muud tasud 1952./53. õppeaastal:

1. seapekki 1kg nädalas;

2. supiliha võimaluste ja tarviduse järgi;

3. nisupüüli 1 kg;

4. tangu 1kg;

5. mannat 1kg;

6. odrajahu 1kg. ;

7. suhkrut toiduks ½ kg;

8. kanamune keskmiselt 7 muna.

9. täispiima 2 liitrit päevas;

10. kartulit tarviduse järgi;

11. juurvilja ja kapsast tarviduse järgi.

Korteri üür 70 rbl kuus; küttepuid 6 ruumimeetrit aastas.

Vaatamata sellele, et kolhoosnikust ema ja direktorist isa püüdsid lepingut täita, tekkis aeg-ajalt tasumisega viivitusi. Lisaks toidukuludele oli raha vaja ka riiete ja jalanõude tarbeks, kuigi ajasime läbi vähesega.

Kuna raha liikus niigi vähe, tuli kodust kaasa võtta maksimaalselt toiduaineid. Samal ajal valitses väikelinna poelettidel tühjus — puudusid kõige lihtsamad kaubad. Emale kirjutasin 1953 aasta jõulude ajal: " Vahepeal oli poes korra äädikat. Kogunes suur saba ja 5 tunniga oli otsas."

Leiva ja saia ostmine lõppes sageli küllalt ebameeldivalt. Kell 8 avati kauplus, leib jõudis poodi natuke enne 10, kell 14.00 läksin saiasappa. Saiad pidid kella 3 paiku tulema, tulid umbes 16.45.

Põhiline aeg pärast koolitunde möödus võimlas. Linna spordisaaliks oli kohandatud endine palvemaja. Lisaks kõigele tegelesin talvel veel kiiruisutamisega, vähemal määral suusatamisega, sest korralikke suuski meil ei olnud. Jätkasin ka maletamist. Pääsesin isegi Türi võistkonna koosseisu, kui võistlesime Tallinas 6 linna turniiril. Mina mängisin esimesel laual ja olin võistkonna kapten. Toitu saime 25 rubla eest päevas.

Türi keskkoolis hakkasin õppima klarnetimängu. Kuigi minust ei saanud muusikut, pakkus koolipõlveaegsetes orkestrites klarneti mängimine palju vaheldust.

Türi koolipäevile langes ka maailmapoliitika sündmus — isakese Stalini surm. Mäletan, kuidas inimesed jäid äraootavale seisukohale, ei juletud kommenteerida nii ega teisiti.

Ago lõpetas Türil keskkooli, Maie Kundas 8. klassi. Läksime Viljandi II Keskkooli: Maie 9., mina 10. klassi. Korterisse saime Mäe tänavale Sarkade pere juurde. Elasime praktiliselt perega koos, vaid sahvris oli eraldi riiul oma toidupoolise tarvis. Tollal valitsesid ikka veel üpris kehvad ajad ning sageli sai see riiul tühjaks. Mäletan, kui ükskord kooli õhtuselt ürituselt tulles õega seal tühja riiuli juures kohtusime. Magama läksime tühja kõhu ja muidugi rusutud meeleoluga.

Ka Viljandis kimbutasid samad majanduslikud mured mis Türilgi. Raha jätkus ainult kõige hädavajalikuma jaoks. Raskusi tuli ette ka Viljandi kauplustest toiduainete hankimisega: näiteks suhkrut hakati müüma hommikupoolikul ja siis kogunesid nii suured järjekorrad, et pärast meie koolist tulekut oli see peaaegu kõikjal otsas.

Kooliellu aitas kiiresti sisse elada asjaolu, et hakkasin kohe aktiivselt osalema spordisektsioonides ja puhkpilliorkestris. Tänu sellistele huvidele jäin edasi karskete eluviiside juurde. Raske on tagantjärelegi uskuda, et isegi keskkooli lõpupeol ei sattunud ma nende poiste hulka, kes pudelit kummutasid. Minul kulus peoõhtu peamiselt tantsuks.

Tervis pidas ka küllalt hästi vastu, kuid ikkagi haigestusin 11. klassis kopsukelmepõletikku. See asjaolu määras edaspidi mitmeti mu saatust. Nimelt anti mulle vabastus kehalise kasvatuse tundidest. Samas toimus sõjakomissariaadis kutsealuste arvelevõtmine. Näitasin oma õiendit ja mulle kirjutati nn. valge pilet, mis jäi kehtima kuni 1961. aastani.

Koolivaheajad veetsin vaheldumisi ema või isa juures. Isa pool käisin ka nädalavahetustel. Bussiliiklus oli tollal hõre. Vahel püüdsin "häälega" kohale jõuda. Lihtsamalt pääses kohale sügisel ja kevadel, mil sobivaks sõiduriistaks oli jalgratas. Vahemaa Viljandi–Muri (Tuhalaane lähedal) oli 25 km. Suviti teenisin Muri puukoolis veidi raha: rohisin aias, vahel korjasin ka marju.

Nii ema kui ka isa pidasid lehma. Lüpsilehm oli sel ajal maal oluliseks sissetulekuallikaks. Tulukus oli isal halvem, sest halva tervise tõttu oli ta sunnitud palkama abilise nii lüpsmiseks kui ka heinategemiseks. Heinategu oli igal koolivaheajal nagu aamen kirikus. Koduseid abistada tuli vahel ka kooliajast.

Pärast keskkooli lõpetamist oli mul kindel soov kohe edasi õppida. Kõrgkooli valikul lähtusin huvist raadiotehnika vastu. Kahjuks sellist eriala tollal TPI-s ei olnud, võimalikest valisin välja elektrieriala, mille täielik nimetus oli “tööstusettevõtete- ja seadmete elektrifitseerimine”.

Konkurss tööstuselektrikuks saamiseks oli väga tugev: 86 avaldust 25 koha peale. Minul vedas, pääsesin valitud erialale. Värske tudengi esimeseks peatuspaigaks juhtus endine Soome saatkonna hoone Kohtu tn. 4. Aseme sain tuppa, kus oli kokku 11 poissi. Ruum oli läbikäidav, kahel pool kõrval kasutati veel 2 tuba: ühes 7 ja teises 3 asukat. Kevadest oli uueks aadressiks Rahvakohtu 3 viie mehe toas. Endised kohturuumid olid ühiselamuks kohasemad. Tuba oli pimedavõitu. Kord hommikul astunud pärast viisakat uksele koputamist ühte ühistuppa sisse keegi eakam meesterahvas ja uurinud: "Kas siin on kohtumaja?" "On küll! Aga kas te ei näe, et kohtunikud alles magavad?" vastanud taadile üks voodis põõnavaist tudengitest.

Viimaseks ühiselamutoaks sain juba kolmelise toa sama hoone teises tiivas akendega Balti jaama poole. Nüüd on kogu selle hoonetekompleksi hõivanud Eesti Vabariigi valitsus. Tollal paiknesid kahel pool pikka koridori tudengite toad. Koridori lõpus laiutas köök, kus igale tudengile oli määratud suures seinakapis oma sektsioon toiduriistade ja -kraami hoidmiseks. Süüa tegime ise. Nende toiduainete peale, mida sai kodunt hankida, ei tahtnud raha raisata. Kapis leidus ikka odrajahukott, soolaliha ja muud supimaterjali. Suurema koguse saatis ema regulaarselt raudteepagasiga. Kogu toiming oli talle tohutult raske ja tülikas: produktikast peal, tuli hobusega sõita Järva-Jaani raudteejaama.

Isegi veel aastail 1956-1958 ei olnud kaubandus pealinnas kuigi heal järjel. Endiselt oli raskusi suhkru hankimisega. Egas muidu 1956. aasta esimesel koolipäeval igale tudengile 1 kg suhkrut antud! Linnas ikka suhkrut liikus ja nii varustasin ka koduseid. "Vahetuskaubana" tuli maalt endale pidevalt kartuleid tuua. Parem ei olnud ka tööstuskaupadega. Palusin 1957. aasta sügisel emal osta Järva-Jaanist elektritriikraud, sest Tallinnas ei olnud seda saada!

