Teade
| Arhiiviandmed | |||||||
| Viide | H, Mapp 740/3 (2) | ||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Täisviide | H, Mapp 740/3 (2) < Setomaa - Victor Stein (1873) | ||||||
| Viite osad | Kogu:H, MappKöide:LK1:740LK2:743Pala:2 | ||||||
| Kogumisaasta(d) | 1873 | ||||||
| Kogujad |
|
||||||
| Pala kogumiskoht | Setomaa, Seto |
||||||
| Teksti sisu | |||||||
| Objekti liik | järv | ||||||
| Tegelased | vaimolend | ||||||
| Muud märksõnad | varandus, taud | ||||||
| Žanr | topon, u, muist | ||||||
| Jututüüp | Vagula ja Tamula järve ränd Valgesoost - must härg, vetevaim küsib juua, annab kalu, näkk lubab hingelise ja tossulise eest raha, järv nõuab ohvreid, vee vaht tekitab marutõbe jne....... | ||||||
| Pärimuskohad | |||||||
| Koht 1 | |||||||
| Objekti nimetus | Tamula järv | ||||||
| Vana maakond | Võrumaa | ||||||
| Kihelkond | Põlva | ||||||
| Vana küla | Võru linn | ||||||
| ERA kood | Rõu_002 | ||||||
| Arheoloogiakood | a1593 | ||||||
| Koht 2 | |||||||
| Objekti nimetus | Roosisaar | ||||||
| Vana maakond | Võrumaa | ||||||
| Kihelkond | Rõuge | ||||||
| Vana vald | Kasaritsa | ||||||
| Koht 3 | |||||||
| Objekti nimetus | Valgesoo | ||||||
| Vana maakond | Võrumaa | ||||||
| Kihelkond | Rõuge | ||||||
| Vana vald | Viitina | ||||||
| Vana küla | Sadramõtsa / Põdra | ||||||
| Märkus | Kui Sadra, siis Põdrasuu? Rückeri kaardil on Vanamõisa nimi Alt-Kosse | ||||||
| Koht 4 | |||||||
| Objekti nimetus | Vagula järv | ||||||
| Vana maakond | Võrumaa | ||||||
| Kihelkond | Rõuge | ||||||
| Vana küla | Võru | ||||||
| ERA kood | Rõu_001 | ||||||
| Tekst | |||||||
| DIE SEEN WAGULA und TAMULA. Es toste und tobte das Luftmeer, heranzog eine schwarze, mächtige Wolke, sie senkte sich zur Erde und bildete daselbst einen See. Der Wolke folgte vom Himel her ein schwarzer Ochse, tauchte mitten in den +) See und verschwand; und an seiner Stelle erhob sich eine kleine lachende Jnsel, daran Wiesengras auf ein ganzes Jahr für eine Kuh hin reicht. Durch diese Jnsel ward aber der grosse See, der Fische und andere Wasserthiere belebten in zwei Theile geschieden. Jeder Hälfte aber gab der Altvater einen Wächter, die als Wassergeister in den Fluthen leben sollten. Sie hiessen Tamula und Wagula. Sie mussten alljährlich dem Altvater einen Zoll zahlen, daher auch jährlich die beiden Seen ein Menschenopfer mindestens fordern. - Jn den ältesten Zeiten stand am Ufer des Wagula Sees ein kleines Häuschen. Drin wohnte eine Frau, die von den Ertrage ihrer Kuh lebte. Zu ihr kam einige Zeit hindurch ein Man, bat von der Frau etwas Milch um seinen Durst zu löschen und verschwand, um am nächsten Tage sich wieder einzufinden. Eines Tages fragte die Frau woher er wäre? Da hiess der Fremde sie, ihm zu folgen. Als sie an die Mundung des Sees gekomen waren, gebot der Fremde der Frau etwas zu warten, bis er wiederkäme, sprang in das Wasser und verschwand zum Erstaunen der Frau. Nach einer Weile stieg er aus den Fluthen empor, schwom an das Ufer, überreichte der überraschten Frau eine Menge der schönsten und seltensten Fische in einen goldenen Netzsack und sprach: Dies sei als Dank für deine freundlich mir gereichte Milch. Jch bin der Wächter des See\\\'s, meine Mutter ist eine Nixe (näk). Hierauf verschwand er wieder.