| Arhiiviandmed |
| Viide |
RKM II 83, 330/6 |
| Täisviide |
RKM II 83, 330/6 < Kihelkonna khk ja v, Rannaküla - L. Suurna < Marie Rauk, 69 a (1958) |
| Viite osad |
Kogu:RKM IIKöide:83LK1:330LK2:336Pala: |
| Kogumisaasta(d) |
1958 |
| Esitajad |
| Nimi |
Isikumärkus |
Elukoht |
Päritolu |
Päritolumärkus |
Vanus |
Sünniaasta |
| Marie Rauk |
|
Saaremaa, Kihelkonna, Rannaküla
|
|
|
69 a |
|
|
| Kogujad |
|
| Teksti sisu |
| Objekti liik |
talu, küla, meri, maastik, oja, poolsaar, allikas, järv, rand |
| Tegelased |
loom/lind/kala, hiid, hiid/kurat |
| Žanr |
topon, muist |
| Jututüüp |
Vanapagan Sõrvet Saaremaa küljest lahti, Tõll mesilastega appi - Sõrves mesilasi pole; vanapagana kraav - Salme jõgi; Vanapagan Karujärve tühjaks laskma, Tõll karistama - oda läts!, Vanapagan astub Pidula mõisa lähedale allikad; Kõruse Säädi juures saab Vp mööda sääri; Vp viskab liiva merre - Harilaid, auk rannas - Sarapiku järv; Vp sajatus Metsaküla jm rahvale; Vp sarved kolinal Kollinga randa; uppunud Vp keha juures Kuradi põhi/Laevarahu - laevadele ohtlik |
| Pärimuskohad |
| Koht 1 |
| Objekti nimetus |
Sõrve poolsaar |
| Rahvapärane nimi |
Sõrvemaa |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Anseküla |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Koht 2 |
| Objekti nimetus |
Salme jõgi |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Anseküla |
| Vana küla |
Salme |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Uus küla |
Salme |
| Koht 3 |
| Objekti nimetus |
Karujärv |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Kihelkonna |
| Vana küla |
Karujärve |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Uus küla |
Karujärve |
| Koht 4 |
| Objekti nimetus |
Teesu rand |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Kihelkonna |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Koht 5 |
| Objekti nimetus |
Odalätsi küla |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Kihelkonna |
| Vana vald |
Kihelkonna |
| Vana küla |
Odalätsi |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Uus vald |
Kihelkonna vald |
| Uus küla |
Odalätsi |
| Koht 6 |
| Objekti nimetus |
Pidula allikad |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Kihelkonna |
| Vana küla |
Pidula |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Uus küla |
Pidula |
| Koht 7 |
| Objekti nimetus |
Säädi talu |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Kihelkonna |
| ERA kood |
khk_RP |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Uus küla |
Kõruse |
| Koht 8 |
| Objekti nimetus |
Sarapiku järv |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Kihelkonna |
| ERA kood |
khk_RP |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Uus küla |
Metsaküla |
| Koht 9 |
| Objekti nimetus |
Harilaid |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Kihelkonna |
| ERA kood |
khk_RP |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Uus küla |
Metsaküla |
| Koht 10 |
| Objekti nimetus |
Kollinga rand |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Kihelkonna |
| Täpsem asukoht |
Neeme ja Undva k.-de vahel |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Uus vald |
Kihelkonna vald |
| Koht 11 |
| Objekti nimetus |
Kuradi põhi/Laevarahu |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Kihelkonna |
| Täpsem asukoht |
Harilaiu otsas meres |
| ERA kood |
khk_RP? |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Tekst |
