Kui võõras uksest sisse tuleb, kübara peast võtab, teretab ja meie pakkumisel viisakalt toolile istub, siis kohustab ta meid oma korrektsusega tähelepanelikule ja tõsisele kuulamisele, olgu asi, millest ta kõneleb, meile vastuvõetav või mitte. Kui aga keegi uksest sisse astub, kübara teisele kõrvale viskab, paberossi põlema süütab, peegli ees oma vurrusid keerab, mitmesugu poose võtab, vasemat ja paremat kätt puusa viskab, oma näoilme tarkust ja ilu imetelles naeratab, rätikut rinnataskust rohkem ripnema venitab, monoklit silma passib ja siis viimaks kergatslikult tutvustades meie poole pöörab ja hoobeldes oma võimetest, annetest, maitsest ja iseäraldustest kõnelema hakkab, siis võime küll teda huvitusega kuulata ja vaadelda, aga see, mis me tunneme, on juba huvi kõige "liiginimliku" vastu või arsti huvi patsiendi vastu. Meie kuulame niisugusegi noorsandi jutu tähelepanelikult ära ja saadame ta viisakalt minemagi, ei saa aga üksi jäädes kurvalt muiates ohet maha suruda: Vanitas vanitatum!

See teine esinemisviis on omane noorele "luuletaile" Vilmar Adams'ile, kellelt "Sõnavara" kirjastusel läinud jõuludeks ilmus kogu "rütme" "Suudlus lumme".

Raamatut avades pillame selle vahelt lehekese, mida "Hämatogeni" või "Sanatogeni" rekkaamilipakaks peame. Tõstame siiski üles ja näeme, et see on Adamsi enese reklaamileht, mis "Pliiatsiga kirja pand — saateks". Oleme üllatud, otse rabatud: "pliiatsiga kirja pand"!

See enesereklaam algab kergatsliku üleolekuga: "Seistes oma maksvate (? Ed. H.) kaasaegsete ridade vahel on eeloleva ütleja teadlik, et tema sõnade saatus on — olla kukutet pääliskaudsusse ja vaikimisse". Kaljule viskab Adams oma seemne, sigade ette oma pärlid! Oo, ta on selles teadlik, et "vaevalt lahtiahvistunud inime on ikka veel liig lihtsate tegurite produkt", nagu ta sealsamas ütleb.

Siis leidub selles reklaamilehes (ärge unustage fenomenaalset fakti: pliiatsiga kirjutatud!) sarnast kabaree-conferencier' vaimusädelust: "Oletage kord suuremeelselt, et Ameerika on olemas (oma vahel rääkida, teate ju, kogenud, et mingit Ameerikat pole)." Selle vaimuka lause ees on "poeet" isegi vist oletanud, et meie naeratust ei suuda hoida, sellep. jõuab ta ette: "Palun kõige alandlikumalt mitte naeratada elutäädleja kõikskematiseeriva naeratusega".

Kogu see segane enesereklaam lõpeb järgmiselt:

"Kui ma Elu esmalt nägin, tõstsin ma käed

ja panin nad kokku kui ootav laps.

Aga maailma magusus im-

mitses läbi mu

naiselikke

sõrme.

V. A."

Esitellemise järele tutvustab see "naiselikkelt sõrmilt" "maailma magusust" lakkuv "poeet" oma riimitehnikat. Nagu kõik suurvaimud, nii käib temagi enese antud seaduste järele: ta kirjutavat "Riimiõpetust" ja see nõudvat vana, täpse riimi asemele "uusriimi" tarvitusele võtmist. Mis on "uusriim"? Ta polegi uus, teda võib kõigi vorminõrkade luuletajate juures leida. "Uusriim" on nimelt vilets, lonkav, puudulik ja vigane riim. Toome sellest Adamsi "rütmidest" näiteid: okas — oks; kainelt — ainult; öelda — mõelma; ringe — hingest; värskeid — värsse; lehti — tehtud; teisi — seisab; vemmal — tempel jts.

Adams võiks oma riimiõpetuseraamatule täie õigusega pealkirjaks panna: "Tagasi Hornungi juurde!" Sest Hornung on omas lauluraamatu tõlkes juba imehästi "uusriimi" tarvitada mõistnud. Toome sellest siin mõned näited: rahvas — vahvast; muret — sureb; mõista — tõusta; kostaks — voolaks; vägi — tegu; rohukesed — haljad lehed; võtab — tõta; teha — lähe; südant — Issand; tahab — jagab; vägi — tegu j. t. Nagu näha, on Hornung nimelt täpselt, "vanariimi" põlganud ja "uut", ebatäpset harrastanud, pealegi väga õnnelikult.

"Uusriimi tarvitamine on lubat ainult tõsiselle luuletajalle", ütleb Adams. "Ta tulgu rikkusest, mitte kehvusest, valjusest, mitte loidusest..." Kas ei ole aga lugejal ükskõik, kust ebatäpne riim tuleb, rikkusest või kehvusest, valjusest või loidusest! Tõsi, "uusriimi" on juba mõned väljamaagi väikese nimega luuletajad tarvitusele võtnud, et "labaseks" taotud vana, täpse riimi asemel "uut" anda. Aga midagi paremat ei ole sellega antud, ainult "uut".

Adams tarvitab ka vana, täpset riimi, see on aga tema värssides shabloonilik ja kulunu: nüüd — süüd; mind — lind; suud — muud; hää — pää ja teised sarnased on tal harilikud.

