Teade
| Arhiiviandmed | |||||||
| Viide | E 4725/33 | ||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Täisviide | E 4725/33 < Halliste khk., Uue-Kariste – O. Sapas (1893) | ||||||
| Viite osad | Kogu:EKöide:LK1:4725LK2:4733Pala: | ||||||
| Kogumisaasta(d) | 1893 | ||||||
| Kogujad |
|
||||||
| Pala kogumiskoht | Viljandimaa, Halliste |
||||||
| Teksti sisu | |||||||
| Objekti liik | org | ||||||
| Tegelased | hiid/kurat, mõisnik, isik | ||||||
| Muud märksõnad | nõidus | ||||||
| Žanr | mj | ||||||
| Jututüüp | Kuidas vanapagan Koodiorust ära peletud. Käinud sakste juures söömas, kuid viinud neilt korra kõik võtmed kaasa. Noorhärra Hans plaanis Vp hirmutada hõbekuuliga. Vp läheb uuesti, seejärel hirmutab teda väike Juku, kes valas tina silma | ||||||
| Pärimuskohad | |||||||
| Koht 1 | |||||||
| Objekti nimetus | Koodiorg | ||||||
| Vana maakond | Pärnumaa | ||||||
| Kihelkond | Halliste | ||||||
| Vana küla | Päigiste | ||||||
| Uus maakond | Viljandi maakond | ||||||
| Uus küla | Päigiste | ||||||
| Koht 2 | |||||||
| Objekti nimetus | Mägiste põrguhaud | ||||||
| Vana maakond | Pärnumaa | ||||||
| Kihelkond | Karksi | ||||||
| Vana küla | Allaste | ||||||
| ERA kood | Krk_Allaste_01 | ||||||
| Uus maakond | Viljandi maakond | ||||||
| Uus küla | Allaste | ||||||
| Tekst | |||||||
| Kuidas Vanapagan Vana – Kariste Koodiorust ära petetud Ükskord vanast elanud Vanapagan Koodiorus. Sääl olnud tal oma tuba ja luba. Iga päev käinud mõisas sakste juures, söönu ja joonu seal kui saks kunagi. Kui ta ära läinud, siis kriimin-kraamin kokku, mis saanu ja viinud ühes ära Koodiorgu. Ükskord ollu kõik mõisa võtmed ära viinud. Mõisarahvas kimpus, ära mis ära, ei leia ja ei leiagi. Toatüdruk Triinu, julge ja kaval, mõistnud vähe salasõnu, võtnud sakste käsu peale südame rindu, ja läinud Koodiorgu Pagana elukortelt ja võtnud otsima. Luusinu ja käinu risti ja pikkuti mööda orge, pomisen salasõnu. Äkitselt ilmunud üks ilus noor mustas riides naisterahvas mägede vahelt välja, teretanud Triinut lahkeste ja palunud teda enda juure võeraks. Truuta võtnud lahke kutsumise heameelega vastu ja astunud sisse jalga puhkama. Tuba ilus, lahe, ruumikas kui mõisasakstel. Tema istub tooli peale ja jäeb ootama. Ootab kaua, viimaks ilmub endine naisterahvas ja toob sööki laua peale, kõige ilusama sööginõudega kõige paremad sööki, ja palub Triinud ligi astu ja sööma hakkata ja ei käsknud mitte tänadagi selle hea kalli roa eest. Truuta kui vana mõisateener näinud küll sakstel alati häid sööka, aga pole palju katsu saanud, sööb suure isuga. Naisterahvas naerab hea meelega Truuta söögiisu üle ja sunnib teda ikka rohkem veel sööma. Truutakene sööb kõhukese täis, näeb, et mõisa võtma toas naela otsas, pistab need tasku, panek käekese kokko ja annab ilusaste aituma jumalale. Nõnda kui jumalad nimetanud, äkitselt prigin ja pragin. Maja kadunud, uhked nõud ja söögid kadunud, tema ühes kohas orus pikali maas ja sööb lehmasõnnikut suure isuga. Tema arvab unenäu olevat, et ta nõnda söönud ja joonud, aga võtma taskus tunnistavad asja ja tegu. Heakene küll, Vanapoiss käib ikka vanat viisi mõisas, sööb ja joob kui okman kunagi sakste seas. Saksad olid suures kimbatuses, vara vähenes