Peale loengute kuulamise tuli ka kodus tõsist tööd teha. Tagantjärele arvan, et stiimuliks ei olnudki niivõrd aine omandamine, kui soov vastu pidada ja stippi saada. Stipendiumist ilmajäämine olnuks katastroof — kõrgharidusest ilmajäämine.

On meelde jäänud öö, kui uurisin üht tugevusõpetusealast probleemi. Ainukene õpik oli venekeelne. Sõna-sõnalt teksti puurides sai asi hommikuks selgeks. Toakaaslased olid hommikul äärmiselt üllatunud, kui ka neile teooria selgeks tegin. Kõige tüütavam aine oli marksismi-leninismi alused, milles toimusid lisaks loengutele ka seminarid. Vajalik kirjandus oli ainult raamatukogus ja seega istusime seal vähemalt kord nädalas Lenini teoseid uurides. Marksism-leninism oli ballast, mille pidi iga insener sundkorras ellu kaasa võtma. Erialaga olin aga rahul.

Isa tervis halvenes järjest. 16. augustil 1957 tunnistati ta 2. grupi invaliidiks (südamerikked). Pensionieast jäi isal puudu ainult kaks kuud. Ta jõudis lõpuks Jürimardile tagasi juba kirstus ja ainult mõneks päevaks kuni matusteni 30. juulil. Hakkas saabuma aeg, kus meie, lapsed, saime tasapisi juba ise toime, kuid nõuandja kulunuks meile ikkagi ära.

Kahel esimesel aastal tuli sissejuhatuseks kõrghariduse omandamisele näidata oma oskusi kolhoositööl. Osa tudengeid käis ka uudismaadel. Esimesel kolhoosisügisel saime selgeks bridžimängu. Õpetajaks oli meie grupi kõige vanem tudeng Ardo. Hiljem muutus meie tuba ühiselamus bridžimängu keskuseks, mitu kaardipakki sai räbalateks mängitud.

Teisel kursusel tuli üheks õppeaineks juurde sõjaline õpetus, milleks oli ette nähtud terve neljapäevane päev. Lisaks ootas kevadel eksam. Mina kui keskkooli ajal saadud valge pileti omanik olin kogu kremplist vaba. Tervis oli mul aga suurepärane. Tavaliselt istusin neil päevil raamatukogus.

Kuigi aeg-ajalt lõõgastusime, siis eksamiteks valmistusime kogu energiaga. Iga ebaõnnestumine võis röövida stipi, mis meie majandusliku olukorra juures oleks olnud rängaks löögiks. Suutsingi kõik viis aastat vastu pidada, ilma et oleksin eksamil alt läinud. Kõik kevaded mõödusid eksamite tähe all. Kui lõpuks viimane eksam seljataga, valdas mind imeline kerge tunne. Esimest korda võis rõõmu tunda kevadest, kuigi selle ilusam osa oli juba möödas.

Mõningal määral tõi vaheldust praktika. Esimene neist möödus tehases "Volta". Mina sattusin ametisse esmasel kontrollimisel väljaprakeeritud elektrimootorite remondi jaoskonda. Tasu oli 1 rubla iga remonditud mootori eest. Huvitavam oli praktika Leningradi masinaehitustehases 1960. augustis. Eesti keele kasutamine tekitas seal tihti meist mulje kui välismaalastest. Poode külastades sattus meist keegi sinimustvalgetele sallidele ja muidugi ostsis ühe ära. Järgmisel päeval ilutses selline sall juba iga poisi ja ka meie ainukese tüdruku kaelas. Jätkasime nende kandmist ka Tallinnas. Lugu lõppes kurvalt. Ekskursioonil Keila vabrikusse tuli hulk aega seista värava taga, oodates, kuni vormistatakse sissepääsuload. Ilmselt keegi riigitruu kodanik märkas rahvusvärvides kaelasallidega seltskonda. Juba järgmisel päeval algas ülekuulamine. Kõige rohkem taheti teada, kes oli algataja. Organisaatori otsimise tuntud võte meie juures tulemusi ei andnud. Juurdlus lõpetati. Kõigile väänati ühesugune karistus: jätta üheks kuuks ilma stipendiumita. Sellega tõusis iga salli väärtus kõrgeks. Kokkurääkimata olid need enamikul kaelas, kui võtsime kogu grupiga esimest ja viimast korda ühiselt vastu uut 1961. aastat.

Elu läks lahedamaks neljanda kursuse lõpul, kui märtsis 1960 asusin kohakaasluse alusel tööle elektriseadmete projekteerijana "Kommunaalprojektis". Tasu oli tükitöö alusel. Tööd sai võtta vahel ka ühiselamusse. Tööl käisin tavaliselt kella 7.00–14.00, loengutel ja laboratoorsetel töödel 14.30–19.00, mõnedel päevadel aga kella 20.15-ni.

Suureks materiaalseks toetuseks olid ema onu Aleksander Allika USA-st saadetud pakid. Esimest korda sain rätsepa juures lasta õmmelda välismaa kangastest ülikonnad. Mäletan, kui läksin, meeldiv hall ülikond esimest korda seljas, Piritale jaanitulele. Olin rusutud meeleolus, sest päeval olin olnud matustel. Jaanipeol tutvusin neiuga, tänu kellele tuju paranes. Uus tuttav kandis nime Lea.

Diplomitöö tegemisel tundus, et ajast ei jää puudu mitte ainult üks päev, vaid tunduvalt rohkem. Ma polnud rahul töö sisulise küljega, sest leidsin, et saan pakkuda liiga vähe midagi uut. Jõudsin siiski õigeks ajaks valmis. Kes seda hoolega lugeski! Erik Udam tunnistas grupi esimesel kokkutulekul, et tema valis oma diplomitöös trafo südamiku materjaliks puidu. Ta põhjendas: niikuinii keegi seda projekti ei loe! Õppejõud kontrollisid arhiivis ja asi leidis kinnitust. Nüüdseks on sellest saanud tudengianekdoot. Lõpupidu ise toimus Pirita restoranis. Nii lõppes tudengipõlv jaanipäeval 1961.

Esimeseks töökohaks jäigi tehniku amet "Kommunaalprojektis", kus alustasin IV kursuse tudengina märtsis 1960. Tegime põhiliselt olemasolevate objektide kapitaalremondi dokumentatsiooni juurde elektriseadmete paigaldamise tööjooniseid. Enamuse neist moodustasid elamud, kus põhiline oli valgustus. Selle projekteerimine oli odav. Tunduvalt parema teenistuse kindlustasid jõuseadmetega projektid. Nende pärast käis võitlus. Üks minu suurematest objektidest oli 15. kutsekeskkool. Püüdsin rakendada värskelt omandatud teadmisi: nägin ette luminestsentsvalgustuse, mille jaotasin ära elektrivõrgu erinevate faaside vahel. See tegi projekti muidugi väga keeruliseks. Kujutasin ette, kuidas elektrikud mind kiruda võisid.

Tegin tol perioodil projekti ka Jürimardi elamule. Töökaaslaste kaudu hankisin materjali ning esimese praktilise tööna ehitasin valmis valgustusvõrgu. Õhuliini materjali sain siiski alles 1964. aastal. Nii kadus 1965. aasta sügisel Jürimardil petrooliumilambi süütamise vajadus.

"Kommunaalprojektis" sain töötada lühikest aega, kuna TPI-st oli mind tööle suunatud Jõhvis asuvasse põlevkivi-instituuti. Suunamised lahendasime grupis demokraatlikult — võtsime loosi. Oleksin heameelega jäänud pealinna, ka ülemused olid minuga rahul, kuid nad ei tohtinud mind kauem kui 1.septembrini 1961 tööl hoida.

Alates sellest kuupäevast sai minust insener-konstruktor põlevkivi-instituudis. Elama asusin instituudi ühiselamusse, mis paiknes Kohtla-Järvel. Seltskond oli suur ja kirju. Sõprussidemeid aga ei siginenud ei toakaaslaste ega linnatuttavatega. Vaba aja veetmine jäi kaevuritelinnas ühekülgseks. Käisin kultuurimajas pidudel, lisaks astusin vahetevahel nädala sees mõnda baari sisse. Kaevurite endi peod olid tollal hirmus tormilised. Esimesel õhtul pärast kapitaalremonti peksti Jõhvi linna restoran nii segamini, et see tuli hulgaks ajaks jälle sulgeda.

