Teated 

Teade


Arhiiviandmed
Viide ERA II 221, 157/62 (9)
Täisviide ERA II 221, 157/62 (9) < Järva-Madise khk., Albu v., Kaalepi as. – Meeta Peitma, Paide Kaubanduskeskkooli õpilane < Eduard Limberg, 60 a. (1939)
Viite osad Kogu:ERA IIKöide:221LK1:157LK2:162Pala:9
Kogumisaasta(d) 1939
Esitajad
Nimi Isikumärkus Elukoht Päritolu Päritolumärkus Vanus Sünniaasta
Eduard Limberg Järvamaa, Järva-Jaani, Albu v., Kaalepi as.
Järvamaa, Järva-Madise, Albu v.
60
Kogujad
Nimi Sünniaasta Märkus
Meeta Peitma 1923 snd. 1923, Paide Kaubanduskeskkooli I kl. õpilane
Teksti sisu
Objekti liik jõgi, mõis
Tegelased surnu, isik
Muud märksõnad uni
Žanr u, ol, j, biogr
Jututüüp segaduse tõttu uputas end tüdruk (Hans Värki tütar Roosi) jõepaisu juurde, palus emal unes raskus rinnalt võtta, nähtud tema vaimu
Pärimuskohad
Koht 1
Objekti nimetus Albu jõetamm
Vana maakond Järvamaa
Kihelkond Järva-Madise
Vana vald Albu
Vana küla Albu
Uus maakond Järva maakond
Uus vald Albu vald
Tekst
Albu mõisas elanud moonamehena Hans Värk. Tema tütar Rosalie (Roosi) teeninud Järva-Madise köstri juures ja selle peigmees Aadu, Albu mõisa sepa juures. Et niisuguses korras ei saanud naist võtta, ütelnud Aadu koha üles ja läinud jüripäeva ajal linna, kus lootnud paremat teenistust ja oma ette korterit leida. Ta leidnudki, ning kavatsenud kallima – kodukana tuua majja.
Aga siis hakanud mõisa naiste kurjad keeled sosistama, et Aadu jätnud Värk’i Roosi maja ja leidnud omale linnast uue pruudi ja varsti olevat juba pulmad. Kõiki neid jutte kuuldes, sõitnud Roosi ema Liisu linna, oma teise tütre Tilde ja väimehe manu. Need käinud Aaduga ühes vabrikus tööl. Liisu tahtnud asjalugu ise kuulda ja näha, sest oma silm ja kõrv on ikka kuningas. Mõisanaiste jutud olnud kõik valed ja kadeduse pärast räägitud.
Ema sõitnud linnast koju, süda rõõmu täis tütre õnne üle. Aadu saatnud Roosile terviseid, kleidiriide ja kalli valge siidisalli, öeldes, et sügisel jätame köstripapa ilma tüdrukuta.
Aga ema Liisu ise teadmatult lükanud rõõmu ja õnne kuristikku ning toonud asemele õnnetuse ja kurvastuse.
Roosi läinud õhtu kiiresti ema poole, et peiust tõtt kuulda. Ema paha aimamata naljatanud Roosile, et mis sa ikka kurvastad, saad varsti toredad pruuttüdruku pulmad. Roosi, seda kuuldes, polnud suurt rättigi ümbert ära võtnud, läinud uksest välja, öeldes: „Ei mul pole tarvis pulmi enam siis“ ja kadunud.
Vanemad oodanud Roosit tagasi tuppa, kuid ta ei tulnudki… Nad heitnud siis magama, sest isa pidi hommiku vara jälle mõisa tööle minema. Ema veel öelnud isale, et las ta kurvastab selle öö, homme hommiku lähen köstri juurde ja viin Aadu tervised, kingi talle kätte. Räägin siis talle tõtt, rõõm seda suurem.
