AVALEHTTEATEDLogi sisse
Teated 

Teade


Arhiiviandmed
Viide Martin Körber, Oesel einst und jetzt II
Täisviide Martin Körber, Oesel einst und jetzt II, lk 150—164.
Viite osad Kogu:Köide:LK1:LK2:Pala:
Kogumisaasta(d)
Pala päritolukoht Saaremaa
Teksti sisu
Objekti liik saar, järv, kabel, rand, kirik, mägi, mets, küla, meri, loss, haud, kivi
Tegelased isik, hiid, kurat
Muud märksõnad surm, sõda
Žanr kirj, muist, aj, arh
Jututüüp Tõllu kapsaaed Ruhnus, kodu Tõllustes; labidavahetus; taplus hiidudega; vaenlaste vandenõu; ehmatab Khk-l maabunud vaenlasi; loobib karjuseid kividega - kivikülv Loona ja Vedruka vahel; pearaputusest tuul, murrab Loona männikus puid, viib Mäepea katuse Lümanda järve saareks; sõda Mäebe väljal; vankrirattast Koltse järv; nurjab Vanapagana plaani Sõrvet Saaremaast lahutada, Vp pääseb Hirmuste mäel pakku; takistab põrgu rajamist Karujärve; Vp surm, kondid Laevarahul; Tõll viskab unerahust äratatuna kuuse Upalahte; Tõllu kodu Ansekülas ja Audla k Töllu t-s; Pireti kivi - kaotatud kerisekivi; Abrukal pähklil; päästab kalurid merehädast; Tõllu poeg suur ehitusmeister ja pillimees; Valjala, Karja, Kaarma, Kihelkonna, Mustjala, Kärla kiriku ehitamisest; Tõllu karistus Linnaka k. naistele; Kurit püüab Khk-a kiriku uksi sulgeda; Kabelimägi - kabeli ase; Tõllukivi sihiks Leigri Käina kirik; Kuressaare lossi tugevus; lahing Massi- ja Sörunömmes; Tõllu hauakohad
Pärimuskohad
Koht 1
Objekti nimetus Tõllu kapsaaed
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Ruhnu
Uus maakond Saare maakond
Uus vald Ruhnu vald
Koht 2
Objekti nimetus Tõlluste küla
Rahvapärane nimi Tölluste küla
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Püha
Vana küla Tõlluste
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Tõlluste
Koht 3
Objekti nimetus Kihelkonna rand
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Kihelkonna
Vana küla Kihelkonna
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Kihelkonna
Koht 4
Objekti nimetus Tõllu kivikülv
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Kihelkonna
Vana küla Vedruka/Loona
Täpsem asukoht Vedruka ja Loona külade vahele
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Vedruka/Loona
Koht 5
Objekti nimetus Loona männik
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Kihelkonna
Vana küla Loona
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Loona
Koht 6
Objekti nimetus Lümanda järv
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Kihelkonna
Vana küla Lümanda
Täpsem asukoht soine ala
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Lümanda
Koht 7
Objekti nimetus Mäebe küla väli
Rahvapärane nimi Mäepea küla väli
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Jämaja
Vana küla Mäebe
Täpsem asukoht Sõrve pls-l
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Mäebe
Koht 8
Objekti nimetus Koltse järv
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Jämaja
Vana küla Mässa
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Mässa
Koht 9
Objekti nimetus Hirmuste mägi
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Kärla
Vana küla Hirmuste
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Hirmuste
Koht 10
Objekti nimetus Karujärv
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Kärla
Vana küla Karujärve
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Karujärve
Koht 11
Objekti nimetus Laevarahu
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Kihelkonna
Täpsem asukoht Tagamõisa pls lähistel meres
Uus maakond Saare maakond
Koht 12
Objekti nimetus Upalaht
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Kaarma
Vana küla Upa
Täpsem asukoht sisemaal
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Upa
Koht 13
Objekti nimetus Tõllu kodu
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Anseküla
Vana küla Anseküla
Täpsem asukoht Anseküla pastoradi ligiduses künkal
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Anseküla
Koht 14
Objekti nimetus Tõllu talu/Tõllu kodu
Rahvapärane nimi Töllu talu
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Pöide
Vana küla Audla
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Audla
Koht 15
Objekti nimetus Pireti (kerise)kivi
Rahvapärane nimi Pireti kivi
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Pöide
Vana küla Kõiguste
Täpsem asukoht Kõiguste mõisa tänavasuu kohas
ERA kood Pöi_Kõiguste_01
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Kõiguste
Koht 16
Objekti nimetus Abruka saar
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Anseküla
Uus maakond Saare maakond
Koht 17
Objekti nimetus Valjala kirik
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Valjala
Vana küla Valjala
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Valjala
Koht 18
Objekti nimetus Karja kirik
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Karja
Vana küla Linnaka
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Linnaka
Koht 19
Objekti nimetus Kaarma kirik
Rahvapärane nimi Käärma kirik
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Kaarma
Vana küla Kaarma
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Kaarma
Koht 20
Objekti nimetus Linnaka küla
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Karja
Vana küla Linnaka
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Linnaka
Koht 21
Objekti nimetus Kirikumägi
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Karja
Vana küla Linnaka
Täpsem asukoht Karja kirik seisab Kirikumäel
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Linnaka
Koht 22
Objekti nimetus Kihelkonna kirik
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Kihelkonna
Vana küla Kihelkonna
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Kihelkonna
Koht 23
Objekti nimetus Mustjala kirik
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Mustjala
Vana küla Mustjala
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Mustjala
Koht 24
Objekti nimetus Kabelimägi
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Kihelkonna
Vana küla Leedri?/Varpe?
Uus maakond Saare maakond
Märkus PV: Ehk kuskil Kabeliväljal. Lümanda alevikust 1 km lõuna poole on Leedri ja Varpe vahelisel maa-alal Kabeliväli.
Kabelimäge sealt eraldi mainituna ei leia, aga teksti järgi on see \\\\\\\\\\\\\\"Lümanda läheduses kõrgendikul\\\\\\\\\\\\\\".
Koht 25
Objekti nimetus Kärla kirik
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Kärla
Vana küla Kärla
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Kärla
Koht 26
Objekti nimetus Käina kirik
Vana maakond Läänemaa
Kihelkond Käina
Vana küla Käina
Uus maakond Hiiu maakond
Uus küla Käina
Koht 27
Objekti nimetus Tõllukivi
Rahvapärane nimi Töllukivi
Vana maakond Läänemaa
Kihelkond Käina
Vana küla Orjaku
Täpsem asukoht meres, Orjaku silmas, Reigilaiu ja Orjaku vahel
Uus maakond Hiiu maakond
Koht 28
Objekti nimetus Kuressaare piiskopilinnus
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Kaarma
Vana küla Kuressaare
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Kuressaare
Koht 29
Objekti nimetus Massi nõmm
Rahvapärane nimi Massi nõmm
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Anseküla
Vana küla Läätsa
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Läätsa
Koht 30
Rahvapärane nimi Sörunömm
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Anseküla
Täpsem asukoht Teksti järgi Anseküla ja Kärla khk-de piiril.
Uus maakond Saare maakond
Märkus PV: Kas sama mis Vananõmm? See siiski pigem Anseküla ja Kihelkonna khk-de piiril.
Koht 31
Objekti nimetus Tõllu haud
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Anseküla
Vana küla Anseküla
Täpsem asukoht Kahe sülla pikkune ja ühe sülla laiune süvend, kust leitud pikki luid.
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Anseküla
Tekst
[TÕLGE.]
