Massu-Mõisaküla teel, Kokuta ja Kiili külade vahel, asub mäeseljak, mida kutsutakse Hundilauda mäeks. Oma poisikesepõves olen kuulnud räägitavat sellest mäest järgmist lugu: vanasti oli siin ümbruskonnas väga palju hunte. Metsad otse kubisesid neist. Nad murdsid loomi ja tungisid kallale inimestelegi. Ei olnud ju siis rahval püsse, et oleks võinud nendega hunte tappa, või hirmutadagi. Katsuti siis neid hävitada sel teel, et kaevati maha sügavad augud, kaeti need pealt kinni puuokste ja murukamaraga. Kui nüüd Kriimsilm oma teekonnal juhtus sarnasele lõksule, siis langes ta alla auku, sest auk oli pealt kaetud nii kergelt, et kate hundi raskust välja ei kandnud. Augu järskude seinte tõttu polnud hundil enam võimalik välja pääseda, - Kriimsilm oligi lõksus. Nüüd oli võimalik teda maha lüüa. Nii läks neid korda mõnikord päris rohkesti kinni püüda. Eelpooltähendatud mäeseljandikku mööda oli käinud arvatavasti huntide läbijooksmise tee. Igatahes olnud sellesse mäeseljandikusse kaevatud palju hundipüüdmise auke. Elanud siis seal ümbruses, kas Kokuta või Kiili külas, üks külarätsep. Mis ta nimi oli, seda enam ei mäleta. Rätsep olnud osav mees viiulit vingutama. Kui olnud kusagil mõni pulm, varrud või lihtsalt mõni muu pidu, siis olnud see rätsep pillimehena ikka kutsutud ja otsitud mees noorerahvale lõbu valmistamas.
Eks tulnud see rätsep siis ühel ööl jällegi mingisuguselt peolt kodupoole. Kõnnib ise käia lõbusas tujus, viiul kaenalas, pea pidumärgadest soe otsas, enesel laulunurugi suus. Kõik olnud ilus ja hea ning rätsepmehe tuju kõige parem. Kui jõudnud aga Hundilauda mäele, eksinud ta pimeduse tõttu õigelt rajalt pisut kõrvale. Eks soe pea tee jala iseenest vähe pehmemaks ja ebakindlamaks. Pimedas rada kerge käest kaduma. Nii juhtunud siis, et rätsep omal rännakul sattunud hundiaukude piirkonda. Kui auk püüab hundi kinni, miks ta siis rätsepat ei püüa, - ja nii leidnudki mehike end äkki hundihaua põhjast. Auk polnud aga koguni mitte tühi. Sinna olnud juba varem sisse langenud üks hunt. Hunt esiteks, peale rätsepa allakukkumist olnud hirmunud, kuid viimaks ära nähes, et uus seltsiline pole muud kui kleenuke külarätsep, arvanud heaks seda ära murda ja nahka panna. Hakanud siis vihase urinaga rätsepa kallale kippuma. Rätsep pole end kuidagi osanud kaitsta ja mõtelnud oma viimse tunnikese tulnud olevat. Tahtnud siis mees veel enne surma mängida lugu pilli. Kui aga viiulipoogen üle keelte libisenud ja hääled kuuldavale tulnud, pole hunt enam kallale kippunud. Ta taganenud pisut eemale, tõstnud koonu taeva poole ja hakanud kaasa hulguma. Niikaua kui rätsep mänginud, pole häda midagi olnud, hunt kallale ei tule laulab veel kaasagi. Igakord aga, kui rätsep katsunud mängimist lõpetada, tunginud hunt kallale. Ei aidanud rätsepal siis muud, kui mängida ja mängida, - oma elu pärast. Seal korraga - prõks- katkenud viiulivint. Kolmel keelel mänginud rätsep ikka edasi. Mängu katkestamisest pole juttugi, siis hunt kohe urisedes kallale kippumas. Mängis rätsep ja mängis, kuni katkesid veel kaks keelt, järel oli veel vaid üks, kõige jämedam. Hirmuga mõtles rätsep sellele silmapilgule, kui ka see katkeb. Ta oli surmani väsinud mängust. Kui tuldi hommikul hundauke järele vaatama, leiti august hunt ja kangestunud ning poolsurnud rätsep, kes ikka veel mängis viiuli ühel keelel. Hunt löödi surnuks ja rätsep tõmmati august välja. Seda mäeseljandikku Kokuta ja Kiili külade vahel tuntakse aga praegugi veel Hundilauda mäe nime all. Seda muidugi sellepärast, et seal vanasti rohkesti hundipüüdmise auke olnud. |