Ilmselt pööras saatus end minu kasuks, sest mul ei tulnud põhja poole kiskuvasse seltskonda kauaks jääda. Sain sõjakomissariaadist kutse ilmuda meditsiinilisse komisjoni, kus mind tunnistati täiesti terveks. Valge pilet oligi läinud! Ja mis veel hullem, anti kutse kohustuslikku ajateenistusse ilmumiseks.

Meid viidi rongiga Tallinna ja paigutati Rahumäele mingisse kasarmusse. Seal vedelesime hulk aega. Ainukeseks lohutuseks oli telefoniühendus Leaga. Lõpuks paigutati värskelt värvatud sõjamehed rongi ja sõit läks Venemaa poole. Lõppjaamaks osutus Simferoopol. Teenistuskohaks, kuhu jäime mitmeks aastaks, oli Ljubimovka küla lähedal asuv Belbeki lennuväli. Varem oli aerodroom kuulunud mereväele, kuid siis viidud PVO (õhukaitse) koosseisu.

Esimesel paaril kuul, nii-öelda noorte ajal, viidi meid eraldi laagrisse. Väeosast eemal käis hommikust õhtuni kõva rividrill. Minul ei tulnud kuigi kaua trampida. Kapten, meie kamandaja, õppis ise veel keskkoolis ja pani mind riviõppuse asemel oma koduseid ülesandeid lahendama. Võimas armee paistis silma oma paljutahulisusega: esines insener-majoreid, insener-leitnante ja muid asjamehi. Aga mina olin harva esinev eksemplar — insener-reamees! Taoline seisus tegi elu algusest peale kergemaks. Kui kooliülesandeid enam anda polnud, sai järgmiseks tööks noorsõdurite tunniplaani kirjutamine ja muude õppustega seotud paberite täitmine.

Pärast prisjaga’t, kui meid juba pärissõduriteks tunnistati, määrati igaühele ka kindlad kohustused. Väeosas kehtis sisuliselt iga päev lahinguolukord. Belbeki lennukid, algul MIG-id, hiljem ka SU-tüüpi, teostasid piirivalvet. Vähemalt üks lennuk oli alati stardivalmis. Kohe, kui radarid avastasid Türgi poolt meie suunas tuleva lennuki, "tõsteti” ka meie oma üles. Lendurite jutu järgi kohtusid nad kuskil Musta mere kohal ja pöördusid tagasi oma koju, vahel sõbralikult teineteisele lehvitades. Sellises olukorras pidid kõik süsteemid olema ööpäev ringi töös. Kuna meie lahinguvalmiduse kontroll käis eelpool kirjeldatud viisil, siis suuremaid õppusi toimus harva. Muidugi olid igal nädalal ka kindlad õppelendude päevad, aeg-ajalt lisaks ka öised õppelennud. Mina sattusin esialgu lennuvälja valgustuse peale.

Eesti poisid olid armees heas kirjas. Enamik said ametid, kus oli tarvis paremini tehnikat tunda. Kokku oli meid seal 14 Eestist pärit poissi, kes moodustasid üksmeelse kamba. Eestlaste hulgas oli mitu tugevat muusikameest, tänu kellele oli võimalik luua puhkpilliorkester. Orkestrantidele oli eraldatud kasarmust eemal omaette tuba, kus hoidsime pille ja tegime ka harjutusi. See oli ka sobiv koht kodunt saadetud pakkide lahtitegemiseks, sest reeglina oli nii ühel kui teisel poisil kasti sees pudel. Orkestris mängimine tuli sõdurielus kasuks. Aastavahetusel said paljud puhkust ja seda lootsin ka mina. Kahjuks öeldi mulle kui orkestrandile kategooriliselt ära. Aastavahetuse pidu loeti nii tähtsaks! Mul jäi jõudmata venna pulma ja kes teab, ehk oleks minu saabumisel isegi kahed pulmad korraga toimunud.

Lõpuks õnnestus ka minul kaua oodatud puhkuseluba saada. Juurde arvestati rongisõidu aeg, ka pilet oli prii. Valisin lennuki, et võita paar päeva, kuigi lennupiletile tuli endal juurde maksta. Saabusin Tallinna 8. märtsil. Veidi viibisin linnas, siis käisin ära ema juures maal. 16. märtsil sai teoks terve aasta Leaga peetud tiheda kirjavahetuse käigus sündinud otsus: astusime abielu registreerimiseks sisse Mündi tänaval asuva büroo uksest.

Tähistamise võimalused olid kasinad. Istusime algul Lea juures kitsas sugulasteringis, hiljem koos kõige lähedasemate sõpradega restoranis "Kevad". Pärast puhkust, mida seoses abiellumisega 10 päeva võrra pikendati, tundus noore naisemehena sõjaväeteenistuse jätkamine hoopis raske. Suureks vahelduseks oli Lea külaskäik juulikuus. Kasutades ülemuste vastutulekut veetsime meeldivad päevad, reisides mööda Krimmi kuni Jaltani välja.

Tolleaegse seaduse kohaselt oleks mul tulnud sõjaväes teenida 3 aastat, minul tekkis võimalus pääseda kahega. Selleks tuli, arvestades kõrgharidust, sooritada reservohvitseri eksamid. Kohapeal väeosas lubati vastu võtta füüsilised katsed: rippes ja toenglamangus käte kõverdamine, jooksud ning veel üht-teist. Kõigega sain hakkama. Ülejäänud eksamid tuli teha mujal. Harkovis korraldati 1.–10. augustini mingid ettevalmistavad loengud, kuhu oli kogunenud rohkesti rahvast. Kiievis tuli õiendada erialaeksam. Keegi kõrgem sõjaväelane esitas ainult ühe küsimuse, aga kahjuks ei osanud ma sellelegi õigesti vastata. Lahke mees seletas asja samas ise ära. Vastus jäi eluks ajaks meelde. Nimelt kasutatakse lennukite peal kõrgema sagedusega vahelduvvoolu sellepärast, et see võimaldab trafode kaalu vähendada. Sellegipoolest tunnistati, et kõlban Nõukogude armeesse ka ohvitserina, vähemalt nooremleitnandina. Edasi järgnes suur ootamine. Lõpuks saabus ka kinnitus riigi kaitseministri Malinovski enda allkirjaga. Olin Eestist ära olnud täpselt 2 aastat.

Puhkasin veidi oma uues kodus Lea juures, Pärnu maanteel asuvas kitsukeses korteris. Asusin otsima endale töökohta Tallinnas. Jõudsin maad kuulamas käia aparaaditehases, "Voltas" ja Pöögelmanni-nim. tehases. Enne kui jõudsin end tööle vormistada, haigestusin kollatõppe. Ravi osutus väga pikaldaseks. Lea medõe miinimumpalgast ei jätkunud kahele inimesele mitte kuidagi. Viimases hädas pöördusin kirja teel Pöögelmanni-nimelise tehase direktori Viktor Koškini poole palvega võtta mind tööle ja vormistada see alates 2. jaanuarist 1964. Tagantjärele näib uskumatuna, aga Viktor Koškin tuli mu palvele vastu. Mind vormistati tööle TKO vaneminsenerina kuupalgaga 120 rubla. Palk oli tolle aja kohta väga hea. Lisaks põhipalgale said insener-tehnilised töötajad plaani täitmise korral ka 60% ulatuses preemiat. Elektrotehnikatehase valimist mõjutas ka see, et seal olid ees juba mitmed TPI-aegsed koolivennad.

Uuel ametipostil sisseelamine kujunes ääretult raskeks. Mul puudusid kogemused nii suhtlemiseks alluvatega kui ka töötamiseks sealsete mõõteriistadega. Olin nagu kindral, kellele oli võõras reamehe elu. Keegi uutest töökaaslastest ei taibanud mind juhendada ning ma ise ei osanud ka nende poole pöörduda. Raskuste põhjuseks oli see, et instituudis saadud teadmised pooljuhtseadmeist olid kasinad.