Saaremaa rahvuskangelane
Esimene elu järk
Ennemuiste elas Saaremaal rahvavanem, vägimees, kangelane ja maasõja kuningas, üleinimliku suuruse ja jõuga mees nimega Töll (ka Töllu ja Suur Töll). Peale tavaliste olid tema sõjariistadeks ka palgid [167—172], graniitrahnud [12] ja härjavankrid [172]. Viimaseid võis ta mängides enda ümber hööritada, pannes esimese sõrme läbi aisaotsa juures leiduva rakendi jaoks määratud augu. Kerge vaevaga suutis ta suuri puid maast juurtega tükkis välja kiskuda [171], rusikalöögiga maju purustada. Kepiks kasutas ta viie sülla pikkust palki. Saarte külastamiseks Saaremaa ümber ei vajanud ta paati, vaid ta sammus läbi mere [139], koguni kümne miili kaugusele kapsaaeda — Ruhnu saarele [156]. Enne sinnaminekut oli katel tulele pandud. Kui vesi keema hakkas, oli ta jälle kodus Töllustes, oma elukohas Püha kihelkonnas [148]. Nagu maismaa omal, oli ka Saaremaa kangelasel kaks venda, samuti maavanemad, üks Hiiumaal, teine Valjalas. Viimasega kasutas ta ühist labidat. Kui Valjala vend labidat vajas, vilistas ta ainult, ja Töll virutas tööriista temale. Selsamal viisil tuli labidas Töllustesse tagasi. Ka oma Hiiumaa vennaga tegi ta niisamuti vahetust [167 B]. [168.] Ükskord toimus tal võitlus kellegi hiiuga, kusjuures mõlemad teineteist võimsate kaljurahnudega viskasid. Kaks neist rahnudest on praegugi näha Püha kihelkonnas. [4], nende vahet on umbes seitse versta. Ükskord läks ta seitsmesaja saelauaga seljas oma teed, seal tuli talle vastu keegi hiid ja algas taplus. Töll purustas vastase turja pihta kõik lauad ja pistis tema oma taskusse. Et see vägimehele seal veidi ebamugavaks muutus, tõmbas ta võõra hiiu jälle välja ja paiskas nii kõrgele õhku, et see viletsake alles pikema aja pärast jälle maha langes [168]. Nii suur mees vajas ka rikkalikult toitu. Ühe lahingu eel tahtis ta hea söömaajaga oma keha kinnitada. Talle keedeti odraputru ja pandi seda seitse härjanahka täis. Pärast söömist tungis ta vaenlaste kallale ja lõi ühe härjanahaga neid nii vägevalt, et nad plehku panid [168]. Ka Töllul olid oma vaenlased. Et teda surmata, palusid need teda kaevu puhastada ja tihtida. Paha aimamata läks ta alla kaevu, siis visati veskikive kaevu. Ta püüdis need kõik kinni, tuli välja ja viskas nad üksteise järel minema, nii et nad nagu rattad eemale veeresid [168]. Kord maabusid välisvaenlased Kihelkonna rannas. Kohe läkitati Töllustesse abi palvega, mille Töll küll vastu võttis, aga alles järgmisel päeval, sest ta tahtis enne Hiiumaale sauna minna. Kui ta siis teisel päeval Kihelkonnale läks, siis jätkus paljast tema saabumise teadasaamisest, et vaenlasi laevadele põgenema ajada [169]. Seejärel läks ta ühele künkale, et seal puhata, ja andis käsu ilma sõjaohuta teda mitte äratada. Aga Vödruka küla karjased, uudishimulikud, kui pikk ta püsti seistes on, äratasid teda hüüdega: „Töll, Töll, tõuse üles, vaenlane maal!“ Ta tõusis põlvili, vaatas üle männilatvade ümberringi. Nii kole suurt meest nähes pistsid aga lapsed põgenema. Kui ta narritamisest aru sai, hüüdis ta pahaselt: „Et teie mind petsite, ei tule ma teile appi enne, kui teie veri tõuseb luupeksenil“ [13.] Tema hüüdmine oli nii vali, et mäed vankusid ja merepind lainetas. Ja kui ta siis veel pead raputas, tekitas tema juusteraputus nii valju tuult, et Loona männikus palju puid maha langes, Mäepea talu katus maha kisti, pilvedeni tõsteti, kust ta lõpuks Lümanda järve kukkus, seal muutus saareks, kus praegugi linnud pesitsevad [109]. Et ta laste ülemeelikuse halva kasvatuse arvele pani, otsustas ta oma vihas kogu küla ära hävitada. Kohe kogus ta hulga kivirahne, et neid küla peale paisata. Viha oli aga tema jõudu paisutanud nõnda, et kivid lendasid kaugele üle küla metsa [Vedruka] ja Loona küla vahele, kus kivikülvi veel praegugi võib näha. Siis pöördus ta jälle koju [13]. [169.] Aga juba järgmisel hommikul tulid saadikud Sõrvest tema juurde abipalvega, et Kihelkonnalt tema eest põgenenud vaenlased olevat Säärel maandunud ja vastu panuta rüüstanud, sest et kogu relvakandja meesvägi olevat merel. Sellepärast paluvat nad ka sõjamehi. Seekord Töll ruttas. Kõigepealt pani ta igasse kuuetaskusse kümme meest ja laskis taskud nende peade kohalt kinni õmmelda. Siis paigutas ta sisseõmmeldud meeste peade peale jälle kumbagi taskusse 10 meest, kes just üle kuuetasku serva ulatasid välja vaatama. Et aga alumisi mehi lämbumise eest hoida, lõigati igaühe suu kohale avaus. Sõjariistadeks enda jaoks võttis ta kaasa kaks härjavankrit, kasutas neid ka sõjameeste paigutamiseks, kakskümmend meest kumbagi vankrisse. Peale selle viis ta veel kakskümmend meest õlal, ühel küünarvarrel ja vöö vahel. Siis kinnitas ta vankrid teineteise külge, haaras esimese vankri aisa pihku ja ruttas Sõrve poole. Jämajas Mäepea küla ligidal väljal tabas ta vaenlast ja andis käsu peate tungida, tema ise aga juhtis võitlust pealtvaatajana. Kui ta aga vaenlase ülevõimu märkas, leidis ta õige aja tulnud isiklikult sekka lüüa. Kummaski käes härjavanker, hakkas ta nendega ümber pea nii hoogsalt keerutama, et vaenlasi nagu loogu maha jäi. Riismed põgenesid Mõntu järsakust alla; üks järelevisatud kuuesüllane palk surmas nad viimse meheni [169]. Vankri keerutamise ajal oli üks ratas ära lennanud ja vihises viis versta läbi õhu kuni Koltse kõrtsini, kus see niisuguse hooga maha langes, et ta metsa maha paiskas ja maapinna nii sügavalt üles kiskus, et seal järv tekkis. Peale langenud vaenlaste mahamatmist läks Töll tagasi [169, 112]. Olgu siin meie poolt lisatud: rahvajutus ärgu tekitagu võõrastust see, et mõlemad taanlaste vallutuskatsed 1206 ja 1222 Põhja-Saaremaal (Karjas) on asetatud Saare lääne- ning lõunaossa, samuti ka, et need vaenlaste kallaletungid, mille vahet on ometi 16 aastat, on üksteisele nii lähedale nihutatud. Sama toimub ka ettekuulutuses. Ainult ühes suhtes on säilinud selles muistendikatkes ajalooline tõde, nimelt et mõlemad kallaletungid on ühte viidud ühe ja sellesama vaenlasega.[95, 96.] Seal, kus tee Sõrve maanteelt Karki ja Jämaja pastoraadi poole ära pöördub, tundis kangelane pärast lahingut veidi väsimust, heitis metsas maha ning magas kolm päeva ja ööd. Tema norskamisest värises järsak, männid värisesid, kogu Sõrves oli tunda võnkumist. Sõrulased aga tulid sinna, et vaadata magavat Töllu. Tänutäheks vaenlase käest päästmise eest asetas igaüks värske oksa maha tema ümber. [150, 162 A.] Ta oleks maganud siin veel kauem, kui mitte teda ennast ja kogu Sõrvemaad ähvardav hädaoht poleks äratanud. Kui nimelt Vanapoiss, Töllu suurim vaenlane, märkas, et sõrulaste päästja lamas sügavas unes, otsustas ta Töllu koos kõigi sõrulastega hävitada. Maakitsuse kitsamas kohas hakkas ta laia sügavat kraavi kaevama, et siis Sõrvet Saaremaast lahti Läänemerre lükata. Aga üks Anseküla mees, kes teda selle töö juures oli märganud, teatas sellest magavale Töllule. See laskis kohe vanapoisi peale lahti mesilaspere, kes teda nii koledasti nõelas, et ta, mesilaste poolt tagaaetuna, põgenes kuni Hirmuste mäeni Kärlas, kus ta ühte kuusehaohunnikusse pugedes neist vabanes. Olgu märgitud, et muistend laseb kurjal vaimul tema ettevõtmised ikka äparduda, nagu see esineb edaspidigi Töllu-muistendeis. Seejärel otsustas ta oma vihas mitte ainult Töllu ja sõrulasi, vaid kogu Saaremaa elanikke hävitada eri põrgu rajamisega, ja just Kärlas Karu (Järumetsa) järves [165]. Vee juhtimiseks hakkas ta kanali kaevamist sellest järvest kuni ligema mererannani, Pidula sadamani. Kohe kiirustasid saadikud jälle Töllustesse abipalvega. Kolm pihlakakeppi käes — sest sel puul on akadeemik Wiedemanni andmeil rahvausundis „suured jõud“ —, ruttas Töll kohale kurjategijat karistama. Pool kanalit juba valmis kaevanud, oli vanakuri puhkama heitnud. Äkki kohutavast löögist tabatud, kiirustas ta üles, kägardus valu pärast ja põgenes oma tagaajaja eest kuni Tagamõisa poolsaarele. Selle tippu jõudnud, ehmus ta, sest ta nägi enda ees sügavat merd, enda järel tagaajaja kolme pihlakakeppi. Kui ta mingit väljapääsu enam ei näinud, haaras ta merepõhjast kiviprügt ja paiskas selle poolsaarele, hüüdes: „Palju põrsaid, pisut podi!“ Sellest ajast peale pidavat rahvas selles mahajäänud kolkas rohkesti paljunema, selle vastu on üle põllu heidetud kivide tõttu lõikus väga vähene, mida vististi lahendati sõnadega pisut podi. Seejärel heitis ta end merre ja uppus, sest sellest ajast peale ei ole ükski silm teda Saaremaal enam näinud. Tema kontide juures on aga paljud laevad juba kinni jäänud, sellest nimi Laevarahu [165]. Kui Töll selle täide viis, läks ta tagasi. Hirmuste mäel ta peatus, et magada. Tema norskamisest värises mägi, värisesid puud, ja koguni välku lõi pilvedest. Siis tulid Kooru küla karjalapsed mäele. Ka nemad, uudishimust näha püstiseisvat hiidu, hüüdsid: „Töll, Töll, tõuse üles, vaenlane maal!“ [176.] Ta tõusis põlvili ja vaatas üle puulatvade. Kui ta aga pettust märkas, hüüdis ta pahaselt: „Et teie mind petsite, siis peab valevaim põlvest põlve teie külas valitsema!“ Sellest ajast peale tekkivat seal maal eriti rohkesti igasuguseid valetamislugusid. Siis tõmbas ta suure kuuse kõigi juurtega maast üles, tõmbas selle läbi peo, et alumisi oksi kõrvaldada, ja tahtis sellega lapsi karistada; need aga jooksid astangust alla ja peitsid end. Tema aga paiskas karistamiseks määratud vitsa eemale ja see lendas üle Suure lahe kaugele Upa lahte [171].

Teine lõik.
