Teated 

Teade


Arhiiviandmed
Viide ERA II 241, 309/20 (1)
Täisviide ERA II 241, 309/20 (1) < Otepää khk., Laguja k., Jõeharu t. - E. Martis, isalt, Oskar Martin, 41 a (1939)
Viite osad Kogu:ERA IIKöide:241LK1:309LK2:320Pala:1
Kogumisaasta(d) 1939
Esitajad
Nimi Isikumärkus Elukoht Päritolu Päritolumärkus Vanus Sünniaasta
Oskar Martin koguja isa Tartumaa, Otepää, Pangodi v., Laguja k., Jõeharu t.
Tartumaa, Otepää, Pangodi v., Laguja k., Jõeharu t.
Elab sealsamas. 41 a.
Kogujad
Nimi Sünniaasta Märkus
Elsa Martin
Teksti sisu
Objekti liik soo/raba, küla, maastik, järv, mägi, mets
Žanr topon, muist
Jututüüp Marusoo, Pangodi nimi ja Kodijärve ränd, Pangodi nimi. Kole elukas Tõra Koodi jõest hävitab Tindsi k. > Laguja k. Tindsi järv. Kalevipoeg võitleb Tõraga (Vpagan). Viti palu, hiietamm. Vallimägi, kivi
Pärimuskohad
Koht 1
Objekti nimetus Jüri-Miku talu
Vana maakond Tartumaa
Kihelkond Kambja
Vana küla Palumäe
Vana talu Jüri-Miku
Uus maakond Tartu maakond
Uus vald Kambja vald
Uus küla Palumäe
Märkus pärandkultuuri objekt viitega ERA-le
Koht 2
Objekti nimetus Paunküla
Vana maakond Tartumaa
Kihelkond Kambja
Vana küla Pangodi
Uus maakond Tartu maakond
Uus vald Kambja vald
Uus küla Pangodi
Koht 3
Objekti nimetus Pangodi järv
Vana maakond Tartumaa
Kihelkond Kambja
Vana küla Pangodi
Uus maakond Tartu maakond
Uus vald Kambja vald
Uus küla Pangodi
Koht 4
Objekti nimetus Marusoo + Koodi järv
Vana maakond Tartumaa
Kihelkond Otepää
Vana vald Päidla + Pangodi + Kodijärve
Vana küla Kääni
ERA kood Ote034+
Uus maakond Tartu maakond
Uus vald Nõo vald
Uus küla Kääni
Koht 5
Objekti nimetus Janu oja
Vana maakond Tartumaa
Kihelkond Otepää
Vana küla ?
Uus maakond Tartu maakond
Uus vald Nõo vald
Koht 6
Objekti nimetus Tindsi küla
Vana maakond Tartumaa
Kihelkond Otepää
Vana küla Laguja
Uus maakond Tartu maakond
Uus vald Nõo vald
Uus küla Laguja
Tekst
Otepää kihelkonnas asub umbes 6 km. pikk ja 3 km. laiune soo, mida kutsutakse Marusooks. See soo asub suuremalt jaolt Pangodi valla piires, kuna osa selles soost kuulub Päidla ja osa Kodijärve valla piiresse.
Ennemuistse olnud Marusoo asemel ilus järv, mida hüüti Koodi järveks. Koodi järve piirasid rohuaasad ja külad, nagu Tindsi küla, Koodijärve küla ja teised. Koodijärve külast umbes 4 km. kauguses asus Paunküla. Iinimesed nendes külades elatusid põllupidamisest, karjakasvatamisest ja kalastamisest. Sel ajal valitses meie maad kuningas Kalevipoeg. Rahvas elas rikkuses ja külluses ning keegi ei teadnud lähenevast hädaohust.
Kord ilusal suvepäeval ilmus Koodijärve kohale kohutav pilv. Järv hakkas kohutavalt lainetama. Lainete harjad ulatusid pilvedeni. Samal hetkel neelas pilv kogu järve vee endasse ning hakkas liikuma Paunküla suunas. Jõudes Paunküla kohale, langetas pilv vee Paunküla kohale. Küla koos inimestega ja loomadega hukkus ja endise küla asemele jäi järv. Pääses ainult Jüri härjaga. Viimase nimi oli Mikk. Jüri pääses ka juhuslikult. Sest põldu kündes oli härg lahti pääsenud ja Jüri läks teda taga ajama. Sel ajal juhtuski külas suur õnnetus ja sel kombel pääseski Jüri ja Mikk eluga.
Hiljem hakkasid kohalikud elanikud kutsuma endist Koodijärve uue asukoha järgi. Paun-Koodi järveks, liites kokku järve uue ja vana asukoha nimed. Pika aja jooksul oli aga rahvas lihtsustanud nime Pangodiks, Samasugust nime kannabgi praegune järv, ja ka kogu ümbrus kannab Pangodi nime.