Tehaseelu mõistmiseks olen sunnitud lühidalt kirjeldama, mida selles ülisalajases tehases üldse tehti. H. Pöögelmanni nimeline raadiotehnika tehas loodi endise Tallinna tuletikuvabriku hoonete baasil 1960. aasta paiku. Esimeseks tooteks olid fototakistid, mis terve selle värgi nii salajaseks tegidki. Nimelt paigutati need Nõukogude armee raketipeadesse, kus nad võimaldasid juhtida mürsu reaktiivmootoriga lennuki pihta. Järgmise tootena ilmusid transistorid (väike detailike, mitte raadio!), mida toodeti praktiliselt tehase eksisteerimise lõpuni. Tehase õitseajal lisandusid juba kaasaegsed integraalseadmed — mikroelektroonika.

Pidevalt tekkis ebameeldivusi, kuna tooted ütlesid üles. Mida tähtsam oli seade, kus tõrge toimus, seda suuremad pahandused järgnesid. Näiteks kahtlustati kord, et meie toote tõrke tõttu ebaõnnestus ühe sputniku start. Sellises olukorras tuli tehasesse luua praagi analüüsi laboratoorium. See töö langes minu õlgadele. Töötasin läbi kirjanduse seda lausa konspekteerides, muide väljaspool tööaega. Komplekteerisin labori inimeste ja seadmetega. Mõtlesin välja meetodeid, kuidas teha kindlaks tõrgete põhjuseid. Meie laboratoorium muutus keskuseks, kellelt oodati lahendusi, kuidas tootmisega edasi minna. Kui ma hiljem osakonna eesotsas töötasin, suhtus tehase juhtkond minusse kui praagi analüüsi spetsialisti. Kõige tõsisemate pretensioonide puhul saadeti tarbijate juurde juriidilist külge lahendama just mind.

Komandeeringuid tuli ette küllalt sagedasti. Aastate jooksul käisin läbi praktiliselt kõik Nõukogude Liidu suuremad tööstuskeskused kuni Uuraliteni, lisaks ka Kesk-Aasias. Oli muidugi huvitav näha paljusid kohti ja sealseid vaatamisväärsusi, teiselt poolt tuli taluda palju vintsutusi. Raskused algasid peatuskoha leidmisega. Harkovis tukkusin näiteks esimese öö hotelli vestibüülis (seda tuli sageli ette), teise öö koridoris välivoodi peal. Kaasanis magasime koosolekutesaali laual. Vahel kutsusid lihtsad vene inimesed meid suure külalislahkusega oma korterisse. Alatine probleem oli lennu- ja rongipiletite hankimine. Mäletan Kiievis tormijooksu lennukile, mida ründasid mitmele eri reisile piletid hankinud reisijad.

Vähem vastutusrikkad olid komandeeringud oma ministeeriumi tehaste kontrollimiseks. Need sõidud olid hoopis meeldivamad. Hotellides broneeriti kohad, hangiti vajalikud tagasisõidupiletid. Lisaks igat sorti meelelahutused bankettideni välja. Padujoomiseni läks Kiievis. Seal oli nõupidamine, kus osalesid ka sõjaväe esindajad. Tehasesse sisenesin portfelliga. Meie võõrustajad leidsid, et minu importkott on kõige sobivam “salakauba" jaoks, ning surusid sinna sisse 10 liitrit piiritust. Üritus algas jälle piduliku banketi ja toostidega N Liidu kaitsevõime tõstmiseks. “Töö” jätkus kämpingu-majakestes poole ööni. Pidasin vapralt vastu.

Iga komandeering tõi kaasa midagi uut. Veendusime ka, et KGB silmad on kõikjal. Moskvas Jaapani elektroonikamessil uitasin üksinda ringi. Hakkasin esitama küsimusi ühe vee deioniseerimisseadme kohta ja kohe kutsuti mind kui kõrget külalist kardinate taha. Peale seletuste andmist esitati ka mulle küsimusi, et kes ma olen ja kust tulen. Minu üllatuseks korraldas julgeolek mitmed aastad hiljem ülekuulamise, kus selgus, et minu kohtumine jaapanlastega oli neile teada.

Kord kutsus direktor Viktor Koškin mind oma kabinetti. Olin tollal veel osakonnajuhataja asetäitja. Viktor tegi lühikese sissejuhatuse, milles andis teada, et kohal viibiv kolmas mees on KGB-st. Sellepeale direktor lahkus, jättes meid oma kabinetti kahekesi. Sain teada, et seltsimees pidi minu vastu huvi tundma sellepärast, et töötan TKO-s ja olen kõige paremini kursis praagianalüüsiga. Tuligi esimene küsimus: "Kas teie toodete tõrked ei ole tingitud mõningate inimeste kahjurlikust tegevusest?"

Tegin külalisele pikalt-laialt selgeks pooljuhttootmise iseärasused, mis ei garanteeri põhimõtteliselt 100%-liselt kõigi toodete tõrgeteta tööd, vähemalt meil kasutada oleva tehnikaga. Kinnitasin, et olen absoluutselt kindel, et siin ei ole tegu kahjurlusega. Kunagi hiljem helistas sama mees mulle töö juurde ja avaldas soovi minuga kohtuda. Ei julgenud ka siis keelduda, sest arvasin, et asi puudutab ilmselt minu isikut. Nii juhtus edaspidi veel mitmel korral. Küsimused hakkasid aga rohkem konkreetseid inimesi puudutama. Õnneks sain nende kohta alati öelda, et tean inimest tehases, aga lähemaid kokkupuuteid temaga ei ole, seega mitte midagi ei oska öelda. Aeg-ajalt tuli küsimusi ka minu enese ja ka välismaal elavate sugulaste kohta. Kuna kartsin, et nad on teadlikud õde Maie kirjavahetusest ühe sugulasega, siis seda mainisin. Sugulaste väljaselgitamiseks oli neil kaval nipp: "Räägi, kas sul on seal kedagi, me saaksime siis sind sinna tööle saata!"

Ei oska tänaseni öelda, kas nad uurisid mind või lootsid tõesti teada saada midagi nende jaoks huvitavat. Seepärast ei oska ka öelda, miks KGB lõpuks mind rahule jättis. Kas tüütasid neid ära minu ühesugused ebahuvitavad vastused või veendusid minu lojaalsuses. Tehases oli vaid üks inimene, kellele julgesin neist asjust rääkida. See oli peaenergeetik Paul Tammiste. Nimelt küsiti ka tema kohta. Andsin ikka oma tüüpvastuse. Selgituseks teatas tšekist, et Tammiste on olnud Saksa sõjaväes ja nüüd pidid talle Saksamaalt külalised tulema. Pärast pikka kaalumist otsustasin Pauli hoiatada, et tema vastu sellist huvi tuntakse. Kartsin, et ta võib hakata mind pidama KGB nuhiks. Kohtusime 3. tsehhi koridoris. Paul kuulas minu rahulikult ära. Jäi mulje, et ta sai minust õigesti aru. Ka nüüd leian, et käitusin õigesti.

Enamik tehase 3000 töötajast olid rahvuselt venelased. Peaspetsialistide ja muude kõrgemate ülemuste hulgas oli siiski rohkem eestlasi. Sõltumata rahvusest pidid kõik "puhtad" poisid olema. Neil pidi olema luba nr.1. See võimaldas ligi pääseda kõigile salajastele dokumentidele, mida hoiti eriosakonnas. Selleks ei pidanud olema tingimata partei liige. Olime leppinud ka paratamatusega, et meie õigused olid piiratud: meid ei lubatud kapitalistlikesse riikidesse, me ei tohtinud suhelda välismaalastega, meie telefonikõnesid kontrolliti. Selgitati ilusti ära, et see ei ole mitte pealtkuulamine — see on lihtsalt tehniline kontroll. Teadsime, mida tohib rääkida, aga sellegipoolest oli ka mul juhus, kus kaugkõne katkestati. Pärast seda helistati mulle ja teatati, et olin rääkinud keelatud teemal. Kui täditütar Ameerikast Eestit külastas, käisin temaga kohtumiseks eriosakonnas luba küsimas. Sugulasega kohtuda siiski lubati.

