| Meil oli - ma kasvasin Ärjava kõrtsis, sealt Angerjalt läksid inimesed ühele auda tegema. Läind Tammiku metsa vahele, eks seal tuld keegi - kuuvalge old, kuu paist -, üks valge pikk inime tuld talle vasta. Mees mõteld: Ma lähen tast mööda. See valge inime tuld ikka vasta. Mees üteld: Kas siis majalt ei saa minna, kui aga minu vasta? Tee on ju suur. See valge inime võtt mehe mütsi kohe ja karvast kinni ja kiskuma. Mehe müts jäänd tema kätte, tema müts jäänd tema kätte. Kõva pealuu old, valge õhukene müts old peas. Kiskund seal ulga aega. Kis kuu poole läind, sellel old võit. Nii kaua kiskund, kui kuked laulma akand, siis läind ära. Mees läind Ageri kirikukõrtsi, küsind: Lubage mulle pudel õlut, ma olen ehmatand ja suu kuivab. Istund sinna laua ääre maha ja pand selle mütsi oma põlve peale. Kõrtsimees tuld sinna, valand õlut, üteld: See on me vanataadi müts, kust te selle kätte saite? Mees üteld: Üks mees tuli mo vasta, tema võttis minu mütsi ja mina võtsin tema mütsi.- Vat meie matsime pühapäe oma vana maha ja panime selle mütsi talle pähe, ja nüid on ta sinu käe. Mees üteld: Me kiskusime vastamise, mina ei tea, kis ta oli. See oli ikka üks vaim, see õige inime ei old. Tema rääkis meil seda juhtumist, kui ma veike laps olin. |