[---]
Ühes Saaremaal puhkenud sõja pealahingus võideti Töll, ta kaotas maa ning elukoha Pühas ja tõmbus tagasi Sõrve, kus ta praeguse Anseküla pastoraadi ligidal künkale maja ehitas, sest siin oli ta merele, mida ta armastas (küll oma kunagise mereröövlielu pärast), niisama ligidal kui oma varasemas elukohas Töllustes [146—148]. Aastaid oli minu püüdmine Töllu naise kohta midagi teada saada. Lõpuks leidus muistendikatke ja nimelt kaugel saare idaosas, kust ma seda kõige vähem ootasin. Töll elas tõepoolest Sõrves, siiski oli tal Pöide Audlas maja, kus ta mõnikord oma naise Piritiga Pöides ööbis, millest seal veel praegu üks talu Töllu nime kannab [155]. Sõrve oli talle armsam, sest et tal sealt mugavam oli Ruhnu oma kapsaaeda minna [156]. Kui Pirit kodus (Ansekülas) hakkas tuld katla alla tegema, siis käis ta selle tee läbi mere poole tunniga ära ja tõi kapsad Piritile parajasti siis, kui vesi hakkas keema. Ta oli kontide ja rammu, poolest oma mehega peaaegu ühesarnane ja ta hooleks olid kõik kodused ja ka väljapoolsed asjad toimetada, niisiis ka põllutöö. [44—58.] Et ei oleks vaja enam, nagu seni, Hiiumaal venna juures saunas käia, otsustas Töll endale sauna ehitada Sõrves ja jättis kerisekivide kogumise Piriti hooleks. Pirit sidus endale põlle ette ja hakkas sellesse üle kogu Saaremaa sündsaid kive korjama. Ka Kõiguste (Pöide) karjamaalt leidis ta ühe niisuguse õige suure graniitrahnu, mis annab rohkesti puhast leili. Ka selle pistis ta põlle ja astus tagasiteele Ansekülla. Aga kui ta umbest1 Kõiguste mõisa tänava suu kohta pidi saama, rebenesid põllepaelad ja kivi kukkus talle varvastele, see põhjustas talle kibedat valu. Selle üle pahasena sülitas ta nii kaugele, et sülg pritsis üle kogu karjamaa, jättis kivi sinna paika, kus see praegugi lebab, läks longates Sõrve ega tulnud pärast seda pahandust enam kunagi sinna ümbrusse [44 A]. Selle muistendi teise versiooni järgi valas ta seal nii palju pisaraid, et kõva karjamaa osalt pehmeks heinamaaks muutus ja on selleks jäänud siiamaani. Kivi suurus on näha sellest, et kohalikud karjalapsed selle otsa ronimiseks treppe teevad [44]. Mis puutub sellesse, et Töllu hiidnaise p õ l l e p a e l kivi kandes r e b e n e s, olgu märgitud, et niisugune äpardus tabas ka Meklenburgi muistendeis hüüne, s. o. umb. 60 jalga kõrgeid hiide, kui nad mingiks otstarbeks mulda, liiva või suuri kive põlles kandsid. [145.] Pähklisõbrana külastas Töll tihti pähklirikast Abruka saart, kusjuures ta rohkem kui kahe miili laiuse meretee jalgsi läbi käis. Ühel tormisel päeval koduteel juhtus, et Anseküla kaluripaat Salme külast just tema jalgade ees kummuli läks. Kohe haaras ta paadi, valas vee välja, asetas selle jälle õigesti, pidas ühe käega masti, korjas teisega õnnetud veest, puserdas vee nende riietest välja ja pani nad kõik jälle paati. Ka nende võrgud, leivakotid ja mõlad korjas ta üles. Et aga torm sõiduriista jälle ähvardas ümber visata, tõstis ta selle koos meeskonnaga õlale ja kandis kuni Nasva jõeni [vrd. lk. 64, P. Süda, Suur-Töll].
Rahvamuistend kõneleb ka oma isaga üleinimlikus suuruses sarnasest, aga vaimses suhtes ebasarnasest Töllu pojast. Endavalmistatud, tema suurusele vastaval ja seega kaugele üle Saaremaa, Muhu ja Hiiumaa kõlaval kandlel mängis ta nõnda kaasakiskuvalt, et kuulajad jäid ka kõige kibedama töö juures seisma ja hakkasid tantsima [vrd.lk.75jj., P. Süda, Suur-Töll]. Ehitusmeistrina käis ta üle koguni oma isast, kelles tärkas sellest kadedus ja meelepaha ning tõi kaasa tüli ja kodused lahkhelid [126—135]. Erinevust kunstiliste kalduvustega, rahuarmastava poja ja sõjaka, äkilise isa vahel on muistend püüdnud rõhutada ka silmade eri värviga: taevasinine ja tumesinine. Ehkki Töll ainult väliselt ja vastumeelselt ristiusu oli vastu võtnud, võttis ta siiski mitme kiriku ehitamise enda peale. Esimene kerkis Valjalas [126 D], järgmine Karjas [126 A—C]. Viimase ehitamise kohaks valiti mägi Pamma küla karjamaal, kuhu veeti siis ka ehitusmaterjal [128 B, F]. Seejärel kui Töll esimesel päeval õli neli nurgakivi asetanud ja siis edasi ehitanud, läks ta ööseks Ansekülla. Teisel hommikul ehitusplatsile tagasi tulnud, leidis ta oma meelepahaks, et eelmise päeva töö oli hävitatud. Ometi hakkas ta uuesti peale ja oli õhtul jälle nii kaugel kui eelmisel päeval. Kui ta aga kolmandal hommikul jälle leidis töö purustatuna, otsustas ta järgmise öö ehitusplatsil mööda saata, et koletist kätte saada, heitis kivihunnikute vahele ja kattis end veel paega, et oma sealolemist mitte reeta. Oli juba kesköö, aga mingit koletist ei tulnud, sellepärast otsustas ta minna koju öörahule. Siis tõusis korraga torm ja müra, töö oli jälle hävitatud, üks hääl aga hüüdis: „Nii ei lõpeta sa ehitust kunagi!“ Sellepeale pöördus ta nõia poole, kes talle nõu andis must härg ette rakendada, panna vankrile neli nurgakivi ja ehitust alustada seal, kus härjad seisma jäävad. Õhtul jõudis härg künkale Karjas ja heitis maha. Nüüd toodi kivid ja liiv Pammast siia, savi leidus koha pealt isegi. Ja siin läks ehitus kiiresti edasi, seda enam, et öösi niisama palju ehitati kui päeval [128 B, F]. Olgu siin märgitud, et rahvajuttudes leidub kaks joont, millest esimene, päevase töö öösine hävitamine, leidub ka Meklenburgi muistendeis, viimane koguni Vana-Kreeka muistendivaras. Ka Kadmosele andis Delfi oraakel nõu järgneda veisele ja seal, kus see maha heidab, ehitada Teebai linn. Ka sööma läks Töll alati koju ja oli juba tagasi, kui tema abilised alles sõid. „Mis,“ hüüdis ta siis, „teie laiskvorstid ja päevavargad, kui kaua te sööte! Ma käisin kodus Sõrves, pidasin oma söömaaja, olen jälle tagasi, ja teie ikka veel sööte. Kiiresti tööle, teie vedelejad!“ Ühel päeval töötas ta kiriku katuse harjal, seal hüüdis talle poeg Käärmalt, kus ta juhtis kiriku ehitamist: „Isa, sinu kirikutorn on viltu!“ Siis sai Töll vihaseks, hoidis ühe ninasõõrme kinni ja tahtis sel kombel poja ehitust ümber puhuda [141]. Aga see oli ettevaatusest kirikule mõned kaitsesambad ette ehitanud, sellepärast isa ettevõte äpardus. Mõned naised ligidalt Linnaka külast puhkesid selle üle valjusti naerma. Selle üle vihastus Töll uuesti ja hüüdis neile kirikukatuselt: „Oodake, ma teile näitan, teie järeletulijad peavad veel seda mäletama!“ Sellest ajast peale on kirikuküla rahval kuni tänapäevani imelik pehme kõnelemine. Kui aga Töll asus kiriku siseehitusele, sobitas ta võlvi mõlemale küljele naisepea hästi laialiaetud suuga, sest nad olid teda naernud [128 F]. Superintendent Winkleri teate järgi, on neist naisepeadest, „mille laialt avatud suud täitsid ventilaatori ülesandeid“, „ainult kaks üsna hästi säilinud“, teised „ajahambast puretud, on lubjaga üle tõmmatud“. Peale selle leidub muistendikatkes Karja kiriku ehitamise kohta edasi. Lõunapoolne sammas annab kujutluse Töllu pikkusest. Üteldakse, et see olevat olnud nii kõrge, nagu tema pea seal ülal samba kallaku ääres kivist väljaraiutuna on kujutatud: 18 jalga [128 F]. Selle hiigelpea kohta kirjutab meile Superintendent Winkler. Veel mõne aasta eest oli mehepea hästi säilinud väljendusrikaste, ilusavormiliste näojoontega, nüüd aga suurte tükkide väljamurenemise tõttu moondunud tundmatuks. Muistendikatke lõpp kõlab: selle muistendi tõepärasust (s. o. Töllu kirikuehitamist) kinnitab suur kivihunnik Pamma mäel, sest seda nimetatakse kuni tänase päevani Kirikumäeks. Algselt oli meie kirikul torn, mis aga pidi maha kistama meresõitjate hädaohtu saatmise pärast ja uuestiehitamist pole kuni tänase päevani lubatud, sest kirik seisab liiga kõrge mäe otsas. Nii jutustavad veel mõned