Vanal aal old Orus Kämle küla karjasmaal suur sanglepa mets mis hiieks saand nimetud seal hiie metsas ühes suures sanglepa põesas old Tõnnivak sellele on kõik küla rahvas käind ohvrid viimas mis kellegil aga old, nii viidud senna õlut liha leiba ja kõiksugu toidu kraami kis senna põesasse sööma poolist viind sell old iga pidi hea õnn aga kis põle viind sell ei ole misgid õnne old, vaid õnne asemel old sell õnnetus kaelas selle pärast katsund igamees ühe teise võidu ika rohkem ja paremad toidu poolist viia, sest kis sooviks omale meelega õnnetust kaela ei keegi, vaid igamees hoiab eemalle kui aga vähegi võib hoida, nii hoitsid ja Kämla küla rahvas selle eest kui tule eest et õnnestust neile oma süü läbi majasse ei tuld. Kämle küla rahvas eland kõik väga jõukaly ei ole kellegil misgist asjast puudu old sest mis keegi soovind seda tema ka saand sest Tõnnivak on nende kõikide soovid silmapilk täitnud. Kora tuld üks salk soldatid senna külasse kortelisse ja et küla rahval mitte nende hoostele tarvilikusi tallisi ei old anda siis hakkasid nemad isse oma hoostele tallisi ehitama sest need olid ratsa väe soldatid. Kui ülem nägi et seal ligidal suur sanglepa mets kasvas siis saatis tema ühe soldati sealt metsast palka raiuma talli tarvis ehk küll küla rahvas keelasid seda tegemast ja ütlesid et neil selle läbi suur õnnestus saab sündima ei hoolind ülem sellest sugugi vaid naeris aga. Soldat võtis kerve läks hiie metsa ja hakas kohe seal raiuma, sai tema kervega mõne mõne korra puu pihta and, tulli üks suur kärn konn põesast välja ja murdis selle soldati ära, ülem saat teise soldati ja sellel old see samma palk, saat siis veel kolmandama aga ei paremad ühtigi ka seegi saand kärn konnast ära murtud, viimaks võt väe ülem isse kirve kätte ja läind hiide puid maha raijuma saand tema mõne hoobi puu pihta and ronind suur kärn konn tema kukile ja taht tedagi ära murda, ülem võt mõega et konna oma kaela pealt maha turgata, aga sell aal kui ülem mõeka võtis hüpas konn isse maha, aga ülem ei pand seda tähelegi ja lõi konna pähe isse oma kaela sisse mõegaga. Konn seda nähes ütles põesast sa tahtsid minu pead otsast maha lüija aga nüüd lõid isse ennast, ära sa enam teine kord seia tule puid raiuma. Ülem läks ilma sõna lausumata sealt minema oma väe juure rääkis neile mis temal Hiides juhtund võttis oma väe kõik kokku ja läks siis seda konna sealt põesast otsima kuhu ta puges. Seadis mehed kõik ringi ümmer põesa ja pistis isse põesa põlema nii pea kui põesas põlema hakas tuli sealt põesast maa seest üks tündre jämedune elajas välja seitse jalga all ja kolm kõrva peal ja murdis kõik soldatid ära viimse kui meheni. Sest saati ei ole enam keegi julgend hiie puude külge puutuda ega ole ka muud keegi oma jalga senna tõst kui Kämle küla rahvas kis ohvri andeid viis.
Jutt otsas ja lugu lõpend.
|
