Näki nägemine. Hageri kihelkonnas Lohu mõisas oli 1890. a. järgmine nägemine. Teomees Jaan Stroo jutustas, tema söönud jõe kaldal paisu otsa kohal keskhommikut, hobusetee käib üle tammi, ja seal kõrval asub viljapeksuhoone, kus vee jõul pekstud vilja. Selle vesirattakambri uks käinud lahti silla peale ja sealt tulnud välja alasti meesterahvas ja hüppanud pealepool tammi pauhti vette. Läinud paar nädalat mööda. Ühel õhtul peale päevatööd läinud mõisa sepp tammi peale jõkke ujuma ja uppunud sinna ära. Siis oli näkk oma ohvri saanud.
Teine juhtumine, mida rääkis mõisa tisler Juhanson, vana sunftisell, põline vanapoiss. Tema oli läinud ühel heinaaja õhtul Linnamäe juure natadega vähi püüdma. Olnud paar korda nattasid välja võtnud, mõnikümmend vähki kotti pannud. Äkitselt hakkanud kange ümisemine, nagu maa alt kostnud, kedagi näha pole olnud, hirm ajanud juuksed püsti. Jätnud natad, võtnud vähjakoti pihku, lasknud jalga, ei enam läinud Linnamäe juure vähki püüdma. Kolmas juhtumine mõni nädal peale selle, süda ei annud järele. Läksin allapoole tammi käsitsi püüdma männitõrvikutega või peergudega. Kott kaelas, peerg lõõmab peos, vähid roomasivad mööda kivist jõepõhja, aina nopi. Olen kalda ääres längus leppade all, kohendan kotti ja süütan uut peergu - tunnen midagi oma jalasääre ümber olevat. Olen kuulnud, et vees olevat ussid, hakkavat siis ümber käe, kui urkast vähki võetakse. Vaatan ümber, näen: punane koer vahib minu peale ja saba ümber minu jala ja tirib mind sügavama poole. Ehmatasin hirmsaste, kisendasin: \"Appi, appi!\" sain kaldal kasvavast längus lepast kinni, vaatasin värisedes ringi, aga kedagit ei olnud enam näha, kedagit ei olnud kuulamas mind. Nii oli minu vähjapüüdmise isu jäädavalt kadunud, ei enam üksinda vähile lähe. |
