Lau augud.
Adila heinamaade ääres asub soo, sood kutsutakse suur-sooks. Selles soos asub mitu üsna sügavat auku, mida lau-aukudeks kutsutakse. Enamasti alati on augud vett täis, ainult õige kuival suvel kahaneb vesi nõnda ära, et nähtavale tuleb mudane põhi. Kõik augud on mudase põhjaga, ainult ühel augul on kruusane põhi, millel ka veel üsna suur auk põhjast edasi sügavamale maa sisse läheb. Seda auku kutsutakse põhjata lauks, vist selle pärast, et mõned olla selle augu sügavust mõõtnud ja ei olevat põhja leidnud. Põhjata lau kohta käib üks jutt, mis nõnda moodi on. Alles, kui Adila Ristil kõrts olnud, siis ühel õhtul olnud üks vanamees kõrtsis ning purjutanud seal õige tublisti. Kesköö ajal hakanud ta koju minema. Sügisene pime öö olnud, ning vanamees kaotanud tee käest ja eksinud metsa ära. Metsas teed otsides kuulnud ta müdinat ning äkitselt näinud ta oma ees kutsarit kahe musta hobuse ja tõllaga. Kutsar küsinud vanamehelt: \\\\\\\"Kas sa tahad pulma tulla?\\\\\\\" Vanamees olnud sellega nõus, istunud peale ning läinud. Tee peal näidanud vanamehele kutsar õige imelik olevat, sest hambast võtnud ta oma suitsu peale tuld. Viimaks jõudnud nad pulma majasse. Vanameest võetud seal õige lahkelt vastu, viidud kohe tuppa suure punase laua taha, rohelise sammeti tooli peale istuma. Pulmas olnud palju noori tüdrukuid ja poissa, need tantsinud ümber punase laua ja laulnud ise trii pokk, pokk, trii pokk, kartsummadi sum-pauhadi ning oodatud peigmeest sinna tulevat. Vanamehe meelest olnud juba kesköö aeg möödas, aga ikka ei ole veel peigmeest tulnud. Äkitselt laulnud Kaarmanni kukk (Kaarmanni pere on seal kõige ligemal), vanamehe mõistus saanud jälle selgeks ning ta istunud põhjata lau ääre peal kase põõsas. See jutt näitab õige imelik olevat, kuidas vanamees sinna sai, sest sügisel on soo alati vett täis ja öö ajal pea aegu võimata sinna peaseda. |
