| Arhiiviandmed |
| Viide |
RKM II 2, 31/5 (22) |
| Täisviide |
RKM II 2, 31/5 (22) < Kihelkonna khk ja v, Lätiniidi k - A. Kannel < Jaan Kannel (1947) |
| Viite osad |
Kogu:RKM IIKöide:2LK1:31LK2:35Pala:22 |
| Kogumisaasta(d) |
1947 |
| Esitajad |
| Nimi |
Isikumärkus |
Elukoht |
Päritolu |
Päritolumärkus |
Vanus |
Sünniaasta |
| Jaan Kannel |
|
Saaremaa, Kihelkonna, Lätiniidi k., Kõlaja t.
|
|
|
44 a |
|
|
| Kogujad |
|
| Teksti sisu |
| Objekti liik |
järv, rand, küla, allikas, talu, poolsaar |
| Tegelased |
hiid/kurat, loom/lind/kala, hiid |
| Žanr |
muist, topon |
| Jututüüp |
Tõll vanapaganat odaga - oda läts!; Vp sammudest Odalätsi allikad: Säädi pere juures saab Vp säädust tunda; Vp tahab Rootsi teed teha - Sarapiku järv ja Harilaid; Vp upub, kondid kolinal Kollingu randa, hundid närivad - Undva nukk; Vp sajatab Undva randa |
| Pärimuskohad |
| Koht 1 |
| Objekti nimetus |
Odalätsi mets |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Kihelkonna |
| Vana vald |
Kihelkonna |
| Vana küla |
Odalätsi |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Uus vald |
Kihelkonna vald |
| Uus küla |
Odalätsi |
| Koht 2 |
| Objekti nimetus |
Odalätsi allikad |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Kihelkonna |
| Vana vald |
Kihelkonna |
| Vana küla |
Odalätsi |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Uus vald |
Kihelkonna vald |
| Uus küla |
Odalätsi |
| Koht 3 |
| Objekti nimetus |
Säädi e Sääduse mets |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Kihelkonna |
| ERA kood |
khk_RP |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Uus vald |
Kihelkonna vald |
| Uus küla |
Kõruse |
| Koht 4 |
| Objekti nimetus |
Säädi talu |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Kihelkonna |
| ERA kood |
khk_RP |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Uus küla |
Kõruse |
| Koht 5 |
| Objekti nimetus |
Sarapiku järv |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Kihelkonna |
| ERA kood |
khk_RP |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Uus küla |
Metsaküla |
| Koht 6 |
| Objekti nimetus |
Harilaid |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Kihelkonna |
| ERA kood |
khk_RP |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Uus küla |
Metsaküla |
| Koht 7 |
| Objekti nimetus |
Koltingi e Kollingu rand |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Kihelkonna |
| Täpsem asukoht |
Neeme ja Undva k.-de vahel |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Koht 8 |
| Objekti nimetus |
Undva nina |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Kihelkonna |
| Vana küla |
Undva |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Uus küla |
Undva |
| Tekst |
Vanapagan oli magand sääl Pidula kandi metsas kohegil, kui Tõll oli ta leidend säält. Vanapagan ärkand üles ning katsund, et kohtas ladama saand. Tõll oli täda saand siiskid odaga sähvata, nõnda et oda läind pooleks. Tõll lausunud, et: «Oda läts». Sellest haketeged hüüdema sida metsa Odalätsi metsaks. Sii metsas hüppend Vanapagan tiidsete sammudega, mistõttu sii metsas öögid nii tiheli alligeid, sest iga Vanapagana jälje kuha pääle sugend üks allik. Vanapagan tulnd äga ladades Tõllu ees. Sii Säädi metsas, koes tihe, äi pääsend Vanapagan änam nii ruttu edasi. Sii saand Tõll tööle jälle vaksoksi tammega paar korda äiata. Ise ütlend: «Said sa nüüd saadust tunda!» Nüüd ongid see mets Sääduse metsaks ning