Teated 

Teade


Arhiiviandmed
Viide H II 74, 77/9 (b)
Täisviide
Viite osad Kogu:H IIKöide:74LK1:77LK2:79Pala:b
Kogumisaasta(d) 1904
Esitajad
Nimi Isikumärkus Elukoht Päritolu Päritolumärkus Vanus Sünniaasta
Põrste Paali Setomaa, Seto, Põrste
85 a.
Kogujad
Nimi Sünniaasta Märkus
Jaan Sandra
Teksti sisu
Objekti liik kirik, kivirist, tsässon
Tegelased pühak
Žanr muist, uk kal, uk med
Jututüüp Päätnitsa Praskovja kirik. Karjapuusli: ikoon kase otsas. Kiviristide tõstmine ravib haigusi. Paranemise lugu.
Pärimuskohad
Koht 1
Objekti nimetus Päätnitsa kerik
Vana maakond Setomaa
Kihelkond Seto
Vana küla Saatse
Uus maakond Põlva maakond
Uus vald Värska vald
Tekst
Riedi keriku saamisest.
ole ma jo umal aol mõndagi kirotanu, a nüüd kuuli vielgi vahtsõst midagi. Olgu sis ta edimätse kirjeldüse tõisendis, mida just vana 85-aastase Põrste Paali jutustuse perrä siia üles tähenda:
Riedi vai Päätnitsa kerikuh om meil üts "Karä puusli". Ja tuo puusli om nii imelikult löütü, määnest imeht tõist ka joht pallo ilmah olõi. Lugu oll nii olnu: Päätnitsa keriku kotal olnu niisama tühi külä ?eesa maa olnu, kohe õks mitmõ külä karä kokkokäünü. Ütevoori kuulnu karusõ, kuis üts lehm, väiku võsustiku seeh halõhõhe müügnü, lännü kaema, nännü: puusli kõoh üleväh, lehm all müügnü, ja vahtnu õks üles, kuna silma vaõsõkesel, niuq mändsel inemisel, vet joosnu. Külä pää karus, kia üts vana mõistlik inemine olnu, saanu asäst ruttu arvu, veenü papile ruttu sõna, kia kõiki keriku eläjide ja pühäästega sinnä tulnu, imelikku puuslit kaema, kõost maalõ võtma. Sai imelik puusli ilosahe kätte, löüti et tu üts kabõhine om, kedä maavärki "Paadsas" ja vinnevärki "Praskovjas" naati kutsma. Pühä puusli viidi edimält Pihkvahe, sis Petterburki, a püsü-üs tõõnõ kohki; õks tull arr Päätnitsa keriku kottalõ vanna kõivo tagasi. Peräst naksi kõik püha Argerei ja Mitropolita mõtlema ja ütlemä: Aga vaest tuo kotus määne pühä paik om: jätke ta puusli sinnä." Nii tetti kah. Ehitedi edimält üts tsässon, kohe nuosama kõo alt löütü kats kivi risti ka sisse panti, midä ma sulle inne arr unõhti üldä. Peräst, ku sinnä jo pallo inemisi käuma naas ja jo tuost hulk pallo rahha kokko tule - vat sis tetti illos kerikukõnõ, kohe tuo kabõhise karä puusli sisse panti. Niisama omma siäl ka nuo kivitse risti seeh; om kelgi midägi vika, sis nõst ta noid kivi riste, kas määnest taht, uma ütesa vuori ümbre keriku - sis saa õks abi kah. - Milles meil sis egal suvõl rüä põõmu aigu vuor voorih Päätnitsale mindäs - vott õks tuosama peräst, et siält õks hüvvä ka taibatas, ni häste hinele ku eläjile. egas tuo puusli ka siäl midägi muud olõi, ku üts pühä inemine, kiä nii Jumalast ilma pääle abist om jätet õnnõ - muud midägi."
Ma küsse vahe pääl: "Ütle mulle, vana esa, kuis võimalik om, et niisugutsit "pühhi inemisi" saa? "Millessei, poig, millessei! Kui üts inemine ilmah väega vaaste eläs, ja alati Jumala pääle mõtlema nakkas - saa timä jo umah kotoh pühäst ja Jummal esi saat tedä kohegi sändsehe paika, koh pühhä kotus om - niigu no Riedi keriku kottale Paadsatki saat - niq pühhä inemine, kõõ pühhä paigaga käeh umgi."
Nii neide jutu ja mõtte Riedi keriku saamisest ja olemisest.
Edesi jutustas vana Paali: "Ega noks tuod midä naarda olõi, et sändsist paigust api saa-ai: ku õks esi õnnõ kimmähe usku jovvat - abi saa. Ma olõ esi pühä Päätnitsal kävvüh suurõst hädäst päsnu, mida vaest kõõ maa ilma tohtri joudnu-as tetä. Tuo oll sis, ku mie vanalaiga siih küläh viel kõik üteh elli, sis oll kiäki võhl vai kade-kuri inemine, mie aidvierde üte suurõ pala mehiste kõrva-mett, kõõ vahaga pannu. A ma olli sis kümne aastaka vahnunõ tsurakõnõ. Ma johtu edimält tuod mie palla nägemä, võti aidveerest maast arr, ju vei suurõ rõõmuga tarrõ kadonu tätä kätte. Tuokõnõ naas minno väega tõrõlama, käsk rutto sinnä samma tagasi vijä. Ma vei kah. A kae mis siält vällä tull: paari nädäli peräst naksi ma hausma, vai niigu ullitõllõma, a eski tijä-äs, miä suust vällä ajama. Kadonu maama ikk minno niigu nõrõt õnnõ, tätä oll ka suurõh hirmuh, mis no tetä? Olli pidänü sis nõuu mukka üteh Päätnitsale minnä. Ka siäl kõnõlnu papilõ arr, määnes suur hädä tsurakõsõl om, ja kirotanu tootusõ sisse, raamatohe, et naa minno kümme aastakka, ega aastaga üte voori, Päätnitsale toova. Ja siält sai ummõhtõgi abi. kui kümme aastakka täüs sai, käve ma vielgi umma hoodat, pääle tootusõgi, määne kümme, viis tõis-kümme aastakka, kooni Jumalale teno, tuod hätä inäp pelätä olõ-õs."
Lisaandmed
Sisu kommentaar legend
Tööprotsess
IDkood (Koobas) 7892
Sisestaja Eve Valper
Sisestuskuupäev
Lisatud 20.06.2012 16:19
Viimati muudetud 20.04.2016 12:07
Andmed Kivikeses
Säiliku viide H II 74
Säilik ERA-11104-57102-04637
Pala ERA-13216-60055-42464