Laageri oja ja temä soe aid.
Ojakene mis hommongu poolt läbi Juuda kunnu õkva õdangu poole Piusa jõkke joosk, kand ennitsel ajal "Mõts-ora" /Mõts-oja?/nimme, koni sõa läbi jooksmise ajal sinna soldanne laagriq üles tettüs saiva, millest tedä Lageri ojas kutsma nakati; harva mõni vana inemine nimitap teda veel vana peris nimega. Selle oja mano olli vanast Vastseliina mõisa peris herr Guido Liphard üte soe aija lasknu teta, mis kõigilde nelja kanti ruut verst suur olli. See aid olli tulbest tettü õige hää korge, nii et ütsgi ellai sinnä sisse es pea päsemä. Ehk küll aid soe aijas kutsuti, es ole sääl sisgi soeq seen, enge mõtskitseq, kelle jaos mõts-ora ojast kuhi hainu olli tettu, talve toiduses.
Ent sest plaanist es ole midagi välja tulnu, sest ilves soeq olli olliva ommetegi sisse lännü, üle korge aijagi, ja mõtskitsekeseq ärä söönü. Neeq ruut tsihi omma parhilla veel alale, kuna ka mõni puru vana mehekene elap veel, kes mõisa herra käsu pääle esi seda aida olli tegeman olnu. Ent nee tsihi kutsutas täämbä päiväni "soeaija tsihes". |
