Palju sõdu on möllanud maailmas ning miljonid inimesed on leidnud endale viimse voodi hirmsal sõjaväljal. Ka minu kodukoha ümbrus on olnud nii mõnigi kord vaenlaste tallermaaks. Hilisemaid sõdu mäletatakse veel praegu hästi, kuna vanemad inimesed ühes mälestustega puhkavad juba ammu hauas. Palju teadvad rääkida kohapealsed elanikud Saksa okupatsiooni ajast. Taluperemehed ja teised, kes olid omavahel sõbrad moodustasid n.n. valgekaarti. Valgekaartlased tellinud kohale sakslased. Kui kellelgi valgekaartlasel olnud viha mõne teise vastu, siis lastud need vihaalused viia mõisa, praeguse Sanatooriumi lossi keldrisse ja panna vangi ning hiljem lastud maha. Palju inimesi olla saadetud mõisa lossi keldrisse. Naised käinud lossi keldris meestele süüa järele viimas, mida ka sakslased pole keelnud. Kord olnud meestel mõttes keldrist põgeneda. Nad olid nimelt ühel hommikul märganud, et sakslasest valvur olla unustanud seesmise ukse praokile, mille kaudu võis pääseda teise ruumi akna juurde ja säält siis läbi akna avaneks neil võimalus põgeneda. Nii tehtudki. Mehed saanud naistele anda kirja pihku, et kavatsevad põgeneda ja ärgu nad järgmisel hommikul ehmatagu leides, et kelder on tühi. Toitu tulgu nad siiski tooma, sest ärgu tehku väljagi, et nemad meeste põgenemisest teadvad. Mehed aga õpetanud pääle selle toitu tuua järele Väljassoosse, mis asub Rubine soo ees. Meestel õnnestunudki öösi läbi akna välja pugeda ning hiilida mööda valvurist, kes arvatavasti olla maganud, sest kellelgi polnud aimu, et mehed saavad kuskilt põgenema.
Järgmisel päeval olnud aga põrgu lahti. Saksa sõdurid, kiivrid peas ja hirmsad näod ees, käinud igal pool naiste juures põgeneud mehi otsimas. Kõik riidekapi uksed löödud lahi, voodi kotid pahempidi ning torgitud kõik püssitikkudega läbi. Mis aga parem juhtunud olema, võetud kaasa. Palju riideid ja toidukraami, mis jäänud peidupaika viimata viidud ära. Mehi pole aga kuskilt leitud. Juba liikunud Alal kuulujutud, et tuuakse verekoerad ja lastakse inimesed üles otsida metsadest ning lõhki kiskuda. Naistel hirm nahas. Üks naine võtnud nõuks minna meestele ütlema, sest hulgakesi pole julgenud, et neid võidakse jälgida. Läinud jookstes hing kinni metsa poole. Järsku näinud ratsanik hirmsa näoga kihutab metsast vastu. Naine pannud plagama kodu poole, kartnud, et nüüd on verekoerad juba metsas ja mehed on üles leitud. Teisel päeval ei saanud aga rahu ja läinud uuesti. Nüüd näinud ta aga, et eilse ratsaniku asemele seisnud suur puuriit. Kõik tema hirm oli olnud asjata, see kõik oli olnud vaid pettepilt. Verekoeri pole ühtigi saadetud mehi otsima, vaid see oli valgekaartlaste väljamõeldis olnud. Nii viinud naised endiselt toitu metsa meestele järele, kuni sakslased lossist välja aetud. Nii võinud mehed jälle koju tulla. |
