Teade
| Arhiiviandmed | |||||||||||||||
| Viide | ERA II 221, 215/20 (1) | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Täisviide | ERA II 221, 215/20 (1) < Peetri khk., Esna v., Esna k., Liuka t. – Elvi Roov, Paide Kaubanduskeskkooli õpilane < Elvine Viisel, 75 a. (1939) | ||||||||||||||
| Viite osad | Kogu:ERA IIKöide:221LK1:215LK2:220Pala:1 | ||||||||||||||
| Kogumisaasta(d) | 1939 | ||||||||||||||
| Esitajad |
|
||||||||||||||
| Kogujad |
|
||||||||||||||
| Teksti sisu | |||||||||||||||
| Objekti liik | saun | ||||||||||||||
| Tegelased | surnu, loom/lind/kala, vaimolend, mõisnik, isik, vaimulik, laps | ||||||||||||||
| Muud märksõnad | kombed:matus, palve, elatusala, usk, surm | ||||||||||||||
| Žanr | paj, õud, uk med, uk | ||||||||||||||
| Jututüüp | kuri karjane sureb, matused, lapse kiusamine, välja ajamine | ||||||||||||||
| Pärimuskohad | |||||||||||||||
| Koht 1 | |||||||||||||||
| Objekti nimetus | Jaagumäe saun | ||||||||||||||
| Vana maakond | Järvamaa | ||||||||||||||
| Kihelkond | Peetri | ||||||||||||||
| Vana vald | Esna | ||||||||||||||
| Vana küla | Esna | ||||||||||||||
| Vana talu | Jaagumäe saun | ||||||||||||||
| Täpsem asukoht | samal kohal pärast sepikoda | ||||||||||||||
| Uus maakond | Järva maakond | ||||||||||||||
| Uus vald | Kareda vald | ||||||||||||||
| Tekst | |||||||||||||||
| Tõestisündinud lugu Esna vallas ja Esna külas. Praegu on seal sepikoda, kus alljärgnev lugu juhtus.) Jaagumäel oli saun. Sauna taga on allikas, mis vingeldes ja vongeldes kaob lepapatrikusse. Saun oli juba ammu ehitatud, kuid näha võib siiski inimesi hoolitsevat, kes sauna aeg-ajalt parandab. Saunas elab karjane ühes oma perekonnaga. Külarahvas kutsub karjast Karja-Ikkaks. Rahvas ei pea tast lugu, aga kardavad teda siiski, sest Ikka võib kergesti sadajalgset selga nõiduda. Oh küll siis on nuttu ja häda! Karja-Ikka ei näe kunangi vaeva loomade karjatamisega. Tal olid truud seltsilised, neli vahvat karjakoera. Õhtul, kui päike vajus punetava ketana metsatihniku taha, hõikas karjane oma seltsilisi: „Krissa, Miina, Pauka, Pauli ahvuu!“ Vähe aja pärst võis näha loomi siis hingeldavate koerte ees tormamas. Talvel haigutas Ikka. Ta kutsus oma poja enese koiku juurde ja ütles: „Poeg, ma pean sulle oma viimase soovi pajatama. Tunnen, et surm vahib mind juba mitu päeva oma õudsete silmadega. Kui ta mu kõri on lõiganud ja te mind samast kirikaiale viite, siis järgneb mu puusärgile suur hunt. Hundist te muidu lahti ei saa, kui te ei käi ümber suure kivi, mis on Vägara põllul. Ümber kivi tuleb käia kolm korda vastupäeva, siis segab hunt oma jäljed ja ei oska mulle enam järgneda.“ Suurtes valudes ja hirmsas hingepiinas suri vanamees. Kirstu panema kutsuti köster ja mõned (ümbruskonna) saunaeided Sinikmäelt. Parajasti kui inimesed laulsid puusärgis olevale vanamehele, hüüdis Karja-Ikka pojapoeg Mihkel: „Miks te laulate nii ilusasti ätile, ätt istub ju redelipulgal ahju ääres?“ Vanemad inimesed seda ei uskunud, sest vanamees oli puusärgis ja laulsid edasi. Ikka vaim aga vihastas hirmsasti lapselapse peale ja ta hakkas oma pojapoega tagakiusama suure punase koera näol. Teised inimesed koera küll ei näinud, kuid laps nuttis ja rabeles alalõpmata. Kaastundest aetuna lapse vastu võttis Koru talu peremees lapse oma juurde. kuid isegi elukoha muutus ei aidanud midagi. laps ei julenud üksinda tuppa jääda ega magada üksinda, sest ta kartis. Kui teised läksid talli juurde loomi söötma, siis poiss kükitas kaevukõrval ja nuttis pooluludes. Tema hinge ja ihu piinas suur punane koer. Poiss sai suuremaks, nii et pidi kirjatarkust katekismist õppima hakkama, aga oh häda! Igakord kui ta lugema hakkas, tõusis hirmus hais, mis sarnanes sõnniku lõhnale telle raamatu pealt vastu. Vallavanem andis peremehe head nõu, lasta poiss uuesti kirikus ristida. Peremees võttis poisi ühel pühapäeval Peetri kirikusse kaasa. Peale jutlust rääkis peremees oma palve kirikhärrale, kes meeleldi nõustus last aitama. Punane koer järgnenud Mihklile kuni altari aiani, kuid kaugemale pole enam läinud. Õpetaja Ennig ristinud poissi uuesti ja paha vaim jätnud sellest ajast pääle poisi rahule. Hüttis sattunud Ikka vaim hirmsasse vihahoose. Teinu palju pahandust, nii et inimesed pidanud sealt välja kolima. Vaim puistas kerist ja vahetevahel loopis kive alla. Kutsuti siis kirikuõpetaja, Esna võisahärra Grünewald, kellega kaasa tulid paar üliõpilast Tartust. Tol korral olnud Ikka vaim vihasem kui kunagi enne, müristanud samas hirmsasti ja tuhka ja tahma tuisanud ümberringi. Ka kõige julgem mees ei julenud minna vaimu sauna vaatama. Kirikuõpetaja lugenud mitmest kohast piiblit ja mitu korda „Isameie“ palvet, kuid see ei aidanud. Vaim visanud kõrges kaares läbi katuse kive. Üks kivi tabanud otse parunihärrat rindu. Härra hüüdnud siis suures ahastuses jumala poole: „Oh Herr Jeesu!“ Õhtul, kui hämarduma hakkas süttinud saun põlema ja põlenud maani maha. Vaim kadunud sellest ajast pääle Esnakülast igavesti ära. |
|||||||||||||||
| Tööprotsess | |||||||||||||||
| IDkood (Koobas) | 26011 | ||||||||||||||
| Sisestaja | Epp Tamm | ||||||||||||||
| Sisestuskuupäev | 22.01.2016 | ||||||||||||||
| Kontrollimiskuupäev | 05.12.2002 | ||||||||||||||
| Lisatud | 20.06.2012 17:20 | ||||||||||||||
| Viimati muudetud | 22.01.2016 12:33 | ||||||||||||||
| Andmed Kivikeses | |||||||||||||||
| Säiliku viide | ERA II 221 | ||||||||||||||
| Säilik | ERA-13083-10580-1949 | ||||||||||||||
| Pala | ERA-16021-45181-37028 | ||||||||||||||