vanemad inimesed ja mahutud, senipüsinud nähtavad märgid kinnitavad selle loo tõepärasust [128 F]. Ka Mustjata kirik (peab ütlema — kabel, sest Mustjala oli kuni 1650. aastani Kihelkonna filiaaliks) on Töllu ehitatud, nagu Kihelkonna kirik tema poja poolt. Et see oli palju suurem ja ilusam, pahandas isa, mis pojale, kes tundis isa murdmata meelt, muret tegi. Ohe miili kauguselt künkalt paiskas Töll võimsa graniitrahnu kiriku pihta, aga tabas ainult torni ja see varises maha. Sellepeale ehitas poeg vormitu, madala kellatorni sinna kõrvale, kus see veelgi seisab ja Saaremaa ilusamaid kelli varjab [134 B]. Kui Töllu poolt tagaaetud vanapoiss oli merre uppunud, tuli tema poeg Kurit (kelle nimel naised armastavad vanduda, kuna mehed ikka isa nime juurde jäävad) Saaremaale, et isa saatuse kohta teateid saada, sest selle ebatavaliselt kauane ärajäämine oli allmaailma erutanud [120 B]. Kui ta isa surmast oli kuulnud, samuti ka sellest, et juba on kirikuid ehitatud, milledest Kihelkonna oma palju kasutatakse, siis lõi temas viha lõkkele kõigepealt kristluse vastu ja ta otsustas teha sissepääsu sellesse kirikusse võimatuks kahe, mõlema ukse ette kantud kaljurahnuga [19]. Et need kivid aga pidid olema nii suured, et ühegi inimese jõud ei suudaks neid kohalt nihutada, hakkas ta otsima. Köiguste karjamaalt leidis ta küll seesuguse, aga ta ei pidanud seda kohaseks, sest et Töllu naine oli seda puudutanud [44]. Lõpuks leidis ta Ansekülale kuuluvalt Kriimi saarelt kaks säärast hiiglarahnu, nii suured kui saun. Selleks määratud ööl jõulu eel asus ta teele Kihelkonna poole. Lümanda ligidal kuulis ta keskööl kukelaulu: „Võtke kivikandja kinni!“ Väiksem kivi kukkus maha. Ta tahtis seda küll kinni haarata, kuid siis kires kukk teist korda: „Võtke kivikandja kinni!“ Kivi jäi maha. Hirmunult ruttas Kurit edasi, et sulgeda vähemalt ühegi ukse. Siis kires jälle üks kukk: „Võtke kivikandja kinni!“ Hirmu pärast kukkus tal maha ka teine kivi; siis jättis ta oma ettevõtmise pooleli [18 B]. Vaen kristluse ja mõlema ehitaja vastu pöördus nüüd aga kahe kabeli ehitamise vastu, mille isa ja poeg olid enda peale võtnud Kärlas Paadla ligidal ja Kihelkonnal Lümanda läheduses kõrgendikul, seda kutsutakse veel praegu Kabelimäeks [133]. Et aga nende kabelite ehitamisel päevane töö öösi lõhuti, jätsid nad ehituse pooleli. Mõlemas kohas on alusmüüri veel tunda. Siia lisatagu meie märkus, et need kabelid, nagu kõik muudki katoliku ajast pärinevad, hävitati 1691 rootsi Landeshöfdingi Oerneklowi käsul, sest seal toimetati salaja ebausukombeid. Teisiti tegi Töll Kärla kiriku ehitamisel. Et end Kuriti õeluse eest kaitsta, rakendas ta kaks musta kaksikutena sündinud härga ette, pani neli nurgakivi vankrile ja laskis loomad omapead minema. Nad läksid läbi Kärla jõe ja jäid selle kaldajärsakul liivatasandikule seisma. Seal kerkis kirik ilma mingi takistuseta [vrd. lk. 70, P. Süda, Suur-Töll]. Nii nagu Töll, teada saades, et tema poja ehitus Kihelkonnal olevat toredam kui tema oma Mustjalas, kadedusest tahtis Kihelkonna kirikut purustada [134 B], nõnda tärkas temas seesama tundmus, kui ta kuulis, et tema venna Leigri ehitus Käinas olevat uhkem kui tema poolt ehitatud Karja kirik. Ometi ei läinud ta Hiiumaale, vaid otsustas Saaremaalt purustada Käina kiriku. Kui ta oli varvastele tõusnud, et üle metsade kiriku asupaika välja selgitada, paiskas ta kaljurahnu minema. Aga liginev vanadus oli tema jõudu juba kahandanud, kivi kukkus merre Hiiumaa kalda ligidale, kus ta praeguseni on tuttav Töllu kivi nime all [7 A]. Anseküla künkalt võis ta selge ilmaga näha kaht erineva mõjuga kohta: Abruka saar, mida ta heameelega külastas kui pähklirikast kehta, vasakul sellest aga võõra rahva poolt ehitatud loss. Kord tahtis ta selle tugevust proovida, kusjuures ta kogu jõuga vastu tahutud kividest ehitust rõhus, aga see ei vankunud, ainult kahes kohas nihkusid kivid veidi tagasi [156 A]. Sellega on antud üleminek tema elulõpule, mille kohta Ansekülas on säilinud kaks muistendit. Lõuna pool Salme jõge käib see nõnda. [169, 174 B.] Töll oli parajasti Kärlas, kui saadikud Salmest talle teate tõid vaenlaste sissetungist Sõrve. Sõjamehed olevat küll juba valmis, aga vastupanuks liiga nõrgad, sellepärast paluvad nad tema abi. Ehkki oli juba õhtu, läks ta kohe teele, ja nimelt kiiruse pärast otsejoones ühte tallu Tirimetsas, kus ta öö magas. Varahommikul ärgates märkas ta alles, et ta teelemineku rutuga oli oma sõjariistad maha unustanud, sellepärast haaras ta talu härjavankri ja tõttas minema. Salme jõe äärde jõudes oli lahing Maasi nõmmes juba alanud. Heitnud kohe pilgu üle vaenlase poolt valmistatud veresauna, tormas ta kõige tihedamasse vastaste summa ja hakkas härjavankrit nii tugevasti ringi keerutama, et surnuid oli maas nagu loogu. Siis tabas teda õnnetus; vankri mõlemaid pooli koos hoidev pulk murdus ja tagarattad koos teljega lendasid kuni mereni, paisates rannal veel sauna ümber. Ehkki see tema sõjariista edu vähendas, võitles ta siiski vapralt edasi. Siis murdus ka vankri aisa kinnihoidev pulk, mistõttu eesrattad koos teljega üle Salme jõe lendasid, ühe tuuliku ümber tõukasid ja Järve talu juures tüki metsa maha viisid ning maapinna nii üles kiskusid, et sinna järv tekkis [112]. Ainult ais jäi talle veel sõjariistaks; siis murdus ka pulk selle otsas ja ais libises tal käest. Kui ta nüüd maha kummardus, et seda jälle üles tõsta, lõi üks vaenlane mõõgaga tal pea maha. Tema aga tõstis maast pea üles, võttis kaenlasse ja lahkus lahinguväljalt. Vaevaliselt vedas ta end kuni Anseküla ja Kärla piirini, seal ütlesid jalad üles, ta langes maha ja maeti samasse paika [174 B, C]. Teade rahvuskangelase surmast täitis rahva meeli Sõrvest kuni Muhuni sügava leinaga. Märgitagu siin, et ansekülalased niihästi lõuna kui põhja pool Salme jõge lahinguvälja oma piiridesse asetavad. Põhja pool esineb Superintendent A. v. Schmidti poolt 1858. a. „Inlandis“ avaldatud, ühe Tirimetsa vanataadi jutustatud muistend järgmisel kujul. [167 A.] Anseküla ja Kärla kihelkonna piiril Sörunömmes, kus veel praegu 10 leivaküpsetamiseks kasutatud vaenlaste laagri ahjukohta on näha, tekkis ühes sõjas lahing, milles Töll reheparrega tegi sellise veresauna, et kolmepäevane varss uppus vereloiku. See oli aga tema viimne võitlus — ühe vaenlase mõõk lõi tal pea otsast, mispeale ta Kangromäelt reheparre sellise jõuga vaenlaste hulka paiskas, et see Kuressaare lossi ligidale Linnulahte püsti kukkus. Hobuse seljast võttis ta siis oma pea mõõga otsa ja ratsutas veel tüki maad edasi. Lehma lüpsev naine märkas peata meest ja hüüdis: „Häbi mehel ilma peata ratsutada!“ „Peata ratsutada pole mingi häbi, küll aga on häbi naisel paljaste säärtega lehma lüpsta!“(Ka praegu peetakse Sõrves ebasündsaks naisteseelikute lühiduse tõttu end näidata ilma sukavarteta (s. o. pöidadeta sukad)). Verekaotusest jõuetuks muutunud, ei suutnud ta oma mõõka püsti hoida, pea kukkus selle otsast maha, tema ise aga kukkus mõni süld „emal maha ja maeti ka sinna. Tema viimne sõna oli: „Kui kunagi jälle sõda maal on ja teie end ise aidata ei saa, siis astuge hulgakesi minu hauale ja hüüdke ainult: „Töll, Töll, tõuse üles!“ Siis tõusen ma üles ja aitan teid.“ Kord tulid karjalapsed tema hauale ja hüüdsid ülemeelikult: „Töllu, Töllu, tõuse üles, vaen on maal!“ Siis tõusis ta verest punaste kätega rinnuni ja küsis: „Kus on sõda?“ „Muhus!“ Ta vaatas enda ümber, ei näinud aga Muhus ega mujal maal suitsu tõusvat ega kuulnud sõjakära. Siis heitis ta pahasena jälle hauda ja ütles vihaselt: „Et meelega minu hauarahu on segatud, siis nüüdsest peale kurt, hoor ja vargus ei pea rahva seast ära kaduma, ja appihüüde peale ei tõuse ma enne, kui kadakas lehti kannab.