Autor väidab ses raamatus:

"Meie oleme vana ja vananeva põlve kriitika moraalse ning esteetilise languse tunnistajad, milline kriitika kannab meie ühiskondlik-kultuurilise ja kultuurilis–psüholoogilise differentseerumatuse jälgi. Meie silmi ees heitleb surmaagoonias ning demonstreerib oma vaimlist pankrotti, "kodukoetub", ilma igasuguste kultuuriliste traditsioonideta harimata kriitika."

Peale sarnast kategoorilist ütelust tahame loota leida raamatust ka sama kindlat ja loogilist põhjendust eelpool tsiteeritud mõtetele, muidu osutuvad need kõlavaiks sõnuks ja poisikeselikuks poseerimiseks, mis meid harva suudavad milleski veenduma panna. Omaks pettuseks ei leia me kogu raamatu kestel mingit põhjendust ega põhjenduse katsetki nendele mõtetele. Küll leiame aga väiklase poleemika Vilmar Adamsi esikteose luuletuskogu "Suudlus lumme" arvustajatega, kes nimetatud teost oma arvustustes ei kiitnud. Nii leiame vaidlusi Anton Jürgensteini, Eduard Hubeli, August Alle ja Tiibuse Mari poolt avaldatud mõtete vastu, mis nad esitasid "Suudlus lumme" ilmumise puhul.

Jätame lahtiseks küsimuse, kuivõrd nimetatud isikud suutsid mõista Adams'i teost, juhime tähelepanu veale, mida teeb Inno Vask, pidades August Alle följetoni ja Tiibuse Mari vestet kirjanduslikuks arvustuseks. Arvatavasti ei võtnud ka nende autorid omi töid tõsiste arvustustena, kuigi Vask neid omavoliliselt sarnastena võtab. Isik, kes võtnud omale ülesandeks säärase tõsise ja ka raske kohustuse, nagu seda on tänapäeva kirjandusliku kriitika pankrotiks tunnistamine, peaks siiski suutma eraldada kirjanduslikku arvustust pilke-ajakirja följetonist ja ajalehe joonealusest vestest.

Kui me tahame teataval ajajärgul esinevat nähet hinnata ja tema kohta seisukohta võtta, siis on meie kohus kõige pealt selle nähtega põhjalikult tutvuneda, ka kõik vähem tähtsad, kuid siiski omalt poolt iseloomu andvad asiaolud tulevad arvestada. Teiseks ei saa meie mingit nähet, voolu jne. hinnata lahus teistest aladest, samuti peab ka kirjandust võtma koos teiste kultuuriliste ja ühiskondlikkude nähtustega. Kuid Inno Vask on sellegi elementaarse nõude unustanud.

Meie ülesanne pole siin lahendada küsimust, kuivõrd on meie kirjanduslik kriitika ebaküps ja pankroti lävel seisev. Kuid kui asuda selle küsimuse lahendamisele, tuleb kindlasti kõiki meie tänapäeva arvustajaid arvesse võtta, kuid mitte üksikute ja nendegi üksikute üheainsa juhusliku töö järele otsust teha, nagu seda Inno Vask teeb.

Olgu siin juhitud veel tähelepanu paarile vastuoksusele, mis esinevad kõneall olevas raamatus.

Inno Vask süüdistab meie arvustajaid vulgaarse shargooni tarvitamises ja nõuab neilt rohkem kultuursust. Selle loomulik tagajärg on, et saame arvamise, nagu tarvitseks Vask ise kultuursemat shargooni. Kuid meil tarvitseb ainult lugeda Vase raamatu seda osa, mis sisaldab vaidluse Alle vastu, et veenduda Vase oma vulgaarse shargooni tarvitamises. Ja selles shargoonis on kirjutatud ^¹/_³ (loe: üks kolmandik) kogu raamatust.

Teiseks ütleb Vask, tema ülesandeks polla Vilmar Adamsit arvustada. Kuid vaatamata sellele võime raamatu kestel lugeda mitmel korral lauseid, mis lasevad paista, nagu oleks Adams Eesti tänapäeva parem luuletaja. Kuid puuduvad igasugused põhjendused Vase poolt selleks.

Oleksime Inno Vasele tänulikud olnud, kui ta oleks suutnud näidata, mis puudub meie kirjanduslikul kriitikal, ja näidata põhjusi, miks meie arvustus ei suuda sammuda kirjandusega vastaval kõrgusel. Igatahes on selle küsimuse lahendamine küllalt tähtis meie kirjanduslikule kultuurile. Oleks soovitav, kui isikud, kellel vastav haridus ja loomulik kalduvus, selle küsimuse juures pikemalt peatuksid.