| Haiba mõisnik tahtnud laadalt nuumhärgi osta ja toond selleks pangalt suurema summa raha. Mõni päev enne laata varastanud kutsar ja toapoiss härra raha ära. Mõisnik teadis, et seal lähedal elab kuulus nõid, senini polnud ta nõidust uskunud, kuid nüüd tahtis ta proovida. Ta käskinudki talitajat eite mõisa tulla. Eit toodudki mõisa. Härra öölnud. \"Kahekümnenelja tunni jooksul pead minu raha välja tooma, kui sa nõid oled, ja kui sa ei tea, siis peksan su selja nii pehmeks kui kõhu!\" Eit viidud alla kedri, kuhu ükski ta ligi ei pääse, mõisnik viib ise talle sinna süüa. Seal pidi ta välja mõtlema, kus raha on. Eit oli aga lihtne talueit ja ei teadnud nõidusest midagi, ainult mõne viguriga oli kuulsaks saand. Nüüd oli ta keldris päris püsti hädas ja hoigas ühte lugu, \"Oo, seljake, oo kõhtuke, mis te oome saate\". Seda hüüdu kuulnud aga toapoiss, sest ta oli läind keldri lukuaugust piiluma hirmuga, et kas saaks eidele kuidagi rääkida, et ta neid välja ei annaks. Siis kuulnudki toapoiss seda hüüdu jällegi \"Oo, seljake, oo kõhuke, mis te oome saate!\" - \"Ää teab, korat, kõik!\" ütles toapoiss kutsarile. \"Sa oled ju kõhu külast ja mina Selja vallast.\" Nüüd läksid mehed nõida paluma, et see neid välja ei annaks. Eit öölnud, \"oo pojad, mis ma teid välja annan\". Ma tian seda küll, et teie vargad olete, aga ma praegu veel ei tea, kus raha on? Kui teie ütlete, kus raha, siis pole mul mingit häda teie nimesi ütelda.\" Toapoiss ja kutsar juhatasid, et raha on härrastemaja taga sireli põõsa all. Kakskümmend neli tundi oli täis, härra küsis: \"Kas tead nüüd, kus on raha?\" \"Tean küll, lase aga välja.\" Eit nuusutand, käind vastu tuult ringi ja kraapind sireli põõsa alt raha ülesse. Tasuks saand nõid mõisnikult viissada rubla. Sellest ajast saadik saanud vana eit nii kuulsaks nõiaks, et ükski pole seal kantis julgenud enam varastada. Nii tekkisidki tolleaegsed nõiad. |