Samal ajal jäeti mind ilma komandeeringust Pariisi. Sõidu organiseeris Tallinna linna teadus-tehniline ühing. Olin üks meie tehase kahest kandidaadist. Tohutu kiirusega ajasin korda mahukad dokumendid, kaasa arvatud 12 fotot. Vastusega venitati ja venitati. Eriosakonna juhataja soovitas lohutuseks teha taotlus kuskile sotsmaale, kus samuti pidi väga huvitav olema. Põhimõtteliselt ei üritanud ma rohkem kunagi üle piiri pääseda. Keeld kehtis veel 5 aastat pärast tehasest lahkumist.

Enamikust eesti rahvusest juhtidest said "rediskommunistid" — pealt punased, seest valged. Esimest korda agiteeriti mind nagu kõiki teisi parteisse astuma instituudis. Meie öppejõud püüdis selgeks teha, et kes siis veel ei peaks olema parteis kui mitte insenerid, tootmise juhid. Muidu hakkavad otsuseid vastu võtma need, kellel ei ole haridust. Elu näitas, et tal oli õigus, aga meie grupist ei läinud keegi üleskutsega kaasa. Järgmise töötlemise elasin üle sõjaväes. Seal tehti meile selgeks, et sõjaväes on tunduvalt lihtsam partei liikmeks saada kui tsiviilelus. Vastasin, et sellepärast ma ei tahagi astuda — see oleks ju karjerism. Jäetigi rahule.

Osakonna juhataja asetäitjaks tõusin 1967. aastal. Sealne töö oli äärmiselt tihedalt seotud tehase kõige tähtsama probleemiga, plaani täitmisega. Osalemine mitmesugustel nõupidamistel võimaldas mul ennast kurssi viia kõigi tehase probleemidega. Olles Tallinnas üks suuremaid ettevõtteid, olime TKO töötajate arvu poolest kindlasti esikohal. Ainuüksi insener-tehnilist personali oli meil 45 inimest, kontrolöridega kokku aga ligi 300. Hiljem see arv vähenes. Tööpäev oli väga tihe, kellegagi tööküsimust lahendades tuli samal ajal vehkida allkirju eksporttoodangu sertifikaatidele. Igasuguseid dokumente käis nii palju laua pealt läbi, et sageli ei leidunud tööpäeva jooksul aega kõiki neid läbi vaadata. Ma ei pidanud kunagi kinni lõunaajast ja ei jätnud ootama neid, kes minu jutule tulid. Kabinetis oli ikka keegi juba järjekorras. Vahel jäi isegi lõunal käimata.

Eelpool jäi mainimata, et valdava osa töötajaist moodustasid naised. See ei oleks nimetamist väärt, kui poleks olemas olnud niisugust tähtpäeva nagu rahvusvaheline naistepäev. Ei tulnud kõne allagi kedagi sellest suurest naisperest unustada. Aegsasti hakkasime plaani pidama, millisest poest on võimalik tellida lilled. Raha hankimiseks tegime mõne fiktiivse preemia kellegi meestöötaja nimele. Vahel tuli ka igalt mehelt midagi kokku korjata. Kauplustes olid tohutud lillejärjekorrad juba mitu päeva enne. Naistepäevahommikul haigutas kauplustes tühjus või siis oodati võimalikku lisa. Kõige parem minek oli alpikannipottidel ja siis olid õnneseen, kui neile peale juhtusid. Meil oli neid vaja oma tosinajagu. Hommikul tööletuleku asemel tuli minna marsruudile mööda turge ja kauplusi. Hiljem, kui mul omal oli juba auto, ei olnud vaja vähemalt taksot taga ajada, mis naistepäeva paiku ei olnud kergem lillede hankimisest. Kui siis lõpuks lilled üle antud said, tundsime alati suurt kergendust. Vahel tuli lilled asendada tortidega, aga ega nende saaminegi kergem olnud.

1973. aastal suunati mind Moskvasse juhtivate töötajate kvalifikatsiooni tõstmise 2-kuulistele kursustele. Kursused olid väga huvitavad eriti sellepoolest, et majandusalaseid loenguid pidas lektor, kes suhtus juba siis väga kriitiliselt kehtivasse majandussüsteemi. Väga põhjalikult võeti läbi juhtimisalane teooria. Saime tuttavaks paljude tulevaste juhtidega üle terve Nõukogude Liidu. Diplomitööna koostasin kvaliteedi juhtimise süsteemi oma tehasele. Lõpetasin kiitusega.

Töötasin läbi kogu venekeelse kirjanduse kvaliteedi teemal, kaasa arvatud väliskirjanduse tõlked. Meedia pasundas kvaliteedi juhtimisest ja vaidlused käisid selle üle, kas kvaliteeti saabki üldse juhtida. Tõestasin, et saab. Koostatud skeem oli originaalne ja ühtlasi universaalne igasuguse tootmisharu jaoks. Selle põhialuseks oli kõikvõimalike faktorite kindlakstegemine, millest sõltub toodangu kvaliteet, määrates nende omavahelised seosed. Edasi oli tarvis reglementeerida nende faktorite kindlustamise nõuded. Oma artikliga pääsesin ka üleliidulise teadusajakirja "Standardid ja Kvaliteet" lehekülgedele. Kohalikus ajakirjanduses jätkus poleemika nende vahel, kellel puudusid vähimadki teadmised kvaliteedist ja selle juhtimisest. Igal juhul muutus kvaliteedisüsteemide juurutamine ettevõtteis kohustuslikuks ja meie tehas sai Eestis üheks esimeseks, kus see ülesanne täidetuks loeti.

Tööstusettevõtteilt hakati nõudma teatud protsendi ulatuses laiatarbekauba tootmist. Alustasime auto lisaseadmetega ja masstoodanguks said kuuldeaparaadid. Eriti palju oli pahandusi kuuldeaparaatidega. Pretensioonid tekkisid siis, kui Jaapanist ei saanud enam vajalikke minimikrofone ja -telefone ning neid hakkas tootma Tuula tehas. Jälle komandeeringud. Saime Tuula TKO juhatajaga headeks tuttavateks. Eriti halvasti mõjus meie tehasele see, kui mõni Isamaasõja veteran esitas kaebuse meie kuuldeaparaadi peale "Pravdasse" või parteiorganitesse. Siis tuli momentaanselt reageerida. Kord andis direktor mulle käsu olla Moskvas sellise kliendi juures pühapäeval 18. aprillil, s.o. minu sünnipäeval. Käsk tuli täita. Kohapeal selgus, nagu varemgi paljudel juhtudel, et kuuldeaparaat oli korras, ainult vanakesel kõrvad pesemata ja toru umbe läinud.

Meenutamata ei saa jätta õpinguid marksismi-leninismi ülikoolis, kus diplomi järgi sain veel kord kõrgema hariduse, seekord poliitilise. Käidi peale, et kuskil peab end täiendama, ja valisin rahvusvaheliste suhete eriala. Seal käsitleti siiski väga huvitavaid aineid, nagu maailma maade majandus, rahvusvahelised suhted ja diplomaatia.

Olnud juba üle 10 aasta osakonna juhataja asetäitja, muutus igapäevane töö igavaks ja üksluiseks. Kõik hakkas korduma. Otsustasin tehasest lahkuda. Järgnes ettepanek: lahkumise asemel TKO juhataja koht. Jäin nõusse. Lootsin uuel tasandil midagi enamat korda saata või tuua vähemalt veidike vaheldust igapäevarutiini. Iseenesest mõista suurenes vastutus — enam ei kaitsnud mind kellegi selg. Palka sain tehasest, allusin aga otseselt Moskvas asuva elektroonikatööstuse ministeeriumi kvaliteedi inspektsiooni juhatajale. Meie toodangu kvaliteet sõltus väga paljudest, osaliselt peaaegu kontrollimatutest füüsilis-keemilistest protsessidest. See tekitas toodangu vastuvõtukatsetel olukordi, kus ühest mõõtetulemusest sõltus terve tehase kuuplaan ja muidugi ka kõigi preemiad. TKO ja eriti selle juhataja sattus kahe tule vahele. Tahes-tahtmata tuli minna kompromissidele. Ühe raadiodetaili jaotamisel kahte vajalikku gruppi ei vastanud tulemus nõudmisele. Leppisime kokku, et jätame ajutiselt selle parameetri mõõtmata ja markeerime nii, nagu tarbijad tellivad. Seda "ajutist" otsust pikendasin oma karjääri lõpuni!