Jüri kes härjaga pääsesid, rajasid omale uue asukoha. Seda talu nimetatakse Jüri- Miku taluks. Jüri-Miku talu asub pangodi järve kaldal, Palumäe jalal. Endise Koodijärve asemele jäi määratu suur porimülgas. Seda mülgast hakati kutsuma Marusooks. Tänapäevani kannab see soo seda nime.
Ühel päeval nähti selles soos askeldavat koledat elukat, kelle suurust võis võrrelda hiiglasuure - heinakuhjaga. Keegi ei osanud sellele elukale nime anda. Osa looma peast kujutas hiiglasuure sea kärssa, kuna muidu pea oli rohkem kalapea moodi.
Silmad olid suuremad kui taldrikud, neli jalga need olid suuremad kui kõigejämedam mesitaru. Küüned aga kui künnirauad. Kuklast sabani, mis oli kalasabamoodi, kattis keha kalasoomussetaoline kehakate, mis oli peaaegu vikergari värvi. Ülejäänud kehaosa kattis punane seaharjasse taoline jäme karv. See koletis toitis end ennemini vist järve kaladest ja veeloomadest. Nüüd oli aga kadunud järv ja hukkunud veeloomad. Selletagajärjel muutus elukas näljaseks ja hakkas Koodi jõgemööda ujuma. Kui ta oli jõudnud Tindsi küla kohale, ronis ta jõest välja ja hakkas küla hävitama. Olgu see siis inimene või loom, kõik õgis ta alla. Sellest ei saanud ta veel küllalt, vaid keeras kõik hooned ja maa pahupidi oma hiigla küüntega ja õgis viimase ära, mis ta sealt rusude alt leidis. Peale rüüstamise läks ta oma janu kustutama Koodi jõkke, mis ta päris kuivaks jõi. Kevadel suurvee aegu voolas sinna uuesti vesi ja seda väikest nirekest hakati kutsuma Janu ojaks.
Peale küla rüüstamist hakkasid inimesed parandama oma elamuid ja uusi elamuid juurte ehitama, et aga sinna veel lagunenud maju jäi, hakati seda küla kutsuma Lagunud külaks. Aegade jooksul on aga nimi muutunud Laguja külaks. Üks Laguja külas olev järveke omab veel endise küla nime. See Tindsi järv asub praeguse Trolla talu maapääl. Peale selle kui elukas oli oma janu kustutanud, läks ta ligidal olevasse Viti Tammikusse, kuhu ta hakkas omale sootsat eluaset looma. Ta tuhnis sinna omale koopad ja siis selles koopas puhkas ta väsimust. Kord kui ta jälle tundis nälga, hakkas ta hirmsasti jõrisema. Ta jõrin oli kaugele kuulta kaugele, inimesed ehmusid ja maa hakkas värisema. Selle koleda jõrina peale hakkasid inimesed teda Tõraks kutsuma. Inimesed /kartsid/, et ta tuleb jälle küla hävitama ja viisid talle ande. Siis võis näha suuri lehma, sea, lamba ja hobuse voore, mis liikusid Tõrale saagiks. Igaüks lükkas oma ohvrilooma koopasse ja Tõra neelas kõik ühe korraga alla nii, et suured luksatused olid kuulda. Kui Tõra tundis janu, läks ta oma janu kustutama Janu ojja. Nälga tundes hakkas ta alati jälle jõrisema. Ta jõrin oli kuulda mitme kümne versta kaugusse. Maapind värises ja selle rappumise pärast kuivasid kõik tammed Viti tammikus ära. Ainult hiietamm jäi endiselt haljendama. Hiietamm kasvas metsa ääres, madalamal maal. Kuivanud tammede asemele kasvas segamets. Selles segametsas leidub praegugi veel mõni tamm. Seda metsa hakkasid inimesed kutsuma Viti paluks.
Tõra asukohast on järele jäänud künkad ja orud, mis on järsk/ude/ nõlvadega, mõned isegi üle kümne m. sügavad. Siin oli siis Tõra elutsenud niikaua, kui rahva viletsusest sai kuulda Kalevipoeg. Kalevipoeg oli teada saanud, et Tõra asetseb Rõngu ja Otepää piires. Kalevipoeg oli tulnud kaugelt ja oli väsinud. Tal ei olnud teada täpselt Tõra asukoht ja Tõra ka ei urisenud. Seepärast otsustas Kalevipoeg enne põhjalikumat otsimist pisut puhata. Ta istus suure kivi peale Vallimäel ja uinus magama. Kahjuks aga ei saa meie seda Vallimäe kivi näha, Mõned aastad tagasi üks ettevõtja lõhkus selle kivi tükkideks. Tükid tahuti siledaks ja veeti Pärnu maakonda mälestus sambaks. Vallimägi ei asu Tõra elukohast kaugel, umbes kolm või neli km. Tõra oli aga saanud haisu ninasse ja ronis pahaselt koopast välja ja sammus Vallimäe poole. Tõra tahtis omale ka ühte tamme sõjariistaks kaasavõtta, aga et mäel kõik oli kuivanud, siis läks ta alla orgu ja tõmbas hiietamme kõige juurtega üles. Selle asemele jäi väike järveke, mida hakati kutsuma Viti järveks. Vitipalu ja Viti tammik asub Helenurme vallas Kutsari vahtkonnas. Järves ei elutse ükski kala. Ümbruskonna inimesed on sinna toonud küll palju kalu, kuid keegi ei ole veel seal kala näinud. Sellepärast oli inimestel arvamine, et mis sinna kukub, jääb Ukule ohvriks. Sinna olevat ka mitme suguseid koduloomi kukkunud ja räägitakse, et sinna ka inimesi olevat huppunud, kuid kõik jäänud kadunuks. Sellepärast ei julge ka keegi sinna suplema minna. Järv on ka sügav. Isegi ümbruskonnainimesed ei tea tema sügavust.
