| Enne olnud Sausti mõisas vana krahvi ajal teumeestel see käsk, et suvel künni ajal iga keskhomiku ja lõuna kui härjad hobused puhkasid, iga teumees peab sööma ajal 15 vähki jõest püüdma ja mõisa viima. Kui nii palju vähkisi ei saanud, siis kirjutati päev võlga, olgu kül et künnitükid väljas olid. Sel ajal oli vähkisi jões küllalt, seepärast said nad kaunis hõlpsasti nõutud hulga vähkisi jõest kätte. Tuli uus junkur mõisa, see hakkas 20 tükki iga sööma ajal nõuudma. Peksu hirm oli suur, teumehed hoolsad otsima, kel vähegi õnne oli, sai ka nüüd oma jäu vähisi püütud. Junkru ahnus kasvas suuremaks; juba hakas 25 tükki nõudma, vähid aga hakasid kange püüdmise pärast jões väheks jäema, nii et mõnigi mees sagedaste nii palju ei saanud kui nõuti, muus kui päev võlga. Ühel lõunal läksid kaks hiidlast üle Tõdva silla ja nägid, kudas mehed silla otsas vähkisi otsisid. Hiidlased küsima, et miks nad hulga meestega vähkisi otsivad. Kas kasu pärast või oma lusti? Teomehed rääkisid, kuda lugu oli, et läheb juba liiale ei taha enam nii palju vähkisi saada. Hiidlased ütlema: Ostke summa meestega meile kaks toopi viina, meie teeme nõnda, et keegi enam siit ühte vähki ei saa. Teumehed lubasid hea meelega, läksid Tõdva kõrtsi, ostsid seal kaks toopi viina. Hiidlased läksid Aasu kõrtsi juure Nabala rajale püüdsid sealt jõest kaks vähki kinni, sidusid neile veikesed vitsa kimbud (hau kubud) selga, murdsid põesast lepavitsad kätte ja peksid vähkisi takka mööda jõge kunni Tõdva kõrtsi juurest alla, kus Sausti maa ära lõpeb. Teisel päeval ei saanud mitte ükski teumees enam ühte vähki näha. Täna päevani on Nabala ja Saku maa kohal vähkisi küll, aga Sausti jões mitte ainust. |