| Muiste elas Saaremaal Suur Tõll, keda rahvasuu Saaremaa valitsejaks kutsub. Suure Tõllu «küüntenärija» oli aga Vanapagan. Kord, kui Suur Tõll raskesti magas, tahtis Vanapagan Sõrve säärt Saaremaa küljest lahti kaevata ja siis Sõrvemaa koos sõrulastega merepõhja uputada. Aga sõrulased said Vanapagana kurjast nõust aru. Nad ruttasid Suurt Tõllu appi kutsuma. Kui Tõll seda lugu kuulis, kahmas ta silmapilk mesipuu sülle ja tormas Vanakurja otsima. Leidiski lõpuks Vanapagana ja viskas põõsast mesilased ta juurde. Suures töös ei pannud Vanapagan Tõllu tulekut tähelegi. Tunneb korraga, et teda igast küljest kangesti torgitakse. Vaatab - mesilased kallal. Küll tõrjub Vanapagan mesilasi eemale, küll lööb neid sadade kaupa surnuks, aga mis sa suurele perele ikka võid teha! Ei aita mehikesel viimaks muu nõu, kui paneb putkama. Aga ega vaenlased sellepärast maha jää. Need lendavad järele, nõelavad edasi. Viimaks jõuab Vanapagan noorde kuusikusse. Seal pääseb ta mesilaste nuhtlusest lahti. Suures valus neab Vanakuri mesilased ära, et need enam üle ta kraavi ei tohi tulla. Sellest saadik ei hakanud Vanapagan enam sõrulasi tülitama, aga ka mesilased olevat Sõrvemaalt kadunud. Vanapagana kaevatud kraav on praegu veel olemas. Seda kutsutakse nüüd Salme jõeks. Teinekord tahtnud aga Vanakuri endale Karujärvele eluaset rajada. Enne aga oli vaja järv veest tühjaks lasta. Selleks hakkas Vanapagan Teesuu rannast kraavi Karujärve kaevama, et vesi seda kraavi mööda järvest merre voolaks. Ümbruskaudsed inimesed läksid Tõllult abi paluma. Tõll läks kohe inimestele appi. Ta lõikas enesele kolm pihelgast keppi, läks nendega Vanakurja otsima. Vanapagan laskis tööväsimuse peale parajasti leiba luuse, oda pea all. Ja jälle ei teadnud ta Tõllu tulekust midagi. Magusat und nähes tunneb Vanapagan korraga hirmsat valu kõhus. Laugusid lahti lüües näeb: Tõll seisab ta ees, kolm pihelgast keppi käes, käsi valmis teist korda lööma. Vanapagan kargas nagu tuul püsti ja laskis kannad välkuma. Suure rutuga ei mõelnud oda peale ja tallas oda puruks. Putkates ise kaebama: «Oda läts! Oda läts!» Sest ajast peale hüütakse talusid, kus Vanapaganale see äpardus juhtus, Odalätsi küla taludeks. Hirmu ja valu pärast trampis Vanapagan nii tugevasti jalgadega vastu maad, et igal pool, kus ta jala maha pani, vee maa seest välja pigistas. Vett tungis nii palju, et allikas iga jälje kohale tekkis. Veel praegu võib neid allikaid Pidula mõisa ligidal näha. Suur Tõll ei tahtnud aga Vanapaganat nii hõlpsasti minema lasta. Ta jooksis Vanakurjale järele. Vanapagan putkas eest mere poole. Kõruses Säädi juures, sai Tõll Vanapaganale mööda sääri sähvata. Sellest tulebki nimetus Säädi. Nüüd tuli meri vastu ega Vanapagan pääsenud enam edasi. Tal tekkis mõte merre teed teha. Vanapagan kahmas kahe käega liiva, viskas enese ette merre. Sinna, kust ta liiva võttis, tekkis Sarapiku järv. Nõnda tekkis tee merre. Tee on kujult nagu katusehari. Seda liivaseljandikku nimetatakse nüüd Harilaiuks. Varsti oli aga Tõll Sarvikul jälle kannul. Vanapaganal surm silma ees. Ei olnud aega teed teha. Sajatades kahmas Sarvik tee lõpul mere põhjast peotäie väikseid kive ja viskas tagaajaja poole, hüüdes: «Palju põrsaid, pisut podil» Sellest ajast saadik hakkas sealse ranna rahvas rohkesti sigima, aga maa jäi kiviseks ja kasvatas vähe vilja. Sajatamise järele kargas Vanapagan Tõllu eest merre. Lootis ujumisega end päästa. Meri aga lainetas seekord tugevasti. Sarvik ei jõudnud suurte lainete vastu võidelda. Lained matsid ta enese alla ja uputasid ära. Sarved viskas torm pärast suure kolinaga randa. Sellest ajast saadik hüütakse seda randa Kollinga rannaks. Vanapagana keha jäi merepõhja. Tursad sõid liiga palju ta liha, seepärast paistetasid nende lõuad üles ja on praegugi veel paistetanud. Vanapagana keha ümber tekkis madalik, mis on laevadele väga kardetav. Seda hüütakse saarlaste poolt enamuses Laevarahuks, osalt aga ka Kuradi põhjaks. Jutt on rahva hulgas laialt levinud. |
| Redigeeritud tekst |