Oleksime kohe Adamsi "rütmide" juurde pääsenud, kui seda "Sanatogeni"-lehte vahel poleks olnud. Aga nüüd tuli see läbi lugeda ja selle kaudu saime "poeedist" pildi, mida "rütmide" leheküljed järjest täiendavad. Selgub, et ta haigust põeb, mis nii sagedasti noori "poeete" tabab. Nii hüüdis Severjanin oma karjääri algul: "Я гений, Игорь Северьянинь!" Selle haiguse nimi on manià grandiosa (suuruse hullustus). Raamatut käest pannes tahaks jälle Salomoniga ohata: Vanitas vanitatum! (Vanitas = tühjus, kergus, tühine, mõttetu auahnus; Eitelkeit, Nichtigkeit; суета. Vanitas vanitatum — tühjuste tühjus, kõige tühisem auahnus. (Piiblis ümber pandud: Kõik tühi töö ja vaimunärimine.)

Adams tõendab, et tema raamat olevat "valguse valust", et tema "mõtiskelu" olevat "mässav", tema mõtted "põlevad kui eha". Aga imelikul kombel on ta "valguse valu", "mässavad" ja "põlevad mõtted" avaldamata jätnud. Ega ometi see pole "põletav" ega "mässav", kui ta targutab: "On tarvis saada täitsa (Adamsi [rõhutus]) säravaks", või "Just sellepärast tahan mina elada, et meie elu lootusetu on" ehk "Ma seisan tarretanud roosis" jne.!

Adams teeb "rütme" oma tundmustest ja elamustest, aga neid ei näi tal olevatki. Ta ise nimetab seda mitmel puhul näit.: "Veel ühtki asja selles ilmas, mis rõõmus minule või kurb", või jälle: "Ei rõõmu ega kurbust, ei ole selles ilmas". — Ta armastab siiski oma tundmustest kõneleda, ja need on tal ehk olnud, aga "kusheti tapalaval" haihtunud. Neid "rütme" tehes on tema hinge pinge ja elamuste potents igatahes väga madal olnud. Ja erootika on tal lahja kui kvass. M. Underi ja H. Visnapuu erootika oli selle kõrval vahuvein.

Umbes poolesaja "rütmi" hulgas leidub neli, viis luuletust, mis trükimusta vääriksid. Needki pole algusest lõpuni laitmatud; õnnestunud pildi või võrdluse kõrval on pääliskaudne targutus, edev poos, suur, tühine shest.

Tema "rütmid" on enamasti kunstlillede sarnased — aina paber ja traat. Loodusega, suve luule tähtsama allikaga, ei ole tal vahendituid kokkupuutepunkte — maha arvatud "suudlus lumme" — punaseks värvitud huultele langevad lumehelbed.

Adams armastab suuri nimesid nimetada ja võtab mottosid mitmest keelest. On tunda, et ta suurte meeste teostest üle libisenud — kasuta ja kahjuta. Mis on temale, näiteks, Kant? "Poiss iga kasvab Kantist suuremaks, kel värss kui lapsepiitsu (? Ed. H.) plaksub."

Adams tõlgib Brjussovi ja Byroni kõrval ka iseennast Vene keelest ja püüab sageli suure inglase poose võtta, tema kombel ilmapõlgaja ja pessimist olla. Kuna lakkus aga Byron oma "naiselikelt sõrmilt" "maailma magusust"? Tema pessimismi ja ilmanike luulet kandis suur hing ja sügavad elamused.

Ka Lermontovi vaimust on Adams omal kombel "osa saanud". Lugege, näiteks, läbi "И скучно и грустно и некому руку подать" ja seadige kõrvale meie "poeedi": "Nii raske on olla, nii raske on ella..." Võrdlus on igatahes huvitav ja mitte viimase kasuks.

Adams sarnaneb tummviiulile, millel küll kõike võib mängida, millel aga kõla puudub. Tema "kosmose valu" pole muud kui "maailma magususe" maitsmisel saadud seedimisrike.

Adams nimetab Koidulat lahkesti omaks "õeks vaimus". Koidula tänab vist jaheda viiskusega selle "pealetungiva" familjäärsuse eest.

Ühel rühmal "rütmidest" on "sissejuhatuseks": "Võrkkiiges armastuse kuldses taas laman (Kinnipand ümbrikul, vaksali minnes)." Missugune müstilik sügavus: kinnipand ümbrikul, vaksali minnes niisugused sõnad!

Surra tahab Adams kui Malebranche ja on kindel, et teda sealilmas suurvaimud juba kannatamatult ootavad: Anatole France tähendab Voltaire'le: "Monsieur Adams, n'est ce pas, jääb jälle hiljaks!" Nii igav kui teil seal ka ilma Adamsita on, ärge nõudke, et meilt ainuke suurvaim peatselt läheks! Nagu nii näib ta pahandatud olevat ja äärmiselt umbusklik meie vastu: "Inimesed, te vihkate mind..." hüüab ta. Siis aga ähvardab: "Taas teist hiilin mööda, kui teie must möödute ikka". Mis saab aga meist vaestest ja kogu maailmast, kui Adams meist, "vaevalt lahtiahvistunud inimestest" mööda hiilib"? Seda enam, et ta mööda hiilides maailmale kord "kui rotile" "mürki" ähvardab anda!

Vägise olevat temalt ka võimata midagi võtta: "Ei suuda võtta teie, mis mul teile anda." Ja nagu käesolevast rütmide kogust näha, oskab ta väga hästi varjata, mis tal kui inimesel ja "poeedil" väärtuslist on.

Aga ometi hoopleb ta apostel Pauluse sõnu profaneerides: "Kui suren ma — siis mitte iseeneselle, kui elan ma — siis mitte iseeneselle." "Maailmale", s. o. inimkonnale, ta ka elada ei taha, sellele tahaks ta "mürki" anda. Jääb järele ohverdada ennast "kusheti tapalaval" kellegi "võluvusele".