iga päevaga, peris silmanähtavalt. Noor härra Hans, kaval, koolitud mees, oli palju raamatudest ja rahva käest tuuderin ja viimaks oli seitsme Moosesest leidnud, et Vanapaganat saab ära hirmutata hõbekuuli läbi. Hans sulatab seitse sakste hõbesõlut kokku ja valab sellest ühe kuuli. Kuulile teeb kua nimetsisõrmega kolm risti peale, tõukab kuuli püssi sisse ja jäeb ukse kõrva Vanapärgelt ootama. Hans ootab ja vahib, uks avaneb ja Vanapärgel sisse astub. Viimaks kavase ootamise järgi uks läheb lahti ja sisse astub veike halli habemega mehike, punase suka jalan, suur sinine saksakuub sellan, teretab Hansu lahkeste sügava kumardamisega ja küsib, kas vana härra kodus on. Hans kui kaval tuuderit mees tunneb Vanapagana juba tema kõnest ära, võtab püssi, sihib, pauk käib ja vanake kaub tuast kui tina tuhka, ainult sinist suitsu jääb veel järele. Vanapagan jäeb kaua mõisast ära ja ei julge kunagi enam mõisa häberisse tulla. Saksad rõemustavad noore härra osavuse üle ja et Vanapoisist nõnda kergeste lahti saanud. Ükskord pärast seda juhtumist ilmub uueste mõisa rehe juurde üks siniste püksidega, laia suue punaste püksidega mees. Teretab mõisa rehepeksjaid ja küsib neilt ühte ja tõist asja järele. Nemad ei aima midagi iseäralikku, jutt vanast Pärglest ammu uneves jäänud, arvanud mõne teise mõisa okmani või kiltre olevad. Nemad lähevad sööma ja võeras tuleb ka sinna juurde ja ütleb: \"Lapsekse, ehk leiate minu jaoks kah midagi suupäralist.\" Nemad paluvad võerast sööma tulla, ütlevad: \"Head saksa sööki meil küll ei ole, mis ühe okmanil või kiltrel süia sünnib, aga ole sellesamuga rahul, mis siit kätte johub.\" Võeras istub ka kohe juurde esimese kutsumise pääle ja pargib nõnda mehemoodi et kümne moonaku päevane söögivara otsa lõpeb. Moonakud vaatavad haledaste pealt, ei või parata midagi, ise kutsed sööma, kannata nüüd ise lõunasöögi aeg ja õhtu tühja kõhtu. Võeras sööb viimse kui iva ära, tänab hea kõhutäie eest ja kaob. Nõnda ilmub võeras iga hommiku, istub ilma palumata ühes sööma ja sööb teiste päevase söögivara korraga nahka. Keelata ei julge keegi, ei tea, mis ta võib kaevata siis jälle härrale, kui ta vihaseks saab, ole lahke veel vastu. Mõisa veike kokk Juku tuleb ühel hommikul rehe juurde ja, enne kui ta rehti astub, vaatab läbi võtmeaugu, mis moonakad teevad. Näe, moonakad söövad. Näeb, Vanapagan kah ühes, suur saba taga kui rukkivihk, sarve reheparre jämeduse pähen. Tema astub sisse, teretab: \"Tere hommikust, jumal appi.\" Nõnda kui tema jumalat nimetab, on võeras kadunud kui tina tuhka. Nüüd räägib Juku teomeestele ära, mis ta läbi võtmeaugu nännu ja kuidas Vanapagan ühes nendega söönud. Meie arvasime küll, ega see mõni õige inimene ei ole, kes nii palju sööb. Nüüd, kui ta veel tuleb, siis teeme talle üks puss, et ta jäädavalt kaub. Peavad aru, mis talle teha, ei leia kedagi, mis hea oleks. Juku kui kaval sakste sulane ütleb: \"Andke minu hooleks, küll näete, mis talle mängi.\" Teised rõõmsad, et Juku enda hooleks võtab. Teisel hommikul Juku tuleb mõisa poolt, suur sakste supikatel käes, kolmandik püssihaavlid sehen. Moonaku imesteve ja vaatave, mis ta ometegi nendega teeb, ega ta haavlid ei söö ometegi. Juku läheb rehti, istub ise ahjusuu ette savikusse, paneb paa haaveltega ahju süte peale sulame. Uks läheb lahti, Vanapagan astub sisse, niisamud riided seljan mis iga kordki. Teretab Jukut: \"Tere, tere, pojake, mis sina teed sääl?