Mida edasi, seda hullemaks asi kippus minema. Et tehase spetsialistid ega ministeeriumi töötajad ei jääks uue tehnika preemiast ilma, tuli uus toode vastu võtta enne katsete läbiviimist. Vaatamata kompromissvõtetele läks plaani täitmisega üha raskemaks. Ikka ja jälle tundsin küllastumist ühest ja samast tööst. Töö teemal toimusid ägedad sõnavahetused üheaegselt mitme inimesega, lisaks ärritusin samal ajal telefonitsi toimunud vaidlusest. Elasin üle kerge infarkti.

Olin juba palju kordi mõelnud, kui kauaks tööle edasi jääda. Kas pean vastu oma 50. eluaastani? Otsustasin lahkuda tehases töötamise 20. aastal 1. jaanuaril 1984. Kahju oli lahkuda, aga seda kurbust leevendasid töökaaslaste viimased visiidid minu kabinetti ja nende südamest tulevad soovid edaspidiseks.

Tehase direktori asetäitjana sinna jäänud Juhan Jalakas küsis kunagi hiljem, et kuidas ma küll oskasin nii õigel ajal ära minna. Oli alanud tehase majanduslik allakäik, mida ei päästnud ka Moskvast paika pandud Voronežist pärit uus direktor Igor Šepelevitš. Sellest mehest sai Interrinde üks juhte ja punalipp tehase katusel lehvis Eestis viimaste hulgas.

Tallinna tööle asudes sai meie pere esimeseks elukohaks väike korter vanas ühekorruselises lammutamisele määratud majas Pärnu mnt. 33. Korter oli äärmiselt väike: 10 m² suurune tuba ja veel väiksem köök. Algul elasime seal kolmekesi, kolmandaks oli abikaasa ema Linda. Eluase oli saadud ametkorterina majavalitsusest, kus ämm töötas. Toa loovutas mammi meile ning tema magamiskohaks jäi välivoodi köögis. Kui meil oli tarvis minna käimlasse, tuli üle välivoodi ronida.

Elasime uue korteri saamise lootuses: kui mitte enne, siis vähemalt selle lobudiku lammutamisel kolime uude. Tuleviku nimel elades ostsime tasapisi juurde mööblit, järelmaksuga radioola ning magnetofoni. Et seda kõike võimaldada, ajasime läbi vähesega, kõigi kulude kohta pidasime igapäevast arvestust. Samas korteris elades sündisid meil ka lapsed: poeg Andri 1964. ja tütar Annika 1966. aastal. Tundub, et mida väiksem on korter, seda paremini saavad inimesed omavahel läbi.

Meie palkadega (120 + 60 rbl) ei saanud me endale eriti midagi lubada. Elamine läks päris kitsaks pärast teise lapse sündi. Kuna Leal oli pikem Tallinnas elamise staaž, siis andsime korteriavalduse tema töökohta Tõnismäe polikliinikusse. Olime kindlad, et see rahuldatakse. Kuid võta näpust! Polikliinikus otsustati anda neile eraldatud korter hoopiski kõrgema kategooria tegelasele, kellelegi tohtrile. Lea oli ju ainult medõde. Kõik lõppes siiski õnnelikult, sest andsime sisse protesti ja pärast komisjoni külaskäiku oli õiglus jalule seatud. Saime Mustamäele 4-toalise korteri, kus võtsime pidulikult vastu 1967. aasta.

Korteriolude paranemisega halvenesid aga meie omavahelised suhted. Nüüd aastaid hiljem arvan, et süüdi olid mõlemad pooled. Elasime ikkagi koos edasi. Lastele oli lohutuseks, et komandeeringust tulles tõi issi kaasa väljamaa mänguasju, mis olid kodumaistest hoopiski huvitavamad: raudtee makett, kokkupandavad majad ja lennukid jpt. Mina ise ei osanud sellistest asjadest omal ajal unistadagi! Oli ka suursündmusi, millest me kõik rõõmu tundsime, nagu tolleaegsetes tingimustes juba 2 aasta pärast telefoni saamine või auto ostmine. Kui 1975. aastal autoostuloa sain, olin veel osakonnajuhataja asetäitja. Luba taotles ka ülemus. Kahte autot osakonnale ei antud ja direktor otsustas minu kasuks. "Žiguli" on jäänudki esimeseks ja arvatavasti viimaseks autoks mu elus. Autoga sai käidud maakodus ja tehtud ka pikemaid reise kuni Krimmini välja. Lastega käisime pikemal puhkusereisil Sotšis, mis on minu jaoks jäänud ainukesteks mererannas veedetud päevadeks. Kõik teised puhkused kooliajast pensionieani on möödunud maal tööd tehes.

Aastad möödusid märkamatult. Lapsed kasvasid, läksid kooli ja peagi ka lõpetasid. Tütrel tekkis huvi tantsimise vastu ja nii sattus ta Tallinna Koreograafiakooli. Lastevanemate koosolekutel kurtis tantsukooli direktor pidevalt, et nad ei suuda leida endale asjalikku majandusjuhatajat. Lubasin teda ise aitama hakata ja lugu lõppeski sellega, et 1979. aastal vormistati Lea kohakaasluse alusel majandusjuhatajaks. Tegelikult tegin vajaliku töö ise ära. Kuna olin mitteametlikus korras juba 1978. aasta sügisest tegutsenud koreograafiakoolis, siis arvasingi, et see on kõige sobivam uus töökoht. Eriti sellepärast, et suvel koolitööd ei ole ja ka minul vabadust rohkem. Alates 1984. aasta 2. jaanuarist olingi ametlikult koreograafiakoolis majandusjuhataja palgaga 90 rbl. kuus. Lahkumispidu tehasest toimus 30. detsembril koreograafiakooli suures saalis, esinemas RAM-4 ning Elonna Spriidi tantsutüdrukud. Nii ühe kui teise esinemine andis peolistele suurejoonelise elamuse.

Töökoormuse suhtes koolis eksisin rängalt. Tehases sain 20 aasta kestel puhkuse alati suvel. Koolist võisin saada kätte küll puhkuseraha, kuid tegelikult jäid kõik puhkused kasutamata. Kõige pingelisemateks perioodideks minu jaoks kujunesidki suvevaheajad.

Hoone, mis asub Toompeal Toomkooli tn. 11, oli hiljuti väljast üle värvitud. Viimased majandusjuhatajad olid tegelenud enamalt jaolt koristajatädide varustamise ja elektripirnide vahetamisega. Koolimaja kivisöel töötavad katlad olid koos terve küttesüsteemiga täielikult amortiseerunud. Ruumid vajasid sanitaarremonti, iganenud mööbel väljavahetamist.

Kuna igasugust vajalikku kaupa ei suudetud Nõukogudemaal vajalikus koguses toota, siis jaotati olemasolev ametkondade vahel ära. Ministeeriumid jagasid seda allasutustele. Sel ajal oligi suur kunst materjalide ja seadmete fondide väljakauplemine. Pidevad asjaajamised andsid juurde kogemusi ja võiksin öelda, et hankisin kõike, mida meil tarvis läks. Kõige suuremaks ettevõtmiseks kujunes keskküttesüsteemi remont. Remondi-ehitusvalitsuse töödejuhataja oli lausa üllatunud, kui hästi oli objekt materjalidega kindlustatud. Ei ühtegi tööseisakut. Materjalide nomenklatuur oli üpris suur: kokku 90 nimetust. Nelja kuuga õnnestus hankida ka kõige defitsiitsemaid materjale. Sain kätte isegi sellised, mille kohta plaanikomitee andis vastuse, et terves Nõukogude Liidus ei ole lahendatud nende tsentraliseeritud tarned (näiteks torude liitemuhvid). Siiski, päris lõpus selgus, et ei ole kaoliini. Ma ei teadnud veel samal hommikul, kui ehitajad mult seda nõudsid, mida see aine endast kujutab. Õhtuks oli seegi isolatsioonimaterjal kohal! Leidsin kaoliini üles kummitoodete vabrikust “Põhjala".