“ [167 A.] Siin-seal kõlab väljendus siiski teisiti, näit. „kuni okaspuu lehti ja lehtpuu okkaid kannab“, „kuni Sikksaare lahes ader vagusid ajab“, „kuni härjale veri põlvini ulatab“. Tema hauana näidatakse Ansekülas üht kahe sülla pikkust ja ühe sülla laiust süvendit, mis tekkinud kaevamiste tagajärjel, seejuures pole küll leitud muud kui mõned hästi pikad luud [175]. Midagi samasugust kui seitsme Kreeka linna võitlus au eest olla Homerose sünnipaigaks, tekkis ka meie saarel Töllu haua pärast. See kihelkond, kus seitsme aastasaja järel ikka veel ühe aadlimõisa nimi hoiab alles mälestust mehest, kellel kunagi kuue maapealiku hulgas oli silmapaistev koht ühes Läänemere kaldal kardetud mereröövlite riigis, ei luba ansekülalastele au olla selle rahvuskangelase haua hoidjaiks, sest ka Pühas näidatakse tema hauda, viis sülda pikka süvendit [180]. Ka siin tõusis ta, nagu on üteldud Russwurmi muistendeis, üleannetute karjapoiste vallatu hüüde peale ja ütles: „Nõnda jälle ellu tõusta on mulle ainult üks kord lubatud. Nüüd võib kogu Saaremaa põleda, mina ei lase oma hauarahu enam segada.“ [168.] Kuna aga Töll Anseküla muistendi järgi viimse tõendi oma hiiglajõust andis enne oma surma, sest et ta oma relva — reheparre — kaugele paiskas, tegi ta seda Püha muistendi järgi alles pärast surma. Siin aga oli see tema vägev mõõk, mis üle Kuressaare Linnulahte lendas, kus ta veel praegugi puhkavat [167 A]. Sellepeale langes ta jälle hauda tagasi, mille pikkuse ta oma hiiglakehaga täitis ja mis samal ajal tugeva raskuse hoo läbi sai viis sülda sügavaks. „Tõepoolest on süvendil ülalt seesugune väljanägemine, nagu oleks selle tekitanud hiidlik keha, kes heitnud siia maha, parem käsi toetatud pea alla.“ — Mõlemad hauapaigad leiduvad Mellini kaardil 1798. aastast nimetusega „Töllu haud“. Siin pidi artikkel lõppema, aga õigel ajal tuli preili M. v. B. poolt veel lisa, mis meile teatab, et ka Kihelkonnal leiduvat Töllu haud, ja just mahajäänumas Saaremaa nurgas, nagu seda on Undva poolsaar oma täiesti omapärase rahvaga. Tagamõisa alal Tohku talu ligidal puhkab rahvuskangelane „ühe kõrge kivikünka“ all. Ka seal räägib muistend nagu Ansekülas ja Pühas, ta olevat tõotanud jälle üles tõusta, kui teda vaenlase poolt tekitatud häda ajal appi kutsutakse. Aga ka seal olevat ta laste üleannetu hüüde peale „äkki poole keha pikkuselt künkast üles tõusnud ja olevat, kui ta lapsi nägi hirmunult põgenevat, narritamisest vihasena heitnud hauda puhkama, et mitte kunagi enam tagasi tulla.“
1Umbest tähendab Saaremaa murrakus “just” – M. Körberi märkus
Redigeeritud tekst
[TÕLGE.]
Saaremaa rahvuskangelane
Esimene elu järk
Ennemuiste elas Saaremaal rahvavanem, vägimees, kangelane ja maasõja kuningas, üleinimliku suuruse ja jõuga mees nimega Töll (ka Töllu ja Suur Töll). Peale tavaliste olid tema sõjariistadeks ka palgid [167—172], graniitrahnud [12] ja härjavankrid [172]. Viimaseid võis ta mängides enda ümber hööritada, pannes esimese sõrme läbi aisaotsa juures leiduva rakendi jaoks määratud augu. Kerge vaevaga suutis ta suuri puid maast juurtega tükkis välja kiskuda [171], rusikalöögiga maju purustada. Kepiks kasutas ta viie sülla pikkust palki. Saarte külastamiseks Saaremaa ümber ei vajanud ta paati, vaid ta sammus läbi mere [139], koguni kümne miili kaugusele kapsaaeda — Ruhnu saarele [156]. Enne sinnaminekut oli katel tulele pandud. Kui vesi keema hakkas, oli ta jälle kodus Töllustes, oma elukohas Püha kihelkonnas [148]. Nagu maismaa omal, oli ka Saaremaa kangelasel kaks venda, samuti maavanemad, üks Hiiumaal, teine Valjalas. Viimasega kasutas ta ühist labidat. Kui Valjala vend labidat vajas, vilistas ta ainult, ja Töll virutas tööriista temale. Selsamal viisil tuli labidas Töllustesse tagasi. Ka oma Hiiumaa vennaga tegi ta niisamuti vahetust [167 B]. [168.] Ükskord toimus tal võitlus kellegi hiiuga, kusjuures mõlemad teineteist võimsate kaljurahnudega viskasid. Kaks neist rahnudest on praegugi näha Püha kihelkonnas. [4], nende vahet on umbes seitse versta. Ükskord läks ta seitsmesaja saelauaga seljas oma teed, seal tuli talle vastu keegi hiid ja algas taplus. Töll purustas vastase turja pihta kõik lauad ja pistis tema oma taskusse. Et see vägimehele seal veidi ebamugavaks muutus, tõmbas ta võõra hiiu jälle välja ja paiskas nii kõrgele õhku, et see viletsake alles pikema aja pärast jälle maha langes [168]. Nii suur mees vajas ka rikkalikult toitu. Ühe lahingu eel tahtis ta hea söömaajaga oma keha kinnitada. Talle keedeti odraputru ja pandi seda seitse härjanahka täis. Pärast söömist tungis ta vaenlaste kallale ja lõi ühe härjanahaga neid nii vägevalt, et nad plehku panid [168]. Ka Töllul olid oma vaenlased. Et teda surmata, palusid need teda kaevu puhastada ja tihtida. Paha aimamata läks ta alla kaevu, siis visati veskikive kaevu. Ta püüdis need kõik kinni, tuli välja ja viskas nad üksteise järel minema, nii et nad nagu rattad eemale veeresid [168]. Kord maabusid välisvaenlased Kihelkonna rannas. Kohe läkitati Töllustesse abi palvega, mille Töll küll vastu võttis, aga alles järgmisel päeval, sest ta tahtis enne Hiiumaale sauna minna. Kui ta siis teisel päeval Kihelkonnale läks, siis jätkus paljast tema saabumise teadasaamisest, et vaenlasi laevadele põgenema ajada [169]. Seejärel läks ta ühele künkale, et seal puhata, ja andis käsu ilma sõjaohuta teda mitte äratada. Aga Vödruka küla karjased, uudishimulikud, kui pikk ta püsti seistes on, äratasid teda hüüdega: „Töll, Töll, tõuse üles, vaenlane maal!“ Ta tõusis põlvili, vaatas üle männilatvade ümberringi. Nii kole suurt meest nähes pistsid aga lapsed põgenema. Kui ta narritamisest aru sai, hüüdis ta pahaselt: „Et teie mind petsite, ei tule ma teile appi enne, kui teie veri tõuseb luupeksenil“ [13.] Tema hüüdmine oli nii vali, et mäed vankusid ja merepind lainetas. Ja kui ta siis veel pead raputas, tekitas tema juusteraputus nii valju tuult, et Loona männikus palju puid maha langes, Mäepea talu katus maha kisti, pilvedeni tõsteti, kust ta lõpuks Lümanda järve kukkus, seal muutus saareks, kus praegugi linnud pesitsevad [109]. Et ta laste ülemeelikuse halva kasvatuse arvele pani, otsustas ta oma vihas kogu küla ära hävitada. Kohe kogus ta hulga kivirahne, et neid küla peale paisata. Viha oli aga tema jõudu paisutanud nõnda, et kivid lendasid kaugele üle küla metsa [Vedruka] ja Loona küla vahele, kus kivikülvi veel praegugi võib näha. Siis pöördus ta jälle koju [13]. [169.] Aga juba järgmisel hommikul tulid saadikud Sõrvest tema juurde abipalvega, et Kihelkonnalt tema eest põgenenud vaenlased olevat Säärel maandunud ja vastu panuta rüüstanud, sest et kogu relvakandja meesvägi olevat merel. Sellepärast paluvat nad ka sõjamehi. Seekord Töll ruttas. Kõigepealt pani ta igasse kuuetaskusse kümme meest ja laskis taskud nende peade kohalt kinni õmmelda. Siis paigutas ta sisseõmmeldud meeste peade peale jälle kumbagi taskusse 10 meest, kes just üle kuuetasku serva ulatasid välja vaatama. Et aga alumisi mehi lämbumise eest hoida, lõigati igaühe suu kohale avaus. Sõjariistadeks enda jaoks võttis ta kaasa kaks härjavankrit, kasutas neid ka sõjameeste paigutamiseks, kakskümmend meest kumbagi vankrisse. Peale selle viis ta veel kakskümmend meest õlal, ühel küünarvarrel ja vöö vahel. Siis kinnitas ta vankrid teineteise külge, haaras esimese vankri aisa pihku ja ruttas Sõrve poole. Jämajas Mäepea küla ligidal väljal tabas ta vaenlast ja andis käsu peate tungida, tema ise aga juhtis võitlust pealtvaatajana. Kui ta aga vaenlase ülevõimu märkas, leidis ta õige aja tulnud isiklikult sekka lüüa. Kummaski käes härjavanker, hakkas ta nendega ümber pea nii hoogsalt keerutama, et vaenlasi nagu loogu maha jäi. Riismed põgenesid Mõntu järsakust alla; üks järelevisatud kuuesüllane palk surmas nad viimse meheni [169]. Vankri keerutamise ajal oli üks ratas ära lennanud ja vihises viis versta läbi õhu kuni Koltse kõrtsini, kus see niisuguse hooga maha langes, et ta metsa maha paiskas ja maapinna nii sügavalt üles kiskus, et seal järv tekkis. Peale langenud vaenlaste mahamatmist läks Töll tagasi [169, 112]. Olgu siin meie poolt lisatud: rahvajutus ärgu tekitagu võõrastust see, et mõlemad taanlaste vallutuskatsed 1206 ja 1222 Põhja-Saaremaal (Karjas) on asetatud Saare lääne- ning lõunaossa, samuti ka, et need vaenlaste kallaletungid, mille vahet on ometi 16 aastat, on üksteisele nii lähedale nihutatud. Sama toimub ka ettekuulutuses. Ainult ühes suhtes on säilinud selles muistendikatkes ajalooline tõde, nimelt et mõlemad kallaletungid on ühte viidud ühe ja sellesama vaenlasega.