Teated 

Teade


Arhiiviandmed
Viide H II 70, 557/61 (12)
Täisviide
Viite osad Kogu:H IIKöide:70LK1:557LK2:561Pala:12
Kogumisaasta(d) 1904
Esitajad
Nimi Isikumärkus Elukoht Päritolu Päritolumärkus Vanus Sünniaasta
Radaja Timmo Setomaa, Seto, Vilo v., Radaja k.
Kogujad
Nimi Sünniaasta Märkus
Jaan Sandra
Teksti sisu
Objekti liik kivi, oja
Tegelased pühak
Žanr muist, uk med, topon, uk kal
Jututüüp Meeksi Jaanikivi. Venelase ja setu minek kivile, pesemine ojas, ravi. Jaan kivil istunud, jalgu kängitsenud. Kivi laudamüüri, loomad viletsaks.
Pärimuskohad
Koht 1
Objekti nimetus Jaanikivi
Vana maakond Setomaa
Kihelkond Seto
Vana vald Meremäe
Vana küla Miikse
Arheoloogiakood a1324
Uus maakond Võru maakond
Uus vald Meremäe vald
Tekst
Jaani-kivil käümisest.
"Ma käve ka mineväl suvõl arr siäl Miekse Jaanikivil. Sinnä sai jo määne kümme, viis tõis kümme aastakka aigu, ku siäl peräkõrra jo olli. Jagas ma sinnä muido joht saanu-us, ku üts Moskva maalt tulnu jalavindlane siia tulnu-us. Tuo pallõl minno väega, tedä sinnä saatma tulla. Mehekene oll jo uma viissada versta maad, vai inämbgi, jalksi arr tulnu. Ma tahtsõ hobõst ette panda, et sis üteh minnä - a kost no tõõnõ lask. Muudku ütel õnnõ: "Kumma jalksi kõõ tie arr joudsõ tulla, sis jovva ma seo kuus-säidsetõiskümme versta maad ka arr minnä." Lätsimi katõkese nii sama jalaga kõõbitsema. Ma vana, timä väsünü; üte kõvvu olli mõlõmba, ehk tiä küll must pallo noorõmb oll.
Tie pääl jutust mies mullõ, et timäl sisemäne vaivaja olõvat, sis juhatõtu ligi Petserit Jaani kivi mano, siält saavat õnnõ abi, kas olkõ hädä määne taht. A kõik inemiste petüs ja tühi arvamine. Jummal anna küll andis kõnõldõh - olõi siäl kaks imäp määnestgi kõrda. Kotusõkõnõ esi um õks pühä külh; võt siäl jo vaga Jaan jalgu känge, õkva tuo kivi pääl. Nommõnnõ tõõnõ arr poodõt; kadä Vahtsõliina mõisah oll üts kuri Lipard vai Viido Lipard tõõsõ arr lasknu lahku, lauda sisse müürnü. Olli ka mehekesel kõik eläjäkese käest arr tahtnu häödüdä, saa-as muido, kisk kivi müürü seest kivi pala vällä, tõi sinnä tagasi - sis jalki naas kari kasuma ja minehümä. - - Oh noid sandikõisi miä siäl küll kuohn oll! Kost näid sinnä ni pallo oll purgat kah? Siäl oll vinne santõ siäl zühkna santõ, siäl sändsit hooda inemisi kah, kia sandiki olõõs, kõik istõ tsõõrakuh aia viert pite maah. A egäl ütel uma nurmikukõnõ kõrval. - Ma latsi kaks sinnä uma hädä peräst. Mis mull seo kangõ päävalu jo noorõst iäst saani. Mõsi makka pää siäl uiah määne mitund vuori puhtas, kinge vana kaogi sandõlõ - mille võt sai kaks arr paremb. No jalki nakkas tõõnõ õks tühisämma - kaus om hädä kullalikkõnõ!
Mie külä Temmo käve uma naasega jäll latsõ peräst, ja karä kaho peräst. Näil om kaks hädä külh. Ja no tuod olõ-õi õks midä üldäkki, et kiäki sinnä kost kavvõmbast hädäldä lät. Mõtlõ, näil om parila lats, neläs aastak jo pääl, lää-äi käüma, tukõi jala päälegi. Siäl naa tõist uiah mõsi, ja pühä kivi man tasõq ja vaotõlli, lasi õks üle-kivi vet pudelahe, tõi kodogi viel, määre ka siih ja anni sisse juvva - a saa-as noilõ joht mähi-määnestgi api. Lats om õks inne ku peräst sääne sama. Võtai jalgu ala ni võtai. Tie misa tiet sis tälle. Siäl no midä kohe võtta olõkai. Jala omma tõõsõl pienükasõ ku niidikeseq all.
A karä kaih jäi tõõsil külh tagasi. Suurõ länigu tävve koho piimä, tõõsõ nurmigu tävve võidu kuludi sis kuludi, a abi ka sai. Võttäõks tuo vaõstõ Jumala pallõmine vai pühä kivi-üle last vesi nivõrra arr joudsõ tetä. Muido sis näil saakis ütte lehmäki kõrda pite kannma, niigu muil õks lehma saava. Kua lõi puia arr, kual oll vasik risti, kual kisi vasigõ väele mant, ja lõpõdi kõõ lehmäga, a no oll tõisil kõik nelli lehmä üöse kannma saanu, niu kiä näekis; hummongult karja kaema minneh löüse õnnõ, et vasik jo laudah tralli lei. Ka siih mie külä Ohkrim on jall tootanu egä Jaani päävä Miekseh kävva: timäl oll kolmahava ka suur karä kaih, sis opatti: sa tõoda Jaani kivil käuma naada. Tekk ka nii. Ta vet tuost saani olõi tõõsil määnestgi suurõmbat karä kaiho, tõpra tõpõ. Miä no muni kõrd om määnest tühja-tähja vasikakõist vai põrsakõist aija taadõ lännü kah, a tuo õks olõi midägi. Inne sis, kua õks aastak tuo lehm, kua aastak tuo lehm. Hirmsas läts jo kaih kõrvaltgi kaijõh, a misis viel kandõh?
Seo voori käve Ohkrimmal tütär ka üteh, hinele mehele minegi õnnõ otsmah. Mõsk hinne siäl uiah puhtas ja kinke kõik nuo rõiva sandõlõ, miä minneh säläh olli. Kuulõ-õs noq joht seeni maani määnestgi õnnõ olõvat, kosilaisi kualtgi puolt tulõvat. Käve tõõnõ küll arr umatsil istmah ja kõik, haaruij kellegi küllge. Mine tija sändside asja? Muni siih ja sujus õks et käukis mändsegi meheleminegi peräst, oll õks niisama uma hädä, mille pidi minemä ni appi otsma. Ah, mis no tuod üldäkki! Olkõ no tütrik vai kiä taht. Umah luuh-lihah tund egäüts hätä, ni ots tuod pite appi ka, kost õnnõ kiäki tied vai saa."
Vana Radaja Timmo kõnõlamine, võimalikult ta ummi suu sõnnu perrä.
Lisaandmed
Sisu kommentaar asjaosalise, mitte pealtvaataja suhe
Tööprotsess
IDkood (Koobas) 7855
Sisestaja Eve Valper
Sisestuskuupäev
Lisatud 20.06.2012 16:18
Viimati muudetud 05.08.2013 17:08
Andmed Kivikeses
Säiliku viide H II 70
Säilik ERA-11104-40875-61904
Pala ERA-13216-61688-56911