Kalju Lepik ja Leinamets
Tema [Kalju Lepik] oli igal suvel siin meil. Käisime, kohtusime ja rääkisime neid kohti, kus ta kõik tahtis käia. Ja viimast korda ta helistas mulle Rootsist, et: “Herbert, ma tulen külla, võta ennast vabaks ja käime Leinametsas.” Leinamets on siin Koeru kalmistu taga kohe, rahvas nimetab teda Leinametsaks. Aga kahjuks luuletaja sinna ei jõudnud. See oli maikuu lõpupäevadel, kui ta tuli küll Eestisse, tuli Tallinna ja ta oli veel laupäeva hommikul rõõmus... ja pühapäeva hommikul teda enam ei olnud. Kolmekümnendal mail. Tema sünnipaika me panime ka mälestuskivi. See on siit Väinjärve poole. Seal me peame igal aastal 7. oktoobril, tema sünniaastapäeval, luule esitluse, kellel on ilmunud uus luulekogu. Seda me siis nagu austame, tema mälestust.
See Leinamets on ilus niukene segamets, kased on seal. Minu teada on see vanast ajast ikka Leinamets. A noorem rahvas, kes Koerus on, nemad ei teagi, et niuke nimi on olemas. Aga vanemad inimesed teavad küll. Et seal kunagi olnud kas siis üks neiu surma saanud, et siis on leinatud teda ja rahvas räägib, et seal pidi veel Leinakivi olema, aga mina ei ole seda leidnud. Me pidime, jah, just minema Kalju Lepikuga sinna otsima seda, ja näed, saatus viis tema ära. Kas ei ole saatus? Seda ta rääkis kaks korda läbi telefoni minuga Stockholmist, et kuule, lähme sinna Leinametsa.
|