[95, 96.] Seal, kus tee Sõrve maanteelt Karki ja Jämaja pastoraadi poole ära pöördub, tundis kangelane pärast lahingut veidi väsimust, heitis metsas maha ning magas kolm päeva ja ööd. Tema norskamisest värises järsak, männid värisesid, kogu Sõrves oli tunda võnkumist. Sõrulased aga tulid sinna, et vaadata magavat Töllu. Tänutäheks vaenlase käest päästmise eest asetas igaüks värske oksa maha tema ümber. [150, 162 A.] Ta oleks maganud siin veel kauem, kui mitte teda ennast ja kogu Sõrvemaad ähvardav hädaoht poleks äratanud. Kui nimelt Vanapoiss, Töllu suurim vaenlane, märkas, et sõrulaste päästja lamas sügavas unes, otsustas ta Töllu koos kõigi sõrulastega hävitada. Maakitsuse kitsamas kohas hakkas ta laia sügavat kraavi kaevama, et siis Sõrvet Saaremaast lahti Läänemerre lükata. Aga üks Anseküla mees, kes teda selle töö juures oli märganud, teatas sellest magavale Töllule. See laskis kohe vanapoisi peale lahti mesilaspere, kes teda nii koledasti nõelas, et ta, mesilaste poolt tagaaetuna, põgenes kuni Hirmuste mäeni Kärlas, kus ta ühte kuusehaohunnikusse pugedes neist vabanes. Olgu märgitud, et muistend laseb kurjal vaimul tema ettevõtmised ikka äparduda, nagu see esineb edaspidigi Töllu-muistendeis. Seejärel otsustas ta oma vihas mitte ainult Töllu ja sõrulasi, vaid kogu Saaremaa elanikke hävitada eri põrgu rajamisega, ja just Kärlas Karu (Järumetsa) järves [165]. Vee juhtimiseks hakkas ta kanali kaevamist sellest järvest kuni ligema mererannani, Pidula sadamani. Kohe kiirustasid saadikud jälle Töllustesse abipalvega. Kolm pihlakakeppi käes — sest sel puul on akadeemik Wiedemanni andmeil rahvausundis „suured jõud“ —, ruttas Töll kohale kurjategijat karistama. Pool kanalit juba valmis kaevanud, oli vanakuri puhkama heitnud. Äkki kohutavast löögist tabatud, kiirustas ta üles, kägardus valu pärast ja põgenes oma tagaajaja eest kuni Tagamõisa poolsaarele. Selle tippu jõudnud, ehmus ta, sest ta nägi enda ees sügavat merd, enda järel tagaajaja kolme pihlakakeppi. Kui ta mingit väljapääsu enam ei näinud, haaras ta merepõhjast kiviprügt ja paiskas selle poolsaarele, hüüdes: „Palju põrsaid, pisut podi!“ Sellest ajast peale pidavat rahvas selles mahajäänud kolkas rohkesti paljunema, selle vastu on üle põllu heidetud kivide tõttu lõikus väga vähene, mida vististi lahendati sõnadega pisut podi. Seejärel heitis ta end merre ja uppus, sest sellest ajast peale ei ole ükski silm teda Saaremaal enam näinud. Tema kontide juures on aga paljud laevad juba kinni jäänud, sellest nimi Laevarahu [165]. Kui Töll selle täide viis, läks ta tagasi. Hirmuste mäel ta peatus, et magada. Tema norskamisest värises mägi, värisesid puud, ja koguni välku lõi pilvedest. Siis tulid Kooru küla karjalapsed mäele. Ka nemad, uudishimust näha püstiseisvat hiidu, hüüdsid: „Töll, Töll, tõuse üles, vaenlane maal!“ [176.] Ta tõusis põlvili ja vaatas üle puulatvade. Kui ta aga pettust märkas, hüüdis ta pahaselt: „Et teie mind petsite, siis peab valevaim põlvest põlve teie külas valitsema!“ Sellest ajast peale tekkivat seal maal eriti rohkesti igasuguseid valetamislugusid. Siis tõmbas ta suure kuuse kõigi juurtega maast üles, tõmbas selle läbi peo, et alumisi oksi kõrvaldada, ja tahtis sellega lapsi karistada; need aga jooksid astangust alla ja peitsid end. Tema aga paiskas karistamiseks määratud vitsa eemale ja see lendas üle Suure lahe kaugele Upa lahte [171].

Teine lõik.
[---]
Ühes Saaremaal puhkenud sõja pealahingus võideti Töll, ta kaotas maa ning elukoha Pühas ja tõmbus tagasi Sõrve, kus ta praeguse Anseküla pastoraadi ligidal künkale maja ehitas, sest siin oli ta merele, mida ta armastas (küll oma kunagise mereröövlielu pärast), niisama ligidal kui oma varasemas elukohas Töllustes [146—148]. Aastaid oli minu püüdmine Töllu naise kohta midagi teada saada. Lõpuks leidus muistendikatke ja nimelt kaugel saare idaosas, kust ma seda kõige vähem ootasin. Töll elas tõepoolest Sõrves, siiski oli tal Pöide Audlas maja, kus ta mõnikord oma naise Piritiga Pöides ööbis, millest seal veel praegu üks talu Töllu nime kannab [155]. Sõrve oli talle armsam, sest et tal sealt mugavam oli Ruhnu oma kapsaaeda minna [156]. Kui Pirit kodus (Ansekülas) hakkas tuld katla alla tegema, siis käis ta selle tee läbi mere poole tunniga ära ja tõi kapsad Piritile parajasti siis, kui vesi hakkas keema. Ta oli kontide ja rammu, poolest oma mehega peaaegu ühesarnane ja ta hooleks olid kõik kodused ja ka väljapoolsed asjad toimetada, niisiis ka põllutöö. [44—58.] Et ei oleks vaja enam, nagu seni, Hiiumaal venna juures saunas käia, otsustas Töll endale sauna ehitada Sõrves ja jättis kerisekivide kogumise Piriti hooleks. Pirit sidus endale põlle ette ja hakkas sellesse üle kogu Saaremaa sündsaid kive korjama. Ka Kõiguste (Pöide) karjamaalt leidis ta ühe niisuguse õige suure graniitrahnu, mis annab rohkesti puhast leili. Ka selle pistis ta põlle ja astus tagasiteele Ansekülla. Aga kui ta umbest1 Kõiguste mõisa tänava suu kohta pidi saama, rebenesid põllepaelad ja kivi kukkus talle varvastele, see põhjustas talle kibedat valu. Selle üle pahasena sülitas ta nii kaugele, et sülg pritsis üle kogu karjamaa, jättis kivi sinna paika, kus see praegugi lebab, läks longates Sõrve ega tulnud pärast seda pahandust enam kunagi sinna ümbrusse [44 A]. Selle muistendi teise versiooni järgi valas ta seal nii palju pisaraid, et kõva karjamaa osalt pehmeks heinamaaks muutus ja on selleks jäänud siiamaani. Kivi suurus on näha sellest, et kohalikud karjalapsed selle otsa ronimiseks treppe teevad [44]. Mis puutub sellesse, et Töllu hiidnaise p õ l l e p a e l kivi kandes r e b e n e s, olgu märgitud, et niisugune äpardus tabas ka Meklenburgi muistendeis hüüne, s. o. umb. 60 jalga kõrgeid hiide, kui nad mingiks otstarbeks mulda, liiva või suuri kive põlles kandsid. [145.] Pähklisõbrana külastas Töll tihti pähklirikast Abruka saart, kusjuures ta rohkem kui kahe miili laiuse meretee jalgsi läbi käis. Ühel tormisel päeval koduteel juhtus, et Anseküla kaluripaat Salme külast just tema jalgade ees kummuli läks. Kohe haaras ta paadi, valas vee välja, asetas selle jälle õigesti, pidas ühe käega masti, korjas teisega õnnetud veest, puserdas vee nende riietest välja ja pani nad kõik jälle paati. Ka nende võrgud, leivakotid ja mõlad korjas ta üles. Et aga torm sõiduriista jälle ähvardas ümber visata, tõstis ta selle koos meeskonnaga õlale ja kandis kuni Nasva jõeni [vrd. lk. 64, P. Süda, Suur-Töll].
