Vanasti käisid Sammaste küla inimesed Õisu mõisas teol. Käidi otsemat teed, üle Sillavalgme jõe. See tee oli kardetav, sest Sillavalgme jões oli Vanapagana asukoht, kes teekäijaid öösiti kimbutama tikkus.
Sammaste küla tugevam mees oli Toksi Jaan (Toksi talu kaotati ligi saja aasta eest talude kokku liitmisel). Jaan Vanapaganat ei kartnud. Ühel sügisesel pühapäeva õhtul sammudes Jaan Õisu mõisa poole, seljas seitsme päeva leivakott, vööl kalbitse jalg ja rooleits käes, sest teolistel olnud parajasti käsil linakolkimine. Sillavalgme jõest üle minnes Vanapagan Jaanile vastas ja muud kui kutsub meest endaga rammu katsuma. Nii maadlemisel ei ole Jaan kellegi ees ära kohkunud, Vanapagan ees mitte. Ta viskanud oma laburid maha ja pistnudki Vanaga rinnad kokku. Aga siin leidnud Jaan, et tal ei ole tühine mees vastu. Kuigi ta kõige rammu kokku võtnud aga rabelemine sündinud vahelduva õnnega, kord Vanapagan kord jälle Jaan pääl. Viimaks märganud Jaan, et võit selle poole jääb, kes end kuu poole külge saab hoida, aga see alla jääb, kes teise varju sisse sattub. Sellest võtnud Jaan märku. No nüüd ei olnud Vana enam põrmugi Jaani pidanud käinud aga mürts ja mürts alla. Kuid vana Kuri alla ei vannu, muud kui nõuab uuesti rinna kokku pistmist. Aga kauaks sa ikka jõuad Vanapaganaga rabelda. Ära väsitab, päälegi hakanud juba koitma. Jaan nimetanud siis tasa: „Issa, Pojake ja Püha Vaimuke, tulge ise appi!“ Selle järele jätnud Vana rabelemise paugu päält seisma ja taganenud kohkunult jõepoole ja ise nurisenud; „Te olite ju neljakesi, no te olite ju neljakesi ühe vastu.“
|