| Muiste elas Saaremaal Suur Tõll, keda rahvasuu Saaremaa valitsejaks kutsub. Suure Tõllu «küüntenärija» oli aga Vanapagan. Kord, kui Suur Tõll raskesti magas, tahtis Vanapagan Sõrve säärt Saaremaa küljest lahti kaevata ja siis Sõrvemaa koos sõrulastega merepõhja uputada. Aga sõrulased said Vanapagana kurjast nõust aru. Nad ruttasid Suurt Tõllu appi kutsuma. Kui Tõll seda lugu kuulis, kahmas ta silmapilk mesipuu sülle ja tormas Vanakurja otsima. Leidiski lõpuks Vanapagana ja viskas põõsast mesilased ta juurde. Suures töös ei pannud Vanapagan Tõllu tulekut tähelegi. Tunneb korraga, et teda igast küljest kangesti torgitakse. Vaatab - mesilased kallal. Küll tõrjub Vanapagan mesilasi eemale, küll lööb neid sadade kaupa surnuks, aga mis sa suurele perele ikka võid teha! Ei aita mehikesel viimaks muu nõu, kui paneb putkama. Aga ega vaenlased sellepärast maha jää. Need lendavad järele, nõelavad edasi. Viimaks jõuab Vanapagan noorde kuusikusse. Seal pääseb ta mesilaste nuhtlusest lahti. Suures valus neab Vanakuri mesilased ära, et need enam üle ta kraavi ei tohi tulla. Sellest saadik ei hakanud Vanapagan enam sõrulasi tülitama, aga ka mesilased olevat Sõrvemaalt kadunud. Vanapagana kaevatud kraav on praegu veel olemas. Seda kutsutakse nüüd Salme jõeks. Teinekord tahtnud aga Vanakuri endale Karujärvele eluaset rajada. Enne aga oli vaja järv veest tühjaks lasta. Selleks hakkas Vanapagan Teesuu rannast kraavi Karujärve kaevama, et vesi seda kraavi mööda järvest merre voolaks. Ümbruskaudsed inimesed läksid Tõllult abi paluma. Tõll läks kohe inimestele appi. Ta lõikas enesele kolm pihelgast keppi, läks nendega Vanakurja otsima. Vanapagan laskis tööväsimuse peale parajasti leiba luuse, oda pea all. Ja jälle ei teadnud ta Tõllu tulekust midagi. Magusat und nähes tunneb Vanapagan korraga hirmsat valu kõhus. Laugusid lahti lüües näeb: Tõll seisab ta ees, kolm pihelgast keppi käes, käsi valmis teist korda lööma. Vanapagan kargas nagu tuul püsti ja laskis kannad välkuma. Suure rutuga ei mõelnud oda peale ja tallas oda puruks. Putkates ise kaebama: «Oda läts! Oda läts!» Sest ajast peale hüütakse talusid, kus Vanapaganale see äpardus juhtus, Odalätsi küla taludeks. Hirmu ja valu pärast trampis Vanapagan nii tugevasti jalgadega vastu maad, et igal pool, kus ta jala maha pani, vee maa seest välja pigistas. Vett tungis nii palju, et allikas iga jälje kohale tekkis. Veel praegu võib neid allikaid Pidula mõisa ligidal näha. Suur Tõll ei tahtnud aga Vanapaganat nii hõlpsasti minema lasta. Ta jooksis Vanakurjale järele. Vanapagan putkas eest mere poole. Kõruses Säädi juures, sai Tõll Vanapaganale mööda sääri sähvata. Sellest tulebki nimetus Säädi. Nüüd tuli meri vastu ega Vanapagan pääsenud enam edasi. Tal tekkis mõte merre teed teha. Vanapagan kahmas kahe käega liiva, viskas enese ette merre. Sinna, kust ta liiva võttis, tekkis Sarapiku järv. Nõnda tekkis tee merre. Tee on kujult nagu katusehari. Seda liivaseljandikku nimetatakse nüüd Harilaiuks. Varsti oli aga Tõll Sarvikul jälle kannul. Vanapaganal surm silma ees. Ei olnud aega teed teha. Sajatades kahmas Sarvik tee lõpul mere põhjast peotäie väikseid kive ja viskas tagaajaja poole, hüüdes: «Palju põrsaid, pisut podil» Sellest ajast saadik hakkas sealse ranna rahvas rohkesti sigima, aga maa jäi kiviseks ja kasvatas vähe vilja. Sajatamise järele kargas Vanapagan Tõllu eest merre. Lootis ujumisega end päästa. Meri aga lainetas seekord tugevasti. Sarvik ei jõudnud suurte lainete vastu võidelda. Lained matsid ta enese alla ja uputasid ära. Sarved viskas torm pärast suure kolinaga randa. Sellest ajast saadik hüütakse seda randa Kollinga rannaks. Vanapagana keha jäi merepõhja. Tursad sõid liiga palju ta liha, seepärast paistetasid nende lõuad üles ja on praegugi veel paistetanud. Vanapagana keha ümber tekkis madalik, mis on laevadele väga kardetav. Seda hüütakse saarlaste poolt enamuses Laevarahuks, osalt aga ka Kuradi põhjaks. Jutt on rahva hulgas laialt levinud. |
| Lisaandmed |
| Tekstimärkus |
kopeeritud Kirjandusmuuseumi sisevõrgust OHTO |
| Kirjandus |
HVM II |
| Sisu kommentaar |
Tõll; Vp |
| Tööprotsess |
| IDkood (Koobas) |
21565 |
| Sisestaja |
Valdo Valper |
| Sisestuskuupäev |
07.05.2013 |
| Kontrollija |
Pille Vahtmäe |
| Kontrollimiskuupäev |
18.09.2018 |
| Lisatud |
10.05.2013 03:28 |
| Viimati muudetud |
18.09.2018 12:24 |
| Andmed Kivikeses |
| Säiliku viide |
RKM II 83 |
| Säilik |
ERA-13080-78537-34422 |
| Pala |
ERA-13129-13840-56229 |
