| Kord vanasti ühel tormisel ja pimedal sügisõhtul tulnud Haeska külas elutsev Mandu Jaan Sinaleppast koduse, oli seal käinud teopäivi tegemas. Tee koduse viinud Nurme metsas olevast vanakuradi tõllakivi juurest läbi. Eemalt vaadanud ta: tõllakivi juures põleb tuli, mõtelnud, ehk ka mõni teekäija teeb tuld. Vaja lähemale astuda, ehk saaks piibu peale tuld oli kõik tule tael vihmast märjaks saanud. Lähemale minnes leidnud ta ei ühtegi inimest pole tule juures, vaid tulesöed hõõgunud veel üksinda kivil. Tema astunud lähemale, et piipu panna. Imelik, söed põlevad, aga sooja ei anna. Võtnud peoga ühe suure söö ja asetanud piibule mahvib ja vahvind, ei anna tuld. Ise ütelnud suure suuga kurja: "Mes kuradima tuli see on, ei soenda ega põleta." Saanud selle sõna ütelnud, kustunud kõik tuli ära ja olnud kanged sisinad veel kuulda, nagu oleks sütele vett peale visatud. Ka piibu peal olev süsi kustunud ära. Pidanud siis selle piibu pealt ära viskama, aga tundnud mis see oo, tulesüsi harilikust sööst nii raske. Pannud siis selle taskusse, kodus peenemalt järele vaadata akkanud. Siis kodu poole kõmpima, olnud nii pime, et pole midagi näinud. Viimaks suure käimise peale jõudnud koduse. Olnud juba poole ööaeg. Tulevalgel taskusolevat sütt vaadates ehmatanud rõõmu pärast päris ära süsi olnud puhas kuld. Siis saanud ta aru, et see oli rahaaugu tuli, ei meskid muud. Läinud teisel ööse veel vaatama, ehk põleb veel, aga võta näpust! Küll kahjatsenud mees, et pole osanud rohkem süssa tasku ajada. Oleks ühe ropsuga rikkaks saanud. Aga pole parata, sest vaesel pole iialgi õnne. |
