Tükkike ajalugu.
Siit Nabala valla Metsari peremees, kes hiljuti peale 70 aastad vana, ära suri, juttustas mulle järgmise lou vanast rootsi ajast, mis ta oma isa käest oli kuulnud. Metsari pere on üksik koht suure metsa sees, soode ja rabade vahel. Selle peremehe isa isa ajal olnud suur sõda (vist viimne sõda vene ja rootsi vahel 1710) Sõea vägi olnud Lokkiti väljal Raudalu maantee ääres laagris ja soldatid käinud ümerkaudu mööda külasi röövimas. Olnud sügise rehtede aeg, kui ühel päeval kahte ratsameest ka Metsari pere ligidal nähtud, majarahvas jooksnud kõik pakku. Maja peremees pugend parsile ahtesse. Ratsamehed sõitnud ka varsi pere õue, pannud hobused aja külge kinni ja tulnud ise tuppa, kui naad kõik nurgad olnud läbi nuuskinud ja kedagi inimest pole leidnud, pannud naad sõeariistad ümbert ära võtnud riidest lahti ja läinud ahju peale endid harima. Peremees olnud parsil üsna vakka ja pidand nõuu, mis nüüd teha? - Pealegi saanud ta ka nende juttust aru et neil nõuu olnud tuba põlema panna. Ta hüppand järsku parsilt alla, rabanud lasi puu kätte ja nottinud mõlemad soldatid maha, sest need pole nii ruttu saanud vastu hakkata. Mõlemad soldatid ja nende riided ja riistad, matnud ta lao põhja maha, hobused kihutand ta minema, need jooksnud laagrisse tagasi. Nemad olnud pärast hirmu sees, ehk tullakse mehi taga otsima, aga pole keegi tulnud. Rahvas aga teab räekida, et Metsari peremees olla nende soldatite juurest raha leidnud. |
