| Hanila kirikukellade röövimine. Vanasti, kui poolakad meie maal riisumas käisid ja kõik kulla ja hõbeda kaasa viisid mis viia oli, ja et sellest kõigile ei jätkunud, siis riisusid need ka pühapaiku, nagu kirikuid ja palvemaju. Nii juhtus ka Läänemaal. Poolakad olid parajasti teel Hanila kiriku poole, e sedagi kullast ja hõbedast lagedaks teha. Teel tuli aga neile vastu kerjus, see küsinud poolakate käest, et kuhu need minevat. Poolakad vastanud kohe, et nad olevat röövimisretkel ja minevat nüüd Hanila kiriku juurde. Vanastmehest kerjus kohe mehi hoiatama: \"Ärge te mitte kiriku kellasi kaasa võtkem, siis teil läheb halvasti! Uskuge mind, ma pole omal eluajal veel kordagi valetanud.\" Poolakad aga seda ei uskunud, sest nad teadsid, et vanamees tahab seega kiriku kellasi kaitsta, sest need olnud puhtast hõbedast ja seega väga kallid. Nii need poolaka-sellid läksidki kirikusse ja võtsid kaasa mis võtta oli ja ka kellad, sest need olid tõepoolest hõbedast. Sealt nad saanud mitu koormat varandust ja nii läinud nad Heinlahe suunas, et säält otse üle mere kodumaale jõuda. Oli talveaeg ja meri kandis peal. Heinlahest üke minnes, murdus aga jää, ning poolakad vajusid mudasse. Ega sääl sügav vesi polnudki, vaid hirmus pehme muda, nii et nendel säält väljatulemine oli võimatu ka sellepärast, et jää külmetunund nende peade kohal sama ruttu kinni, kui ta oli murdunud. Ja sääl põhjas nad nüüd ootavad asjatult aega, millal säält pääseda ja kahjatsevad, et nad kerjuse juttu ei uskunud. |
