Julge mees ära eksinud.
Halliste kihelkonnas, Kaarli vallas asub suur laialine Kottnõmm. Kottnõmme kohta kuuldus jutt, et see kes pääle päeva veeru Kottnõmmest läbi juhtus minema ikka ära eksinud ja pidanud nii kaua Kottnõmme mööda edasi tagasi kõndima, kuni kuke lauluni, siis alles saanud ette võetud sihile. Nii kestnud see ikka ja alati edasi. Viimaks ei julgenud enam keegi pääle päeva veeru Kottnõmmest läbi minema, kartnud ikka eksimist, sest teati ju, et selles mõni kuri tegevuses olla, ja teekäijat eksitada. Arvati selles tegevuses süüd Vanapagan olevat. Nii läksivad aastad ja keegi ei läinud enam pääle päeva veeru Kottnõmme ligidale.
Kord ajanud üks julge mees südame rindu ja suurustanud, et tema ei karda ühtegi kurja ega ka Vanapaganat, olgu nad kas seitsme pää või sarvega ja alustanud õhtul ämariku ajal reisi, et Torimu talust läbi Kottnõmme Seelaku või Kose talusse reisida. Oma teada läinud ta otse sihis, vana jalarada mööda, kuid pimedas kadunud jalarada käest, kuid julgemees läinud ikka edasi, arvanud nähtavad kohad väga tutavad olevad. Kui ta nõnda kaua aega kõndinud, ei jõudnud siiski lagedale, ega näinud ja saanud ta Seelakule ega Kosele, kuhu ta oli lootnud. Kõndinud, kõndinud ja jälle olnud ta vana koha pääl tagasi. Küll võtnud ta uue sihi, et eesmärgile jõuda, kuid ikka olnud ta vana koha pääl tagasi. Nii sündinud see mitu ja mitu korda. Nüüd uskunud julgemees, et ta tõeste eksituses ja Vanapagan teda edasi, tagasi vedavad. Jõudnud kesköö, kuid ei targemaks läinud sihile püüdmine sugugi. Viimaks kuuldud kaugelt kuke laulu ja nüüd, nagu kadunud soomuksed julgemehe silmade eest. Nüüd kohe leidnud ta õige teeraa. Nüüd olnud temale tutav iga puu ja põesas, iga mätas ja küngas, kus ta noorena oli karjas käinud ja aega mööda saatnud. Selle järel saanud ta ka õige pea Seelaku talu juurde välja. |
