Sohvoosi aegu tõmmati maha see mõis. Kahekordne ja kõik nikerdatud oli. Oi, ma mäletan seda saali, seal oli parkettpõrand, klaver oli sees, siis olid need ahjud glasuurist, valgetest kividest tehtud, ja need puust trepid, mis sinna alla tulid, kõik olid nikerdatud need käsipuud ja tehtud, nagu ikka vanasti oli.
Siis olid peod seal saalis ja jummal, minagi tantsisin selles pargis siin. Kas oli seal siis jaanipäev või vilja lõpetamine või kartuli lõpetamine, siis olid peod ja siis seda mõisa aastapäeva peeti jälle.
Vilja lõpetamisel igaüks tõi toitusid ja siis pandi lauad ja tehti õlled ja lauldi ja tantsiti, mina tantsisin ka ja vend tantsis ja tädi oli siis see rahvatantsu juhataja. Inimesed tantsisid omavahel, no niimoodi ikka valsid ja vingerkad ja nigu vanasti oli. Siis see viinavabriku juhataja, jummal, kuidas see tantsis, see mees on nisuke paksuke, hästi kõtukas... vingerkat minu tädiga lasid selles mõisas. Ei, see oli täitsa tore, mul on nii hea mulje jäänud sellest mõisast. Kahju on ainult, et enam seda maja ei ole. Seal all oli ka veel kõige vanem mõisa maja, seal jõe ääres, see oli veel varasem, kahekordne ka. See oli ka kõik nikerdustega. No ja pärast oli niimoodi, et nad jäid vanaks ja siis see sohvoosi direktor ütles niimoodi, et tema ei hakka seda raha nende vanade majade peale panema ja lasi need majad maha tõmmata. Aga kõik ütlesid, et lasku remont ära teha, et see on ikka vanaaegne ja kõik – ei. Nüüd on siia parki kivi pandud 2000. aastal, Preedi küla kokkutuleku puhul. |