\" Juku ka lahkeste vastu: \"Tere, tere, isake, silmarohi keeda sakstele.\" Vanapagan jälle: \"Noh, pojake, ehk tohid miule kah vähe anda, miu silmakse on kah jälle haige.\" \"Ehk tohi kah, isake, vaist sa ei kannata seda valu ära, rabeled ja ei lase pääle panna.\" \"Noh, pojake, kui arvad, et ma rabele, seo mu vällasille tammepaku külge kinni\" Juku naarab piju, kutsub kaks tugevat moonakat ja seovad vanakese kõvasti tammepaku pääle risti selgapidi köitega kinni. Nüüd läks ise rehte, ajas tinakatla sulas ja tuli katlaga välja, ütel: \"Isake, aja nüüd hästi silma pärani lahti, ma kalda rohtu pääle.\" Vanake sirut silma valla ja ollu kui siasööma pangi. Juku kahvti pada teise silma ümber. Silm susis ja vusis kui kuum saunakeris. Vanapagan püsti, palk risti sellan, kisendama: \"Kus mu silm, kus mu silm,\" ja pistab ühes palgige punuma metsi teed. Juku naerab kas kõht katki. Vanapagan jooksnud Koodiorgu, palk sellan. Oru vahele jäänud palk kinni, sääl köie katkenu ja selle mooduga saanu palgist lahti. Vanake tõmmanu kriimi-kraami kokku, mis kodust kätte saanud. Ise kisendanud: \"Kus mu silm, kus mu tõine silm, nüüd pian oma isa-isa-isa maja maha jätma, kus ma kaua olen elanud! Rahvas on targemaks minust läinud, ei ole rahu siin enam, rahvas tunnevad mind nüüd kõik kui ühe silmaga sulast. Hui, hui, hui, mis ma ühes saan viia, et ma jäädavat mälestust enda siinolekust maha saaks jätta? Viin ühes tüdrukute häbi ja härja kasu! Hui, hui, hui, jumalaga isa-isa-isa koht!\" Siis selle valuga pistnud Karksi Mägiste mäkke ja sinna kaapin enadale ühe augu eluasemeks, mis praegu veel Mägiste põrguhauaks nimetakse. Nii viinud Vanapagan tüdrukite häbi ja härja kasu ära, mis ka vist tõsi näitab olevat. Rahvas naerab ja räägib Vanapagana silmarohust veel siiamaani järgi. |
|||||||
| Redigeeritud tekst | |||||||
| Kuidas Vanapagan Vana – Kariste Koodiorust ära petetud Ükskord vanast elanud Vanapagan Koodiorus. Sääl olnud tal oma tuba ja luba. Iga päev käinud mõisas sakste juures, söönu ja joonu seal kui saks kunagi. Kui ta ära läinud, siis kriimin-kraamin kokku, mis saanu ja viinud ühes ära Koodiorgu. Ükskord ollu kõik mõisa võtmed ära viinud. Mõisarahvas kimpus, ära mis ära, ei leia ja ei leiagi. Toatüdruk Triinu, julge ja kaval, mõistnud vähe salasõnu, võtnud sakste käsu peale südame rindu, ja läinud Koodiorgu Pagana elukortelt ja võtnud otsima. Luusinu ja käinu risti ja pikkuti mööda orge, pomisen salasõnu. Äkitselt ilmunud üks ilus noor mustas riides naisterahvas mägede vahelt välja, teretanud Triinut lahkeste ja palunud teda enda juure võeraks. Truuta võtnud lahke kutsumise heameelega vastu ja astunud sisse jalga puhkama. Tuba ilus, lahe, ruumikas kui mõisasakstel. Tema istub tooli peale ja jäeb ootama. Ootab kaua, viimaks ilmub endine naisterahvas ja toob sööki laua peale, kõige ilusama sööginõudega kõige paremad sööki, ja palub Triinud ligi astu ja sööma hakkata ja ei käsknud mitte tänadagi selle hea kalli roa eest. Truuta kui vana mõisateener näinud küll