Rahvamuistend kõneleb ka oma isaga üleinimlikus suuruses sarnasest, aga vaimses suhtes ebasarnasest Töllu pojast. Endavalmistatud, tema suurusele vastaval ja seega kaugele üle Saaremaa, Muhu ja Hiiumaa kõlaval kandlel mängis ta nõnda kaasakiskuvalt, et kuulajad jäid ka kõige kibedama töö juures seisma ja hakkasid tantsima [vrd.lk.75jj., P. Süda, Suur-Töll]. Ehitusmeistrina käis ta üle koguni oma isast, kelles tärkas sellest kadedus ja meelepaha ning tõi kaasa tüli ja kodused lahkhelid [126—135]. Erinevust kunstiliste kalduvustega, rahuarmastava poja ja sõjaka, äkilise isa vahel on muistend püüdnud rõhutada ka silmade eri värviga: taevasinine ja tumesinine. Ehkki Töll ainult väliselt ja vastumeelselt ristiusu oli vastu võtnud, võttis ta siiski mitme kiriku ehitamise enda peale. Esimene kerkis Valjalas [126 D], järgmine Karjas [126 A—C]. Viimase ehitamise kohaks valiti mägi Pamma küla karjamaal, kuhu veeti siis ka ehitusmaterjal [128 B, F]. Seejärel kui Töll esimesel päeval õli neli nurgakivi asetanud ja siis edasi ehitanud, läks ta ööseks Ansekülla. Teisel hommikul ehitusplatsile tagasi tulnud, leidis ta oma meelepahaks, et eelmise päeva töö oli hävitatud. Ometi hakkas ta uuesti peale ja oli õhtul jälle nii kaugel kui eelmisel päeval. Kui ta aga kolmandal hommikul jälle leidis töö purustatuna, otsustas ta järgmise öö ehitusplatsil mööda saata, et koletist kätte saada, heitis kivihunnikute vahele ja kattis end veel paega, et oma sealolemist mitte reeta. Oli juba kesköö, aga mingit koletist ei tulnud, sellepärast otsustas ta minna koju öörahule. Siis tõusis korraga torm ja müra, töö oli jälle hävitatud, üks hääl aga hüüdis: „Nii ei lõpeta sa ehitust kunagi!“ Sellepeale pöördus ta nõia poole, kes talle nõu andis must härg ette rakendada, panna vankrile neli nurgakivi ja ehitust alustada seal, kus härjad seisma jäävad. Õhtul jõudis härg künkale Karjas ja heitis maha. Nüüd toodi kivid ja liiv Pammast siia, savi leidus koha pealt isegi. Ja siin läks ehitus kiiresti edasi, seda enam, et öösi niisama palju ehitati kui päeval [128 B, F]. Olgu siin märgitud, et rahvajuttudes leidub kaks joont, millest esimene, päevase töö öösine hävitamine, leidub ka Meklenburgi muistendeis, viimane koguni Vana-Kreeka muistendivaras. Ka Kadmosele andis Delfi oraakel nõu järgneda veisele ja seal, kus see maha heidab, ehitada Teebai linn. Ka sööma läks Töll alati koju ja oli juba tagasi, kui tema abilised alles sõid. „Mis,“ hüüdis ta siis, „teie laiskvorstid ja päevavargad, kui kaua te sööte! Ma käisin kodus Sõrves, pidasin oma söömaaja, olen jälle tagasi, ja teie ikka veel sööte. Kiiresti tööle, teie vedelejad!“ Ühel päeval töötas ta kiriku katuse harjal, seal hüüdis talle poeg Käärmalt, kus ta juhtis kiriku ehitamist: „Isa, sinu kirikutorn on viltu!“ Siis sai Töll vihaseks, hoidis ühe ninasõõrme kinni ja tahtis sel kombel poja ehitust ümber puhuda [141]. Aga see oli ettevaatusest kirikule mõned kaitsesambad ette ehitanud, sellepärast isa ettevõte äpardus. Mõned naised ligidalt Linnaka külast puhkesid selle üle valjusti naerma. Selle üle vihastus Töll uuesti ja hüüdis neile kirikukatuselt: „Oodake, ma teile näitan, teie järeletulijad peavad veel seda mäletama!“ Sellest ajast peale on kirikuküla rahval kuni tänapäevani imelik pehme kõnelemine. Kui aga Töll asus kiriku siseehitusele, sobitas ta võlvi mõlemale küljele naisepea hästi laialiaetud suuga, sest nad olid teda naernud [128 F]. Superintendent Winkleri teate järgi, on neist naisepeadest, „mille laialt avatud suud täitsid ventilaatori ülesandeid“, „ainult kaks üsna hästi säilinud“, teised „ajahambast puretud, on lubjaga üle tõmmatud“. Peale selle leidub muistendikatkes Karja kiriku ehitamise kohta edasi. Lõunapoolne sammas annab kujutluse Töllu pikkusest. Üteldakse, et see olevat olnud nii kõrge, nagu tema pea seal ülal samba kallaku ääres kivist väljaraiutuna on kujutatud: 18 jalga [128 F]. Selle hiigelpea kohta kirjutab meile Superintendent Winkler. Veel mõne aasta eest oli mehepea hästi säilinud väljendusrikaste, ilusavormiliste näojoontega, nüüd aga suurte tükkide väljamurenemise tõttu moondunud tundmatuks. Muistendikatke lõpp kõlab: selle muistendi tõepärasust (s. o. Töllu kirikuehitamist) kinnitab suur kivihunnik Pamma mäel, sest seda nimetatakse kuni tänase päevani Kirikumäeks. Algselt oli meie kirikul torn, mis aga pidi maha kistama meresõitjate hädaohtu saatmise pärast ja uuestiehitamist pole kuni tänase päevani lubatud, sest kirik seisab liiga kõrge mäe otsas. Nii jutustavad veel mõned vanemad inimesed ja mahutud, senipüsinud nähtavad märgid kinnitavad selle loo tõepärasust [128 F]. Ka Mustjata kirik (peab ütlema — kabel, sest Mustjala oli kuni 1650. aastani Kihelkonna filiaaliks) on Töllu ehitatud, nagu Kihelkonna kirik tema poja poolt. Et see oli palju suurem ja ilusam, pahandas isa, mis pojale, kes tundis isa murdmata meelt, muret tegi. Ohe miili kauguselt künkalt paiskas Töll võimsa graniitrahnu kiriku pihta, aga tabas ainult torni ja see varises maha. Sellepeale ehitas poeg vormitu, madala kellatorni sinna kõrvale, kus see veelgi seisab ja Saaremaa ilusamaid kelli varjab [134 B]. Kui Töllu poolt tagaaetud vanapoiss oli merre uppunud, tuli tema poeg Kurit (kelle nimel naised armastavad vanduda, kuna mehed ikka isa nime juurde jäävad) Saaremaale, et isa saatuse kohta teateid saada, sest selle ebatavaliselt kauane ärajäämine oli allmaailma erutanud [120 B]. Kui ta isa surmast oli kuulnud, samuti ka sellest, et juba on kirikuid ehitatud, milledest Kihelkonna oma palju kasutatakse, siis lõi temas viha lõkkele kõigepealt kristluse vastu ja ta otsustas teha sissepääsu sellesse kirikusse võimatuks kahe, mõlema ukse ette kantud kaljurahnuga [19]. Et need kivid aga pidid olema nii suured, et ühegi inimese jõud ei suudaks neid kohalt nihutada, hakkas ta otsima. Köiguste karjamaalt leidis ta küll seesuguse, aga ta ei pidanud seda kohaseks, sest et Töllu naine oli seda puudutanud [44]. Lõpuks leidis ta Ansekülale kuuluvalt Kriimi saarelt kaks säärast hiiglarahnu, nii suured kui saun. Selleks määratud ööl jõulu eel asus ta teele Kihelkonna poole. Lümanda ligidal kuulis ta keskööl kukelaulu: „Võtke kivikandja kinni!“ Väiksem kivi kukkus maha. Ta tahtis seda küll kinni haarata, kuid siis kires kukk teist korda: „Võtke kivikandja kinni!“ Kivi jäi maha. Hirmunult ruttas Kurit edasi, et sulgeda vähemalt ühegi ukse. Siis kires jälle üks kukk: „Võtke kivikandja kinni!