Remonti jätkus mitmeks suveks. 1984. aastal sai keskküte täielikult korda ja arvan, et see on laitmatult teeninud lapsi tänaseni. Algasid sanitaarremondid. Püüdsin saavutada ruumide sellise väljanägemise, et poistel ei tõuseks enam käsi seda kõike rikkuma. Välja said vahetatud vanaaegsed koolipingid, klassid ja kabinetid varustatud magnetofonide, projektorite ja teleritega. Suuremate ürituste tarbeks sai hangitud soliidne võimendi koos kõlaritega. Kuna muusikatunnid olid individuaalsed, ostsime juurde pool tosinat pianiinot, suursündmuseks oli ühte kooli saali teise tiibklaveri hankimine. Telerite puhul vaadati minu peale viltu ja tuli leida täiendavaid põhjendusi, miks need peavad olema just värvitelerid.

Minu suurimaks teeneks oli koolile videomagnetofoni VM-12 hankimine. See oli aeg, kus välismaised pildimasinad meieni ei jõudnud ja kodumaiseid alles hakati tootma. Hangitu oli kindlasti üks esimesi videomagnetofone üleüldse Tallinnas, koolidest rääkimata. Nende jaoks puudusid igasugused fondid, kõnelemata võimalusest osta kauplusest. Minul õnnestus vidoemaki ostmine seetõttu, et Pöögelmanni tehas valmistas nende jaoks üht olulist pooljuhtseadet ja minul olid säilinud sidemed tehastega, kus makke kokku pandi.

Hiljem alustasin Novgorodi tehasega läbirääkimisi telekaamera ostmiseks, kuid need jäid pooleli, kuna enne lahkusin koolist. Nägin videotehnikas suurepärast tehnilist abivahendit just balletikooli õpilastele, kes saaksid siis igal ajal vaadata balletietenduste salvestusi, iseennast kontrollida ning vigadest õppida. Aga ka ilma niisuguse abita sirgus tolleaegsetest lastest kuulsusi nagu Kaie Kõrb ja Teet Kask.

Üldiselt oli kollektiiv tore, ainult üks mees korraldas intriige ja saatis igale poole kaebusi, see oli kunstiline juht. Teravalt hakkas kunstiline juht kritiseerima ka minu tööd, püüdes aina leida puudusi. Kord viskasin ta oma kabinetist välja ja kuna tema lahkumise kiirus ei vastanud minu soovile, aitasin teda selle juures nii, et tõukasin jalaga tagumikku. See on ainus kord elus, kus ma nii olen endast välja läinud. Lugedes hiljem pedofiiliaskandaalist Tallinna Balletikoolis, nõustun, et tegemist oli haige inimesega.

Palju sai tehtud, aga palju jäi pooleli. Kolmanda korruse saali lagi loeti avariiohtlikuks, koolihoone hilisem hoovipoolne juurdeehitus hakkas vajuma. Samal ajal toimus katastroof Tšernobõlis. Olin juba üle kahe aasta rahmeldanud koolis põhipalgaga 100 rbl. Ära elada võis ainult tänu sellele, et lisaks tegin ära veel mitme ametimehe töö. Poeg käis abiks, kuid ikkagi olid minu päevad pikad ja kestsid hommikust õhtuni, vahel lausa hilisõhtuni. Algul oli palk veel kesisem. Nägin, et nii napi palgaga ei ole võimalik ära elada. Häbiväärne oli sellist palka saada, omades kõrgemat haridust ja arvestades tehtava töö mahtu ning suutelisust kõigega edukalt toime tulla. Tehnilise personali palgad olid kõik miinimumi peal.

Tööpäeva kõige ratsionaalsemaks ärakasutamiseks seadsin sisse märkmiku, kus oli kolm veergu: helistada, sõita, kohapeal teha. Iga tööpäev lõppes sinna järgmiseks päevaks sissekannete tegemisega. Olen hiljem lehitsenud neid märkmeid. Seal olen nimetanud tohutu arvu ettevõtteid, millega tuli tegemist teha. Jääb ainult kiruda süsteemi, mis tegi asjaajamise keeruliseks.

Selleks ajaks oli Andropov võimule saanud ja juba oli ka kuulda uutest seadustest kohakaasluse piiramiseks. Teiselt poolt ei jäänud mul sugugi rohkem aega maal ema aitamiseks. Perekonnas jäid suhted endistviisi jahedaks. Nii otsustasin koreograafiakoolist lahkuda ja siirduda tööle kodukolhoosi. Enne õppeaasta lõppu ära tulla ei sobinud. Järgnes juuni lõpuni kestnud suure koolimajapidamise üleandmine. Kui pidasin kolhoosi esimehega töö suhtes läbirääkimisi, oli silmapiiril varustaja koht. Lõpuks pakuti elektrikute grupijuhi ametit, millega nõustusin.

See muudatus oli minu elus üks pöördelisemaid: muutusid nii töö profiil kui ka elukeskkond. Elades oma lapsepõlvekodus, mis kuulus Karinu osakonna alla, tuli hakata teenindama ka kolhoosi ülejäänud kaht osakonda. Elektrikute grupis olid toredad noored mehed, ainult üks minust vanem. Meie hooldada olid kõikvõimalikud elektriseadmed kõige erinevamatel objektidel: farmides, kuivatites, töökodades, kaevudes jne. Liinidega tuli tegeleda vaid erandjuhtudel. Vahel tuli ka elamute elektriinstallatsiooni uuendada. Vaatamata sellele, et olin ülemus, tegime kõiki töid võrdselt koos.

Kodus alustasin eluruumide korrastamist ja kasvuhoone ehitamist. Kui väljas pimenes, tegutsesin edasi elektrivalgel. Minu toimetamine kodus oli suureks kergenduseks emale, kes pärast vanaema surma oli maal üksi vapralt vastu pidanud.

Üle pika aja sain uuesti suusad alla panna ja lõin kaasa isegi võistlustel. Tõsisemaks harrastuseks muutus bridžimäng. See oli küll väga tülikas, sest isiklik auto oli kapitaalremondis, mängud aga toimusid Järva-Jaanis. Hädast aitasid välja mängupartnerid, kes mulle oma transpordiga järele tulid.

Hakkasin käima Paides autokoolis, kuna mul puudus veoauto juhtimise õigus. Seda oli aga tarvis, et ametimasinaga iseseisvalt valves käia. Pärast tööd sõitsin liinibussiga Paidesse, koolist tagasi jõudsin alles õhtul kell 22.00. Veelgi pingelisemaks läks, kui hankisin emale sanatooriumituusiku.

Mulle lihtsalt meeldis elu maal, aga ma ei olnud sugugi rahul sellega, mis toimus minu ümber. Pension oli väike — 70 rbl. Kolhoos hakkas pensionile juurde maksma, kuid need, kes olid töötanud kolhoosi algaastail, ei saanud midagi. Kolhoosid olid 1985. aastaks teinud märgatavaid edusamme, võrreldes algusaegadega. Keskmine väljalüps lehmalt oli kasvanud 4000 kilogrammini, teravilja saagikus 30 tsentnerini hektari kohta. Vastavalt sellele tõusid ka kolhoosnike palgad. Algusaastate raskused hakkasid läbi saama. Kui veel 1956. aastal oli ainukeseks palgaks 1,5 kg teravilja normipäeva kohta, siis alates 1959. aastast naturaaltasu kaotati, kuid rahaline palk jäi endiselt madalaks. Minu vaneminseneri põhipalk tehases koos preemiaga püsis 1964. aastal kolhoosi peaspetsialisti tasemel. 1984. aastaks vajus kaalukauss juba maarahva kasuks. Kolhoosniku keskmine kuupalk (234-273 rbl) oli kõrgem kui minu 230-rublane kuupalk, kusjuures olin Tallinna ühe suurema tehase peaspetsialist. Olin oma kuupalga suurusega tehase kuupalgaliste hulgas kümne kõrgepalgalisema seas. Kui võtta muud soodustused kolhoosis, nagu näiteks 20% laenu kustutamine maja ehitamisel, siis olid kolhoosnike sissetulekud järsult tõusnud ja möödunud linna omadest.