-Einst rief ein Man in den See: \\\"Tambla säh oma tol\\\'.\\\" Alsbald erhob sich aus dem Wasser ein alter Man, sah sich um als suchte er sein Opfer, einen Ertrinkenden, fand aber keinen, bemerkte jedoch am Ufer den, der die Worte gerufen.\\\"Mein lieber Man am Ufer\\\" sprach der Wassergeist \\\"Auch ich habe Verpflichtungen, muss Abgaben zahlen. Das Jahr neigt sich seinem Ende und ist schlecht gewesen. Jch muss haben einen hingeline (ein Menschenkind) und einen tossoline (ein Thier). Verschaff mir beide, so erhälst du von mir eine Kiste voll Gold.\\\" Der Bauer ging auf den Handel ein. Bald beräute er jedoch seine That. Sein Kind war ihm zu lieb. Er erfand eine List. Statt des Kindes steckte er eine Katze in den Sack. So erschien er mit der Katze und einem Füllen am Seeufer. Bei den Worten Tambla säh oma tol\\\' war der Wassergeist zur Stelle. Mit einer Hand lengte er nach dem Füllen, mit der anderen holte er die Goldkiste aus der Tiefe. Da miaute die Katze im Sack. \\\"Betrug\\\" schrie der Geist, schleuderte das Füllen an\\\'s Ufer und verschwand, mit ihm aber auch die Goldkiste im Grunde des Sees. - Die Seen Tamula und Wagula sollen, nach einer anderen Erzählung, muistetsil ail d.h. in uralten Zeiten, im jetzigen Kosseschen Gebiete (Vitina vallan), sich befunden haben. Die alten Betten, genant Walge soo, liegen in der Nähe der Buschwächterwohnung Saadra. Die Gestalt des Valge soo soll die Umrisse der jetzigen beiden Seen haben. Jn einer dunklen, regnerischen Nacht soll diese Wanderung, stattgefunden haben. Ein Rauschen und Brausen habe die Bewohner des Dorfes, das am einem der hohen Ufer der jetzigen Seen gelegen gewesen ist, aus dem Schlaf gescheucht und aus den Wohnungen getrieben. Beim Anblick der Fluthen hätten sie gerufen: \\\"Kai Vagul ja Tamul tuleva.\\\" Da seien dan die Wasser stehen geblieben und ständen auch heut noch am neuen Orte. - Wen im Frühling beim Wehen der Stürme aus dem Süden der See hoch geht und schäumt, werden Hunde, die den Schaum lecken im Somer von der Tollwuth befallen. +) mittler Weile ruhig gewordenen im rosigen Abendgolde schimernden. Tamula ja Vagula järv. Laotus marutses ja möllas, tõi kaasa musta, võimsa pilve, see laskus maale ning moodustas sealsamas järve. Pilvele järgnes taevast must härg, sukeldus keset +) järve ja kadus; ja tema kohal kerkis väike õitsev saar, millel jätkub rohtu ühele lehmale terveks aastaks. Selle saare läbi sai suur järv, mida asustasid kalad ja teised veeloomad, kahte ossa jagatud. Kummalegi poolele aga andis Vanaisa vahi, kes pidid elama veevaimudena voogudes. Neid hüüti Tamula ja Vagula. Need pidid igal aastal Vanaisale tolli maksma, seetõttu nõuavad ka mõlemad järved aastas