sakstel alati häid sööka, aga pole palju katsu saanud, sööb suure isuga. Naisterahvas naerab hea meelega Truuta söögiisu üle ja sunnib teda ikka rohkem veel sööma. Truutakene sööb kõhukese täis, näeb, et mõisa võtma toas naela otsas, pistab need tasku, panek käekese kokko ja annab ilusaste aituma jumalale. Nõnda kui jumalad nimetanud, äkitselt prigin ja pragin. Maja kadunud, uhked nõud ja söögid kadunud, tema ühes kohas orus pikali maas ja sööb lehmasõnnikut suure isuga. Tema arvab unenäu olevat, et ta nõnda söönud ja joonud, aga võtma taskus tunnistavad asja ja tegu. Heakene küll, Vanapoiss käib ikka vanat viisi mõisas, sööb ja joob kui okman kunagi sakste seas. Saksad olid suures kimbatuses, vara vähenes iga päevaga, peris silmanähtavalt. Noor härra Hans, kaval, koolitud mees, oli palju raamatudest ja rahva käest tuuderin ja viimaks oli seitsme Moosesest leidnud, et Vanapaganat saab ära hirmutata hõbekuuli läbi. Hans sulatab seitse sakste hõbesõlut kokku ja valab sellest ühe kuuli. Kuulile teeb kua nimetsisõrmega kolm risti peale, tõukab kuuli püssi sisse ja jäeb ukse kõrva Vanapärgelt ootama. Hans ootab ja vahib, uks avaneb ja Vanapärgel sisse astub. Viimaks kavase ootamise järgi uks läheb lahti ja sisse astub veike halli habemega mehike, punase suka jalan, suur sinine saksakuub sellan, teretab Hansu lahkeste sügava kumardamisega ja küsib, kas vana härra kodus on. Hans kui kaval tuuderit mees tunneb Vanapagana juba tema kõnest ära, võtab püssi, sihib, pauk käib ja vanake kaub tuast kui tina tuhka, ainult sinist suitsu jääb veel järele. Vanapagan jäeb kaua mõisast ära ja ei julge kunagi enam mõisa häberisse tulla. Saksad rõemustavad noore härra osavuse üle ja et Vanapoisist nõnda kergeste lahti saanud. Ükskord pärast seda juhtumist ilmub uueste mõisa rehe juurde üks siniste püksidega, laia suue punaste püksidega mees. Teretab mõisa rehepeksjaid ja küsib neilt ühte ja tõist asja järele. Nemad ei aima midagi iseäralikku, jutt vanast Pärglest ammu uneves jäänud, arvanud mõne teise mõisa okmani või kiltre olevad. Nemad lähevad sööma ja võeras tuleb ka sinna juurde ja ütleb: \"Lapsekse, ehk leiate minu jaoks kah midagi suupäralist.\" Nemad paluvad võerast sööma tulla, ütlevad: \"Head saksa sööki meil küll ei ole, mis ühe okmanil või kiltrel süia sünnib, aga ole sellesamuga rahul, mis siit kätte johub.\" Võeras istub ka kohe juurde esimese kutsumise pääle ja pargib nõnda mehemoodi et kümne moonaku päevane söögivara otsa lõpeb. Moonakud vaatavad haledaste pealt, ei või parata midagi, ise kutsed sööma, kannata nüüd ise lõunasöögi aeg ja õhtu tühja kõhtu. Võeras sööb viimse kui iva ära, tänab hea kõhutäie eest ja kaob. Nõnda ilmub võeras iga hommiku, istub ilma palumata ühes sööma ja sööb teiste päevase söögivara korraga nahka. Keelata ei julge keegi, ei tea, mis ta võib kaevata siis jälle härrale, kui ta vihaseks saab, ole lahke veel vastu. Mõisa veike kokk Juku tuleb ühel hommikul rehe juurde ja, enne kui ta rehti astub, vaatab läbi võtmeaugu, mis moonakad teevad. Näe, moonakad söövad. Näeb, Vanapagan kah ühes, suur saba taga kui rukkivihk, sarve reheparre jämeduse pähen. Tema astub sisse, teretab: \"Tere hommikust, jumal appi.