Roosi aga ei mõelnudki enam rõõmu peale, mis veel maapealses pulmas võib paista, vaid midagi hiilgavat ja kõrgemat. Ta läinud mõisa pargist läbi, kus veel teisigi noori viibinud, ise laulnud:
„Noormees, kes mul tõotanud truuks jääda surmani, aga noorte meeste sõna on kui lumi kevadel!“
Roosi läbistanud järve kalda, kuni jõudnud masinarehe jõetammi peale. Seal vabastanud ta end suurrätist, mille sidunud vesivärava sõle ümber ja hüpanud ise poole sülla sügavusse peale tammi vette. Heinaaja tõttu olnud tammid maha lastud.
Hommikul, kui kubjas, Uska, Nõmme moonatoa juurest mõisa minnes möödunud masinarehest, näinud ta juba eemalt, et ühe riided on sillal ja inimene ise vees. Kubjas mõelnud: „No küll on aga pagana pihta see hästi kuuma verega, et nii vara hommiku, enne päikese tõusu juba vees ja päälegi naisterahvas teine näikse olevat.“ Nii olnud mõisakubjas esimene, kes Roosi veest leidnud.
Lähemale jõudes ehmatanud ta ära, kui näinud, et inimene olnud selili jõe kruusasel põhjal, kui maganud hõljuvas vees, mis kergitanud ta kleidi kui veeroosi kupu vee peale. Nüüd tundnud kubjas uppunu, vees oleja ära – Värk’i Roosi. Ta jooksnud kiiresti mõisa jurde, kus teatanud oma nähtusest inimestele, kes olnud juba hoovis liikvel. Ka Roosi isaga juhtunud kubjas kokku, kellele ütelnud kurva teate. Mindud ja tõmmatud küll Roosi veest välja, aga ta olnud juba surnud. kes oskas sel ajal teha kunstlikku hingamist, seda inimest ei olnud…
Siis jäänud isa ja Jäus Mihkel Roosi juurde vahtideks, seniks kuni Paidest politsei-ülem ja kreisi tohter kohale jõudnud ning järele vaadanud. Kas laiba juures lahkamist toime pandud, seda jutustaja ei mäletavat.
Vanematele olnud tütre kaotus väga suureks kurvastuseks. Ema näinud enne matmist unes, et Roosi öelnud: „Võtke see raudkang mu rinna pealt ära.“ Ema mõelnud, mis võiks seal raskuseks olla. Vaatama minnes, leitud selleks nööpnõel olevat, millega lilli kinnitatud. Roosile pandud pruutkleit selga, pärg ja loor pähe. Peigmees Aadugi olnud linnast matusel.
Hiljem kõneldud rahva hulgas, et Roosi käivat vaimuna kodus. Teda olevat nähtud pimedail sügisöil valges kleidis jõe ääres ümber hulkumas. Ka olevat nähtud Roosi vaimuna öösel masinarehe juures kukke, hobuse varssa, jm., mis kõik olnud vaid argade inimeste silmaviirastus ja ettekujutus.
Jutustaja näinud tõepoolest kord hilissügise õhtul jõe kaldal valges looris inimkogu, kes kummardanud vee poole ja hõljunud. Tema võtnud taskust noa välja ja mõelnud, et kui ta mulle kallale tuleb, siis ma kaitsen end vähemalt sellega. Kogule lähemale minnes hõljunud see ikka edasi.
Lõpuks läinud jutustaja silmad kui lahti ja ta ees seisnud tuules kõikuv härmas takjapõõsas. Niisugused olnud üldiselt kõik need vaimud…
Tööprotsess
IDkood (Koobas) 25994
Sisestaja Epp Tamm
Sisestuskuupäev 21.01.2016
Kontrollimiskuupäev 05.12.2002
Lisatud 20.06.2012 17:22
Viimati muudetud 16.10.2017 12:24
Andmed Kivikeses
Säiliku viide ERA II 221
Säilik ERA-13083-10580-1949
Pala ERA-16020-58969-34440