Teated 

Teade


Arhiiviandmed
Viide ERA II 236, 659/63 (1)
Täisviide ERA II 236, 659/63 (1) < Helme khk., Helme v., Helme kirikumõis, Sepatare – Hans Naaris, Helme algkooli õpilane < Miina Vallaste, 68 a. (1939)
Viite osad Kogu:ERA IIKöide:236LK1:659LK2:663Pala:1
Kogumisaasta(d) 1939
Esitajad
Nimi Isikumärkus Elukoht Päritolu Päritolumärkus Vanus Sünniaasta
Miina Vallaste Viljandimaa, Helme, Helme v., Helme kirikumõis, Sepatare
68
Kogujad
Nimi Sünniaasta Märkus
Hans Naaris
Teksti sisu
Objekti liik mõis
Tegelased mõisnik, nõid/ravija
Žanr muist, paj, uk med
Jututüüp Helme mõisnikust Remmekammist, kes olnud muuhulgas ka ravitseja
Pärimuskohad
Koht 1
Objekti nimetus Helme mõis
Vana maakond Viljandimaa
Kihelkond Helme
Vana küla Helme
Uus maakond Valga maakond
Uus vald Helme vald
Uus küla Helme
Tekst
Remmekamp olli vanasti ollu Helme mõisnik, rahvas kutsus teda ka Remmekammiks. Ta arstinud maru- ja ka teisi haigusi, kuid maruhaiguse ravimiskunstiga ta lännu hauda. Ta olnud ka kange reisma. Käinud isegi Indias, säält ta toonud ka kõik nu arstimisrohud ja imed üten.
Korra jäänud mu vanaema haigeks. Eks siis vanamees sõitnud va Remmekambi järele. See tulnud ka, istunud kaks tundi õlgedel haige juures, annud iga poole tunni järele kanepi suuruse rohutera. Seejärel olli vanaema terveks saanud. Kui vanaema terve olnud, võtnud ta kaitskümmend muna ja lännu neid Remmekammile tänutäheks viima.
„Toh-oh kurat, kas ma mõni sant olen!“ Olli ütelnud vanaemale, seejärel võtnud üte muna, söönud ära, teised lasknud toa Liisil ära viia ja annud vanaemale kaitskümmend viis rubla.
Korra jäänud üks noor poiss, nimega Lill, marutõppe. Ema lännu vana Remmekambi juure abi otsma. See annud rohtu ja käskinud poja päeva kätte valge lina pääle panna, käskinud veel, et ta rohu ära tarvitaks.
Seejärele hakanud poiss ila välja ajama, kuid saanud terveks.
Midagi massu ta ei olevat võtnud, ei rohu ega ka arstimise eest.
Remmekambil olli ollu kutsar, toatüdruk, toapoiss ja köögitüdruk. Vana Remmekamp ehitanud ka Pokardi lossi ja talu, muidugi nii, nagu seda orjaajal iki tehti: talumeeste abiga! Ta reisinud palju, kuid Šveitsis olli talle armsaim paik olnud Pokaardu, seepärast pannud ta talule nimeks Pokardi.
Ta elanud õige vanaks, kui ta haigeks jäänu, siis olli vana Tussi Hendrik, see olli ollu tuukord toapoiss, see siis ütelnu; „Härra, sa saad varsti terveks!“ See olli vanad niipalju rõõmustanud, et annud Hendrikule 25 rubla. Haigus aga halvenenud, kord olli va Remmekamp Hendrikule öelnud: „Hendrik, sa petad mind!“
Pääle ta surma olid teenijad kutsar, köögitüdruk, toapoiss ja toatüdruk üksteisega abiellunud. Need siis võtnud palju kulda ja muud väärtuslikku vallasvara üten, sest Remmekambil ei olnud lapsi. Üts ta lähedalt sugulane olnud Venemaal, see ei saanud niipea vana Remmekambi surmast teada. Mõisa saanud vennapojale, seda hakanud rahvas Nooreks Remmekambiks kutsma.
Tööprotsess
IDkood (Koobas) 29918
Sisestaja Reeli Reinaus
Sisestuskuupäev 21.10.2017
Lisatud 21.10.2017 15:39
Viimati muudetud 02.11.2017 15:28
Andmed Kivikeses
Säiliku viide ERA II 236
Säilik ERA-13107-44410-70499
Pala ERA-17293-57764-38365