No selle kummitamise kohta siin ma võin ühte asja öelda, et kuidas arvati, et siin kummitatakse. Seda rääkis see kunagine vallavanem Martin Aher, et siin töötas kunagi eesti kunstnik Paul Liivak, tema oli siin joonistusõpetajaks paar aastat (ta Leningradi blokaadis suri). Noh, ja tema oli siis vist olnud natuke napsumees ka ja päeval siis võib-olla käis vahest siin Koeru peal napsu ka võtmas, aga õhtu ja poole öö ajal, siis tema oli ikka maalinud seal mõisas. Vanasti ju elasid mõisas need õpetajad ja siis ikka räägiti ikka niimoodi, et vat siin kuuldakse ikka kolinat, et siin kummitab. Ükskord tuli see kummitamine ka niimoodi välja, et Liivak olevat kuulnud järsku, et ka hirmus kolin on öösel, aga läinud siis vaatama koridori, et mis on, ja siis tulnud välja, et keegi koer on uksest sisse pääsenud õhtul ja muudkui jooksis mööda koridori ja kui midagi ümber ajas, siis kolises. Et sellest see kummitamise jutt siis.
Noh, seda ka räägiti nimelt, et tollal oli siin õppealajuhataja Koerus üks Anna Juur, tema oli abielus Johannes Juurega ja nemad elasid kodanlikku abielu, tähendab, nemad ei lasknud ennast laulatada kiriklikult, aga tollel ajal, see oli ju Eesti aja algul, 1920. aastatel, siis nagu ei peetud seda heaks tooniks ja sellepärast, et see mees varakult suri, siis rahvas rääkiski, et sellepärast käib siin kummitamas, et tema ei olnud kiriklikult laulatatud. Sellest siis need kummitused tulid. Aga kui Liivak viimaks selle koera sealt leidis, siis nagu see jutt vaibus ka maha. |
