Samas talus, kus on nimetatud meie askeedilise klassiku Gustav Suitsi "libude laulikuks", kus on materdatud eranditu iga uus Eesti kirjanik, on viimasel ajal jällegi hakatud õpetama Eesti uusima kirjanduse mõtet. Et meie, noorte kirjanikkude paremad ootused ja lootused heatahtliku arusaamise peale "Postimehes" maha notitakse, sellega oleks veel kerge leppida. Meie paremate teoste üllatav minek näitab meile, et meie pole üksi, et me oleme kellegile tarvilikud, kellel veel oma sõna Eesti vaimuelus kaasa kõnelda tuleb.

Tahan võtta sõna ühe Eestigi arvustuse ajaloos täiesti erakordse esinemise puhul, millega on maha saanud omas lehes hr. A(nton) J(ürgenstein), ja seda mitte ainult loomulikuks enesekaitseks. Hämmastava kergusega "dedutseerib" ta autorite isikuid ja hingesid ainuüksi oma sõrmeotsast, sest tõenäoliseim on, et A. J. midagi (peale ajalehtede) ei loe, kõige vähem muidugi retsenseeritavat raamatut ennast. Arvustuse metoodi ja nende rakenduse vaimukus on ikka samad, mis olid "Siuru" ajal.

Veel hiljuti avaldas A. J. "Postimehes" laitust õpetajate kauplusele "Liit" selle eest, et see "koolipoisis" E. Nukki raamatuid müüvat, ent "hingeteadlase" intuitsiooni pärastine võrdlus tõelikkusega näitas, et "koolipoiss" on naisemees, 30 lähedal ja koguni "Pärnu Postimehe" toimetaja. Nüüd on seesama "kunsti ja hingeteaduse tundja", kel juba nii suured teened Eesti Bureeninina välja haudunud veel effektsema numbri "Suudlus lumme" autorist. A. J. on läbi vaadanud raamatu pealkirja, kaanepildi, pühenduslehe ja saatesõna, ja kohe selgus talle autorit silmnägemata, et see on täiesti pervers isik, kelle eest tema, A. J., peab kaitsma Eesti noorsugu.

Kui hr. A. J. arvab, et ma hakkan kõik otsast seletama, missuguse fantaasiaga isik võis leida pühenduses — üliõpilase austuselõivas üldiselt armastatud professorile — "saladuslikku tundevormeli" jne., siis eksib ta rängasti. Võib olla, oleks see vesi tema veskile. Aga minul pole selle järele tänu jumalale vähematki tarvidust. Kui ma hr. A. J. nüüd õpetada võtan, et ei tohi inetut "nalja" teha, ka noorte ning kaitsmatute kulul, siis on see tarvilik profilaktika enese ja kaasvõitlejate pärast.

Esialgu mõtlesin, et A. J. artikkel on kirjutatud joobnud olekus, kuid, nagu ma sama autori järelsõnast kirjandusteadlase J. Schwalbe üliviisakale vastuarvustusele näen, on tal ebakorrektsete oletuste tegemine pahaks harjumuseks: seal oletatakse jällegi ilma igasuguse aluseta, et ma G. S-ilt pole võtnud nõusoleku pühenduseks. Häbi A. J.! Ma pole ju Teie kogudusest. Raamatu pealkirja ja kaanepildi, eriti aga "perversiteedi" kohta on õnneks igaühel enesel võimalus seisukohta võtta: on ju mu esikteose suurest trükist esimese kuuga pool läbi müüdud.

Kuna ükski eetika eriteadlane ehk ka lihtsalt selge mõistusega inimene ei saa salata mu raamatu kõrget eetilist põhitooni, mis tast punase niidina läbi läheb, on vastava fantaasiaga isikud tas leidnud himurist ja perversiteeti. Kuid asi on pahem: Eesti kirjanduse seltsi esimehe A. J. lugupidamise puudus teise isiku hinge ehk lihtsalt hea nime ees on nii suur, et ta ei piirdu üldiste lausetega, vaid muutudes arstiks "määrab" talle üht konkreetset perversiteeti. Selle põhimõtte järele võiks näiteks attesteerida härra Jürgensteini sifiliitikuna, tulumaksu varjajana ja vägistajana, mis küll oleks täpselt sama lubamatu, koguni vaenlase, liiategi tundmatu isiku kohta. Kuid tehku ta nüüd siis selgeks, et ta seda ei ole!

Lubamatu tsiteeritava kirjaniku sõnade vassimine ei ole muidugi mitte midagi Eesti kirjanduse seltsi esimehele, kelle jaoks talle arusaamatud laused on vaid "paberile sorgitud", et neid "noortele külge pookida." Mis sest, et mitte ainult kaartide, vaid ka võõraste sõnade teadlik vassimine gentlementlikuks teoks ei peeta.

Minu poolt ettepandud Eesti riimiuuenduse, s. o. kanoonilise ja uusriimi küsimuse kohta võib ju olla mitu arvamist. Kuid selle küsimuse üle ma ei või vaielda härra A. J–ga juba sellepärast, et viimasel puudub selle mõistmiseks kirjandusajalooline ja –teoreetiline eelharidus. Mu ettepanek põhjeneb võrdlev-ajaloolisel riimiuurimisel, mille saavutused kinnistatud minu sellekohases teaduslikus töös. Tööst on esimene osa valmis.

Kuid kõige üllatavam on asjaolu, et A. J. on oma "arvustuse" kirjutanud mitte mu teosest, vaid ainuüksi eralehel trükitud saatesõnast. Kui ma selle trükki läkitasin, olin teadlik, et ükski pahatahtlik mõnitaja sellest palju peent sisendusvõimet nõudvast lehekesest mööda ei lähe, ent siiski ei oleks uneski näinud, et sellest tervet arvustust kirjutatakse, mis arvustatavast teosest pikem, raamatu olemasolu sealjuures ainult nimetatakse. Ja ometi on see, nii halb kui ta ka ei ole, raamat, mida nüüdsest peale Eesti kirjanduse ajaloost maha kustutada ei saa.

Hirvitagu A. J. peale noore usalduslikult–naiivse saate üle, mille avaldamist nüüd kahetsen: see aina kinnitab mu eelaimust kõladest, "milledel puuduvad resonaatorid", kui mitte meie haritlaskonnas, siis — katse on näidanud — vähemalt poolharitlaskonnas. Kinnitagu A. J. kiuste Eesti kirjaoskusele, et ma õpetavat "tahtejõuetut maitsmist" ja "himurlust", kuigi mu filosoofiline lüürika suggereerib hinge halastamatu selguse herooilist affekti. ("Just selle pärast", "On tarvis saada täitsa säravaks", "Mitte iseenesele" jne.). Ignoreerigu ta täiesti mu armastusluule kristallilist joobumust, mis, läbi ja läbi eetiline, õpetab armuheitlustes võidelda ja – võita. See on põhjamaalasel, kultuurinimese ja elekhinge armastus ja ma möönan kergesti, et Vändras 40 aasta eest armastus võis olla teistsugune.