\" Nõnda kui tema jumalat nimetab, on võeras kadunud kui tina tuhka. Nüüd räägib Juku teomeestele ära, mis ta läbi võtmeaugu nännu ja kuidas Vanapagan ühes nendega söönud. Meie arvasime küll, ega see mõni õige inimene ei ole, kes nii palju sööb. Nüüd, kui ta veel tuleb, siis teeme talle üks puss, et ta jäädavalt kaub. Peavad aru, mis talle teha, ei leia kedagi, mis hea oleks. Juku kui kaval sakste sulane ütleb: \"Andke minu hooleks, küll näete, mis talle mängi.\" Teised rõõmsad, et Juku enda hooleks võtab. Teisel hommikul Juku tuleb mõisa poolt, suur sakste supikatel käes, kolmandik püssihaavlid sehen. Moonaku imesteve ja vaatave, mis ta ometegi nendega teeb, ega ta haavlid ei söö ometegi. Juku läheb rehti, istub ise ahjusuu ette savikusse, paneb paa haaveltega ahju süte peale sulame. Uks läheb lahti, Vanapagan astub sisse, niisamud riided seljan mis iga kordki. Teretab Jukut: \"Tere, tere, pojake, mis sina teed sääl?\" Juku ka lahkeste vastu: \"Tere, tere, isake, silmarohi keeda sakstele.\" Vanapagan jälle: \"Noh, pojake, ehk tohid miule kah vähe anda, miu silmakse on kah jälle haige.\" \"Ehk tohi kah, isake, vaist sa ei kannata seda valu ära, rabeled ja ei lase pääle panna.\" \"Noh, pojake, kui arvad, et ma rabele, seo mu vällasille tammepaku külge kinni\" Juku naarab piju, kutsub kaks tugevat moonakat ja seovad vanakese kõvasti tammepaku pääle risti selgapidi köitega kinni. Nüüd läks ise rehte, ajas tinakatla sulas ja tuli katlaga välja, ütel: \"Isake, aja nüüd hästi silma pärani lahti, ma kalda rohtu pääle.\" Vanake sirut silma valla ja ollu kui siasööma pangi. Juku kahvti pada teise silma ümber. Silm susis ja vusis kui kuum saunakeris. Vanapagan püsti, palk risti sellan, kisendama: \"Kus mu silm, kus mu silm,\" ja pistab ühes palgige punuma metsi teed. Juku naerab kas kõht katki. Vanapagan jooksnud Koodiorgu, palk sellan. Oru vahele jäänud palk kinni, sääl köie katkenu ja selle mooduga saanu palgist lahti. Vanake tõmmanu kriimi-kraami kokku, mis kodust kätte saanud. Ise kisendanud: \"Kus mu silm, kus mu tõine silm, nüüd pian oma isa-isa-isa maja maha jätma, kus ma kaua olen elanud! Rahvas on targemaks minust läinud, ei ole rahu siin enam, rahvas tunnevad mind nüüd kõik kui ühe silmaga sulast. Hui, hui, hui, mis ma ühes saan viia, et ma jäädavat mälestust enda siinolekust maha saaks jätta? Viin ühes tüdrukute häbi ja härja kasu! Hui, hui, hui, jumalaga isa-isa-isa koht!\" Siis selle valuga pistnud Karksi Mägiste mäkke ja sinna kaapin enadale ühe augu eluasemeks, mis praegu veel Mägiste põrguhauaks nimetakse. Nii viinud Vanapagan tüdrukite häbi ja härja kasu ära, mis ka vist tõsi näitab olevat. Rahvas naerab ja räägib Vanapagana silmarohust veel siiamaani järgi. |
|||||||
| Lisaandmed | |||||||
| Sisu kommentaar | Vp | ||||||
| Tööprotsess | |||||||
| IDkood (Koobas) | 437 | ||||||
| Sisestaja | Ülle Kärner | ||||||
| Sisestuskuupäev | 13.03.2002 | ||||||
| Kontrollija | Reeli Reinaus | ||||||
| Kontrollimiskuupäev | 23.09.2018 | ||||||
| Lisatud | 20.06.2012 15:02 | ||||||
| Viimati muudetud | 23.09.2018 02:35 | ||||||
| Andmed Kivikeses | |||||||
| Säiliku viide | E | ||||||
| Säilik | ERA-12306-62244-11675 | ||||||
| Pala | ERA-14125-63549-12840 | ||||||