Nii siis hiilis Tõra ettevaatlikult Vallimäe poole. Kalevipoeg oli nii kõvast norsanud, et Tõra oli selle selgesti ära kuulnud. See magamine oleks võinud Kalevipojale saatuslikuks saada, kui Kalevipojal poleks kaasas olnud koera, kes magas kivi kõrval. Tõra lähenedes hakkas koer urisema. Sellest ärkas Kalevipoeg, ja märkas Tõra, kes oli liginemas. Siis tormas Kalevipoeg Tõra kallale ja haaras Tõra seljast hiietamme. Nüüd ei olnud Tõral muud kui pistis plehku. Tõra jooksis umbes kolm km., siis Kalevipoeg jõudis esimene kord Tõrale järele ja virutas hiietammega Tõrale säärase hoobi, et Tõra kukkus pikali. Kohta kuhu Tõra maha kukkus, kutsuti Tõramuks s.t. Tõramaaks, sest vanasti tarvitati sõna "maa" asemel "muu". See pruuk on praegugi veel Võrumaal, vanema rahva juures, et sõna "maa" asemel tarvitatakse sõna "muu", kui see sõna ühenduses on mõne koha või põlluga, näiteks linamuu, kartulimuu. Nüüd seda pruuki Otepää kihelkonnas ei ole, kuid nimena on jäänud püsima. Veel praegu asub Pangodi vallas Etsaste külas Tõramu talu.
Teist hoopi ei saanud Kalevipoeg Tõrale enam anda, sest Tõra kargas üles ja pistis punuma. Umbes viie km. tagaajamise järele, õnnestus Kalevipojal jälle Tõra pikali lüüa. Maastik näitab, et Tõramu kohani jooksis sörki Tõra alates Vallimäelt. Sellepärast, et maastikus on tunda tema jäljed. Need on tihedad orud ja mäed. Aga Tõramust Tõravereni on sügavad orud ja pikaldased mäed. Selle vahe jooksis Tõra arvatavasti pikkade hüpetega.
On arvata, et Tõral oli Kalevipojast täiesti hirm ja tahtis ära joosta, aga Kalevipoeg lõi ta siin uuesti maha ja jagas armutult hoope Tõra pihta. Tõra ei saanud end enam jalule ajada. Küll katsus Tõra kõiksuguseid abinõusid tarvitusele võtt pääsemiseks. Oma hiiglakäppadega kraapis ta suure mäe mulda, tahtis Kalevipoega mulla alla matta. Kõik oli aga asjata. Ikka uusi hoope jagas Kaelvipoeg. Viimaks oli Tõra jõud otsas. Ta katsus veel kord üles tõusta, kuid kukkus maha ja suri. Sellejuures voolas temast niipalju verd, et elva jõe vesi, mis sealt mööda voolab, värvus punaseks nagu veri. Sellepärast hakati seda sealt kohalt kutsuma Tõravere jõeks ja kogu see ümbrus kannab seda nime, nagu Tõravere org, Tõravere veski j.n.e.
Kalevipoeg oli Tõraga võitlusest nii väsinud, et istus samale mäele, mille Tõra oli kaapinud ja jäi magama. Inimesed olid Kalevipojale väga tänulikud, et ta oli neid vabastanud Tõrast ja hakkasid seda mäge kutsuma Kalevipoja Vapruse mäeks. Pikapeale ununes Kalevipoja nimi ja mäge kutsutakse praegu lihtsalt Vapramäeks. Selle mäe keskel on näha lohk, kus Kalevipoeg oli istunud ja puhanud.
Lisaandmed
Tekstimärkus lk. 513: /---/ 20 kohanimeseletust on kogutud /---/ Satserinna 8-kl. Kooli õpilaste poolt. /---/ Kopeerinud Epp Adamsoo.
Sisu kommentaar pseudo, fantaseerimise ja sogamise musternäidis
Tööprotsess
IDkood (Koobas) 4899
Sisestaja Anu Vaba
Sisestuskuupäev
Lisatud 20.06.2012 15:36
Viimati muudetud 25.06.2014 17:03
Andmed Kivikeses
Säiliku viide ERA II 241
Säilik ERA-13046-85936-02803
Pala ERA-14152-68250-24039