Kodukäija.
Esna külas asetsenud saun, mis asunud metsa veerel. Selles saunas elanud üks vanapaar oma vanaduspäivi. Vanapaar elanud muidu lahedat elu, ainult kodukäija pole neile rahu annud. Igal õhtul kui vanapaar söönud, teinud kodukäija parsil igasuguseid vigureid ja pahandusi. Ühel õhtul kui vanapaar söögilauas istunud, palavat kapsasuppi söönud, olnud parsil kolinat kuulda ja kerisekivi lennanud supikausi, pritsides vanapaari nägudel kuuma leent, mis muidugi põletanud. Sellest ehmahtanud vanapaar nii ära, et pole julenud enam saunas elada, vaid läinud külast abi otsima. Külas antud nõu, et kutsu Tallinnast „assistendid“ kohale. Vanamees teinudki külarahva nõu järgi ja kutsunud assistendid Tallinnast kohale. Sauna tulnud kaks „assistenti“, kes siis sauna revideerinud. Kui „assistendid“ saunas olnud, pole kodukäijast kihku ega kahku olnud. „Assistendid“ läinud juba minema saunast, et jut kodukäijast tühi lora on, kui korraga visatud parsilt kerisekivi „assistentidele“ järele. Selle järgi ennustanud „assistendid“, et jüripäeval läheb saun põlema. Ise aga sõitnud hirmuga saunast minema.
Ka täitunudki „assistentide“ ennustus, sest aastapärast jüripäeval läinud saun põlema. Mille süütajaks süüdistati kodukäijat. Vanapaar aga läinud metsa, kust nad jäljetult kadunud. Külarahvas aga arvab, et kodukäija on süüdi vanapaari kadumises.
|