Rõhutan, et maainimesed olid selle üldiselt ära teeninud, eriti just need, kes elasid üle algusaastate raskused. Samal ajal oli see ebaõiglane veteranide ja pensionäride suhtes. Nende sissetulekutes ei kajastanud ei palgatõus ega dividendid kolhoosi antud vara arvel. Uued töötajad said tasu nendega samadel alustel.

Rääkides majandusnäitajatest, peab mainima, et tegelikult eriti tähelepanuväärseid tulemusi ei saavutatud. Jürimardi talus oli väljalüps lehma kohta enne kolhoosi minekut 4839 kg ! Ka teravilja hektarisaak 30 ts/ha kohta ei ole veel kiitmist väärt. Samal ajal esines tihti juurdekirjutusi. Näiteks Vambola kolhoosis pandi kirja nii suur kartulisaak, et terve talveperiood tuli näidata, et iga lehm saab neid 12 kg päevas. Lehmad aga ei teadnudki, mis asi see kartul on. On ju teada kuidas tehti sotsialistliku võistluse võitjaid — terve kollektiiv annetas oma osa.

Leidsin, et parteikoosolek on kõige sobivam koht pensionäride murede lahendamiseks. Liiatigi oli käimas 80. aastail seoses toiduainete vähesusega algatatud partei programm individuaalmajapidamiste toetamiseks. Minu idee oli, et tarvis oleks saada kolhoosilt teenustöid ametlikult kindlaks määratud korras. See koosolek jäi viimaseks. Varsti andsin sisse avalduse parteist väljaastumiseks.

Jõudsin konflikti minna ka Karinu osakonna juhtidega. Aeg-ajalt hakkas ühes ja teises peres kaevuvesi "vahutama", nii ka minu kodus. Tagajärgedele mõtlemata viisin veepudeli analüüsiks Paidesse. Vastuse asemel tulid kohale inspektorid ja tegid elumaja lähedusse tehtud sõnnikupatarei eest osakonna juhatajale ja peaagronoomile trahvi. Trahvisummad olid sel ajal tühised, aga seda suurem oli ülemuste solvumistunne. Olin rikkunud suhted kahe tähtsa mehega.

Poliitiline elu Eestis oli huvitavaks läinud. Kodus oli raadio sisse lülitatud peaaegu ööpäev ringi ja tööl olles katsusime jälgida, mis jälle uudist. IME oli nagu vastus mõtetele, mis mu peas keerlesid. Gorbatšovi etteheide, et Eestile tuleb peale maksta ja meie elame teiste vabariikide arvel, mõjus tõepoolest kui härjale punane rätik. Olin ju näinud Venemaad piisavalt palju, et hinnata tegelikku olukorda. Mõtlesin, kuidas peaks tõestama, et see süüdistus on vale.

Päev-päevalt hakkas uskumatu saama reaalsuseks. Pole vajadust kommenteerida edaspidiseid sündmusi, võib ainult kirjeldada, kuidas nad mõjutasid minu elu. Igaveseks jääb meelde rusutud meeleolu, kui Mäo ristmikul ootasin tee vabanemist Tallinna poole roomavatest tankidest. Vastupidine meeleolu valdas aga 16. novembril suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmisel, mille tervituseks sai klaasid tõstetud. Mul ei olnud võimalust olla lauluväljakul, kuid Edgar Savisaare kutse peale kihutasin Toompeale.

Olin vallas üks esimesi, kes hankis endale sinimustvalge lipu. Viisin selle lipu Balti ketti ja Tartu rahulepingu 70. aastapäeval Toompeale. Laenasin oma lipu ka vabariigi aastapäevaks vallamaja ukse kohale ülespanemiseks, sest seal tuli trikoloor heisata esmajärjekorras.

Need olid sündmused, mis andsid elule uue mõtte ja samal ajal tekitasid igas inimeses soovi omalt poolt kuidagi kaasa aidata.

Talupidamine läks järjest ülesmäge. Esimese aasta saak kogunes tubli. Sain tagasi maa täies suuruses, hiljem võtsin veel rendile naabri maa ja ostsin lisaks ühe talumaa. Täienes ka tehnikapark. Esimese saagi eest hankisin ka 2 tõumullikat. Mul oli algusest peale plaan taastada talu traditsiooniliste sissetulekuallikatega. Lootsin, et selleks ajaks, kui õhvakesed lüpsma tulevad, on mul talus juba naishing, kes lüpsmisega toime tuleb. Kahjuks läksid lood teises järjekorras. Ema oli liiga vana, et mind laudas aidata. Sain selgeks masinlüpsi.

Mõtlema pani see, kes hakkab kunagi minu tööd jätkama. Arstidiplomiga tütar ja tema abikaasa ei saanud tulla kõne allagi. Poeg, kelle erialaks autode remont, nõustus, kuid pärast pooleaastast talupraktikat Rootsis mõtles ringi. Jäime emaga jälle kahekesi. Töö maht oli niivõrd kasvanud, et kedagi tuli kaasata. Suureks abiks olid lähemad omaksed: vend ja lapsed. Uskumatu, millise suure töö tegid ära poeg ja väimees metsatööl. Vaatamata vähestele kogemustele saime eraldatud langil iseseisvalt lageraiega hakkama.

Kohapeal oli ema ainukeseks abiliseks ja seltsiliseks. Jürimardi oli tema sünnikodu, kust ta oli välja pääsenud ainult mõned korrad. 1993. aasta jaanuaris tähistasime suurema seltskonnaga pidulikult ema 80. juubelisünnipäeva. Ühel hommikul ei olnud ema veel oma toast välja tulnud. Pärast õhtusöögi valmistamist oli ta suikunud igavesse unne. See oli 9. detsembril 1993. aastal.

Veetsin talus esimese talve ihuüksi, nii nagu ema oli seda sunnitud tegema paljude aastate jooksul. Harjusin ära. Tööd jagus küllaga: lehmad, mullikad ja vasikad laudas, lisaks veel koer, kass ja kanad. Maaelu ei ole mitte romantiline elulaad, vaid täis kõiksuguseid raskusi. Ikka oli lahendamata küsimus, kes kunagi minu tööd siin talus jätkab. Perenaise leidmine tallu ei olnud samuti lihtne asi. Lõpuks kohtusin siiski tubli ja toreda inimesega. Aime oli otsustanud kodukohast lahkudes elu uuesti alustada. Minu tulevasel perenaisel Aimel oli ka poeg Gabriel, kes maaelu ei kartnud. Kahe majapidamise kokkupanemisega saime hakkama veidi pärast jüripäeva ja viiendat korda sai põllule mindud juba suurema kindlustundega. Tänu Aime zootehnikukutsele ja kogemustele tegi karjakasvatus suuri edusamme.

Teise, koos talutööd rühitud aasta lõpuks oli selge, et leibade ühte kappi panemise võib julgelt ka ametlikult ära vormistada. Ei tulnud kõne allagi sündmust tähistada nii, nagu seda varem taludes tehti. 60 aastat tagasi Jürimardi talu eelmise põlvkonna pulmapeol, kus pruutpaariks olid minu isa ja ema, viibis umbes 100 külalist, meil ei olnud kümmetki.

Olengi jõudnud taluelu kirjeldamisega tänasesse päeva. Ei taha seda piiri ületada, sest tulevik on tume ja kui midagi huvitavat veel juhtub, siis on kergem sellest kirjutada edaspidi minevikuvormis.

EESTI RAHVA ELULOOD III

SISUKORD

VELLO KALLANDI (sünd 1937)