vähemalt ühe inimohvri. - Ammustel aegadel seisis Vagula järve kaldal üks väike majake. Seal elas naine, kes elatus oma lehmalt saadavast. Mingi aja jooksul käis tema juures mees, palus naiselt veidi piima, et oma janu kustutada, ja kadus, et järgmisel päeval jälle kohale ilmuda. Ühel päeval küsis naine, kust ta on. Siis käskis võõras teda endale järgneda. Kui nad olid jõudnud järve suudmesse, käskis võõras naisel veidi oodata, kuni ta tagasi tuleb, hüppas vette ja kadus naise imestuseks. Hetke pärast ilmus ta voogudest välja, ujus kaldale, ulatas üllatunud naisele hunniku kõige ilusamaid ja haruldasemaid kalu kuldses võrgus ning ütles: Olgu see tänuks mulle sõbralikult antud piima eest. Olen järve valvur, minu ema on näkk. Seejärel kadus ta jälle. - Kunagi hüüdis üks mees järvele: \\\"Tambla säh oma tol´.\\\" Kohe tõusis veest üks vana mees, vaatas ringi, nagu otsiks ta oma ohvrit, uppujat, ei leidnud aga midagi, märkas ent kaldal seda, kes oli need sõnad hüüdnud. \\\"Armas mees kaldalt,\\\" ütles veevaim \\\"Ka minul on kohustused, pean andamit maksma. Aasta läheneb lõpule ja on olnud halb. Mul peab olema üks hingeline (inimlaps) ja üks tossoline (loom). Hangi mulle mõlemad, siis saad minult kasti täie kulda.\\\" Talumees jäi kaubaga nõusse. Ent varsti kahetses (beräute) ta oma tegu. Tema laps oli talle liiga armas. Ta mõtles välja kavaluse. Lapse asemel pistis ta kassi kotti. Nõnda ilmus ta koos kassi ja varsaga järve kaldale. Sõnade \\\"Tambla säh oma tol\\\" juures oli veevaim kohal. Ühe käega haaras (lengte) ta varsa järele, teisega võttis sügavusest kullakasti. Siis näugus kass kotis. \\\"Pettus\\\" karjus vaim, paiskas varsa kaldale ja kadus, koos temaga aga ka kullakast järve põhjas. - Tamula ja Vagula järv olevat asunud, ühe teise jutustuse järgi, muistetsil ail, s. t. igiammustel aegadel Kosse (mõisa) alal (Viitina vallas). Vanad nõod, nimetatud Valgesoo, paiknevad Saadra metsavahikoha läheduses (Sadrametsa?). Valgesool olevat sarnane kuju mõlema järvega. Ühel pimedal sajusel ööl olevat see ränd toimunud. Kohin ja mühin olevat ühel praeguse järve kõrgetest kallastest seisnud küla elanikud unest üles heidutanud ja majadest välja ajanud. Nähes Voogusid olevat nad hüüdnud: \\\"Kai Vagul ja Tamul tuleva.\\\" Siis olevat veed paigale jäänud ja seisvat veel tänaseni uues kohas. - Kui kevadel lõunast tulevate tormituulte puhumisega järv kõrgele tõuseb ja vahutab, siis saavad koerad, kes seda vahtu lakuvad, suvel marutõvest tabatud. /tlk. Eve Valper/ |
|||||||
| Lisaandmed | |||||||
| Tekstimärkus | skaneeritud ja tõlgitud | ||||||
| Tööprotsess | |||||||
| IDkood (Koobas) | 7974 | ||||||
| Sisestaja | Eve Valper | ||||||
| Sisestuskuupäev | 13.09.2000 | ||||||
| Litereerija | Eve | ||||||
| Lisatud | 20.06.2012 16:19 | ||||||
| Viimati muudetud | 19.08.2013 13:33 | ||||||
| Andmed Kivikeses | |||||||
| Säiliku viide | H, Mapp | ||||||
| Säilik | ERA-12009-43723-50946 | ||||||
| Pala | ERA-13225-43275-33704 | ||||||