“ Hirmu pärast kukkus tal maha ka teine kivi; siis jättis ta oma ettevõtmise pooleli [18 B]. Vaen kristluse ja mõlema ehitaja vastu pöördus nüüd aga kahe kabeli ehitamise vastu, mille isa ja poeg olid enda peale võtnud Kärlas Paadla ligidal ja Kihelkonnal Lümanda läheduses kõrgendikul, seda kutsutakse veel praegu Kabelimäeks [133]. Et aga nende kabelite ehitamisel päevane töö öösi lõhuti, jätsid nad ehituse pooleli. Mõlemas kohas on alusmüüri veel tunda. Siia lisatagu meie märkus, et need kabelid, nagu kõik muudki katoliku ajast pärinevad, hävitati 1691 rootsi Landeshöfdingi Oerneklowi käsul, sest seal toimetati salaja ebausukombeid. Teisiti tegi Töll Kärla kiriku ehitamisel. Et end Kuriti õeluse eest kaitsta, rakendas ta kaks musta kaksikutena sündinud härga ette, pani neli nurgakivi vankrile ja laskis loomad omapead minema. Nad läksid läbi Kärla jõe ja jäid selle kaldajärsakul liivatasandikule seisma. Seal kerkis kirik ilma mingi takistuseta [vrd. lk. 70, P. Süda, Suur-Töll]. Nii nagu Töll, teada saades, et tema poja ehitus Kihelkonnal olevat toredam kui tema oma Mustjalas, kadedusest tahtis Kihelkonna kirikut purustada [134 B], nõnda tärkas temas seesama tundmus, kui ta kuulis, et tema venna Leigri ehitus Käinas olevat uhkem kui tema poolt ehitatud Karja kirik. Ometi ei läinud ta Hiiumaale, vaid otsustas Saaremaalt purustada Käina kiriku. Kui ta oli varvastele tõusnud, et üle metsade kiriku asupaika välja selgitada, paiskas ta kaljurahnu minema. Aga liginev vanadus oli tema jõudu juba kahandanud, kivi kukkus merre Hiiumaa kalda ligidale, kus ta praeguseni on tuttav Töllu kivi nime all [7 A]. Anseküla künkalt võis ta selge ilmaga näha kaht erineva mõjuga kohta: Abruka saar, mida ta heameelega külastas kui pähklirikast kehta, vasakul sellest aga võõra rahva poolt ehitatud loss. Kord tahtis ta selle tugevust proovida, kusjuures ta kogu jõuga vastu tahutud kividest ehitust rõhus, aga see ei vankunud, ainult kahes kohas nihkusid kivid veidi tagasi [156 A]. Sellega on antud üleminek tema elulõpule, mille kohta Ansekülas on säilinud kaks muistendit. Lõuna pool Salme jõge käib see nõnda. [169, 174 B.] Töll oli parajasti Kärlas, kui saadikud Salmest talle teate tõid vaenlaste sissetungist Sõrve. Sõjamehed olevat küll juba valmis, aga vastupanuks liiga nõrgad, sellepärast paluvad nad tema abi. Ehkki oli juba õhtu, läks ta kohe teele, ja nimelt kiiruse pärast otsejoones ühte tallu Tirimetsas, kus ta öö magas. Varahommikul ärgates märkas ta alles, et ta teelemineku rutuga oli oma sõjariistad maha unustanud, sellepärast haaras ta talu härjavankri ja tõttas minema. Salme jõe äärde jõudes oli lahing Maasi nõmmes juba alanud. Heitnud kohe pilgu üle vaenlase poolt valmistatud veresauna, tormas ta kõige tihedamasse vastaste summa ja hakkas härjavankrit nii tugevasti ringi keerutama, et surnuid oli maas nagu loogu. Siis tabas teda õnnetus; vankri mõlemaid pooli koos hoidev pulk murdus ja tagarattad koos teljega lendasid kuni mereni, paisates rannal veel sauna ümber. Ehkki see tema sõjariista edu vähendas, võitles ta siiski vapralt edasi. Siis murdus ka vankri aisa kinnihoidev pulk, mistõttu eesrattad koos teljega üle Salme jõe lendasid, ühe tuuliku ümber tõukasid ja Järve talu juures tüki metsa maha viisid ning maapinna nii üles kiskusid, et sinna järv tekkis [112]. Ainult ais jäi talle veel sõjariistaks; siis murdus ka pulk selle otsas ja ais libises tal käest. Kui ta nüüd maha kummardus, et seda jälle üles tõsta, lõi üks vaenlane mõõgaga tal pea maha. Tema aga tõstis maast pea üles, võttis kaenlasse ja lahkus lahinguväljalt. Vaevaliselt vedas ta end kuni Anseküla ja Kärla piirini, seal ütlesid jalad üles, ta langes maha ja maeti samasse paika [174 B, C]. Teade rahvuskangelase surmast täitis rahva meeli Sõrvest kuni Muhuni sügava leinaga. Märgitagu siin, et ansekülalased niihästi lõuna kui põhja pool Salme jõge lahinguvälja oma piiridesse asetavad. Põhja pool esineb Superintendent A. v. Schmidti poolt 1858. a. „Inlandis“ avaldatud, ühe Tirimetsa vanataadi jutustatud muistend järgmisel kujul. [167 A.] Anseküla ja Kärla kihelkonna piiril Sörunömmes, kus veel praegu 10 leivaküpsetamiseks kasutatud vaenlaste laagri ahjukohta on näha, tekkis ühes sõjas lahing, milles Töll reheparrega tegi sellise veresauna, et kolmepäevane varss uppus vereloiku. See oli aga tema viimne võitlus — ühe vaenlase mõõk lõi tal pea otsast, mispeale ta Kangromäelt reheparre sellise jõuga vaenlaste hulka paiskas, et see Kuressaare lossi ligidale Linnulahte püsti kukkus. Hobuse seljast võttis ta siis oma pea mõõga otsa ja ratsutas veel tüki maad edasi. Lehma lüpsev naine märkas peata meest ja hüüdis: „Häbi mehel ilma peata ratsutada!“ „Peata ratsutada pole mingi häbi, küll aga on häbi naisel paljaste säärtega lehma lüpsta!“(Ka praegu peetakse Sõrves ebasündsaks naisteseelikute lühiduse tõttu end näidata ilma sukavarteta (s. o. pöidadeta sukad)). Verekaotusest jõuetuks muutunud, ei suutnud ta oma mõõka püsti hoida, pea kukkus selle otsast maha, tema ise aga kukkus mõni süld „emal maha ja maeti ka sinna. Tema viimne sõna oli: „Kui kunagi jälle sõda maal on ja teie end ise aidata ei saa, siis astuge hulgakesi minu hauale ja hüüdke ainult: „Töll, Töll, tõuse üles!“ Siis tõusen ma üles ja aitan teid.“ Kord tulid karjalapsed tema hauale ja hüüdsid ülemeelikult: „Töllu, Töllu, tõuse üles, vaen on maal!“ Siis tõusis ta verest punaste kätega rinnuni ja küsis: „Kus on sõda?“ „Muhus!“ Ta vaatas enda ümber, ei näinud aga Muhus ega mujal maal suitsu tõusvat ega kuulnud sõjakära. Siis heitis ta pahasena jälle hauda ja ütles vihaselt: „Et meelega minu hauarahu on segatud, siis nüüdsest peale kurt, hoor ja vargus ei pea rahva seast ära kaduma, ja appihüüde peale ei tõuse ma enne, kui kadakas lehti kannab.“ [167 A.] Siin-seal kõlab väljendus siiski teisiti, näit. „kuni okaspuu lehti ja lehtpuu okkaid kannab“, „kuni Sikksaare lahes ader vagusid ajab“, „kuni härjale veri põlvini ulatab“. Tema hauana näidatakse Ansekülas üht kahe sülla pikkust ja ühe sülla laiust süvendit, mis tekkinud kaevamiste tagajärjel, seejuures pole küll leitud muud kui mõned hästi pikad luud [175]. Midagi samasugust kui seitsme Kreeka linna võitlus au eest olla Homerose sünnipaigaks, tekkis ka meie saarel Töllu haua pärast. See kihelkond, kus seitsme aastasaja järel ikka veel ühe aadlimõisa nimi hoiab alles mälestust mehest, kellel kunagi kuue maapealiku hulgas oli silmapaistev koht ühes Läänemere kaldal kardetud mereröövlite riigis, ei luba ansekülalastele au olla selle rahvuskangelase haua hoidjaiks, sest ka Pühas näidatakse tema hauda, viis sülda pikka süvendit [180]. Ka siin tõusis ta, nagu on üteldud Russwurmi muistendeis, üleannetute karjapoiste vallatu hüüde peale ja ütles: „Nõnda jälle ellu tõusta on mulle ainult üks kord lubatud. Nüüd võib kogu Saaremaa põleda, mina ei lase oma hauarahu enam segada.“ [168.] Kuna aga Töll Anseküla muistendi järgi viimse tõendi oma hiiglajõust andis enne oma surma, sest et ta oma relva — reheparre — kaugele paiskas, tegi ta seda Püha muistendi järgi alles pärast surma. Siin aga oli see tema vägev mõõk, mis üle Kuressaare Linnulahte lendas, kus ta veel praegugi puhkavat [167 A]. Sellepeale langes ta jälle hauda tagasi, mille pikkuse ta oma hiiglakehaga täitis ja mis samal ajal tugeva raskuse hoo läbi sai viis sülda sügavaks. „Tõepoolest on süvendil ülalt seesugune väljanägemine, nagu oleks selle tekitanud hiidlik keha, kes heitnud siia maha, parem käsi toetatud pea alla.“ — Mõlemad hauapaigad leiduvad Mellini kaardil 1798. aastast nimetusega „Töllu haud“. Siin pidi artikkel lõppema, aga õigel ajal tuli preili M. v. B. poolt veel lisa, mis meile teatab, et ka Kihelkonnal leiduvat Töllu haud, ja just mahajäänumas Saaremaa nurgas, nagu seda on Undva poolsaar oma täiesti omapärase rahvaga. Tagamõisa alal Tohku talu ligidal puhkab rahvuskangelane „ühe kõrge kivikünka“ all. Ka seal räägib muistend nagu Ansekülas ja Pühas, ta olevat tõotanud jälle üles tõusta, kui teda vaenlase poolt tekitatud häda ajal appi kutsutakse. Aga ka seal olevat ta laste üleannetu hüüde peale „äkki poole keha pikkuselt künkast üles tõusnud ja olevat, kui ta lapsi nägi hirmunult põgenevat, narritamisest vihasena heitnud hauda puhkama, et mitte kunagi enam tagasi tulla.“
1Umbest tähendab Saaremaa murrakus “just” – M. Körberi märkus
Lisaandmed
Tekstimärkus Originaal saksa keeles
Kirjandus HVM II
Sisu kommentaar Tõll, Piret, Tõllu poeg, Vp, Kurit - Vanapagana poeg; Leiger
Tööprotsess
IDkood (Koobas) 32135
Sisestaja Pille Vahtmäe
Sisestuskuupäev 15.08.2018
Lisatud 15.08.2018 12:04
Viimati muudetud 16.08.2018 12:08
Andmed Kivikeses
Säiliku viide
Säilik
Pala