JUTUKE, KUS ESINEB SÕNAKUJU "KOOLJAS."
Tigedam härra Riidajas oli vana "Läll". Et ta kogu oma elu rahvast piinas, siis nõidus keegi külatark ta hinge rahva palve peale ära ja sellepärast ei läinud koolmise ajal tal hing kuidagi välja. Mõis oli täis kogunud muste vareseid ja kõik Lälle pojad palvetasid isa hinge eest. Peale matmist müüriti kinni ta haud, et ta ei saaks koolnuna hakata kodus käima, aga siiski tuli ta ööseti mõisa, tagus rusikatega härberi uksi ja karjus pojale: "anna mu mõisa tagasi."
Ühel sügishomrnikul, kui mõisa rahvas tööle läksid, nägid nad, kuidas koolja kõndis kaaru pidi, seemisnahksed kindad käes ja kiskus läbi sõrme kaara pööriseid. Pikkamisi vähenesid küll koolja kollitused, aga siiski ei ei usaldatud koolnu hinge ja kui ta pojapoeg laskis ehitada uue kabeli, siis kaevati läll endisest hauast välja, mille kohale tuli kabel ja maeti uue kabeli kõrvale tugevalt võlvitud hauda, et koolja ei saaks tulla enam kodu, aga sealtki olla ta kül mõned korrad kodus käinud.
|