Säädi pereks ristitud. Säädi metsa lõppedes olnd Vanapagana nõu otsas. Vanapagan näind, et lage tuleb vastu, maa lõpeb ää ning hakab meri. Suure hirmuga ning tiidsega saand Vana veel kautu minnes püutääve liiva ning viskand selle meresse, et teha enesele teed Rootsi üle mere. Selle kuha pääle, kohest Vanapagan liiva võttes, sugi Sarabiku järi, sest järve ääres kasvas sarapuid, midast jälle Tõll oli kiskund ning Vanapaganale nendega turja pihta ladus. Vanapagana püutäis liiva oli äga liiga vähe, et teha teed Rootsi. Sellest sai vaid Harilaidu suurune maariba. Nüüd äi jäänd Vanapaganal muud nõu üle, kut pidi otse merese pistema. Et meri oli sügav, siis tuli vesi varsti Vanal üle pee, sest ojuda polevat ta mõistend. Nõnda uppundkid siis Vanapagan Harilaidu otsa ää. Ning varsti tulnd ka Vanapagana kondid kolinal Kollingu randa maale. Kontide kolina järge hakatigid sida randa hüüdema Kolina rannaks, pärast äga oo muudetud see Kollingu rannaks. Et nee kondid seie mere ääre maha jälle jähid, siis hakkesid hundid neid siit närimas keimas. Ning selle järge hüütudkid sida nukki pärast Hundinina nukiks, nüüd oo äga pika aja pääle jälle see nimi niipalju teiseks läind, et oo nüüd Hundva nukk.
Ennem äga, kut Vanapagan oli vee sisse vaibund, oli ta veel üle õlapuu hüüdend oma viimsed sõnad suure vihaga: «Palju põrssud ning püsut podi peab sii merenukkis olema!» Vanapagana sajatussõnad oogid mõjund selle Hundva nuki pääle, sest see ikke oogid keige viletsam maapind tervel Saaremaal. |
| Redigeeritud tekst |
Vanapagan oli magand sääl Pidula kandi metsas kohegil, kui Tõll oli ta leidend säält. Vanapagan ärkand üles ning katsund, et kohtas ladama saand. Tõll oli täda saand siiskid odaga sähvata, nõnda et oda läind pooleks. Tõll lausunud, et: «Oda läts». Sellest haketeged hüüdema sida metsa Odalätsi metsaks. Sii metsas hüppend Vanapagan tiidsete sammudega, mistõttu sii metsas öögid nii tiheli alligeid, sest iga Vanapagana jälje kuha pääle sugend üks allik. Vanapagan tulnd äga ladades Tõllu ees. Sii Säädi metsas, koes tihe, äi pääsend Vanapagan änam nii ruttu edasi. Sii saand Tõll tööle jälle vaksoksi tammega paar korda äiata. Ise ütlend: «Said sa nüüd saadust tunda!» Nüüd ongid see mets Sääduse metsaks ning Säädi pereks ristitud. Säädi metsa lõppedes olnd Vanapagana nõu otsas. Vanapagan näind, et lage tuleb vastu, maa lõpeb ää ning hakab meri. Suure hirmuga ning tiidsega saand Vana veel kautu minnes püutääve liiva ning viskand selle meresse, et teha enesele teed Rootsi üle mere. Selle kuha pääle, kohest Vanapagan liiva võttes, sugi Sarabiku järi, sest järve ääres kasvas sarapuid, midast jälle Tõll oli kiskund ning Vanapaganale nendega turja pihta ladus. Vanapagana püutäis liiva oli äga liiga vähe, et teha teed Rootsi. Sellest sai vaid Harilaidu suurune maariba. Nüüd äi jäänd Vanapaganal muud nõu üle, kut pidi otse merese pistema. Et meri oli sügav, siis tuli vesi varsti Vanal üle pee, sest ojuda polevat ta mõistend. Nõnda uppundkid siis Vanapagan Harilaidu otsa ää. Ning varsti tulnd ka Vanapagana kondid kolinal Kollingu randa maale. Kontide kolina järge hakatigid sida randa hüüdema Kolina rannaks, pärast äga oo muudetud see Kollingu rannaks. Et nee kondid seie mere ääre maha jälle jähid, siis hakkesid hundid neid siit närimas keimas. Ning selle järge hüütudkid sida nukki pärast Hundinina nukiks, nüüd oo äga pika aja pääle jälle see nimi niipalju teiseks läind, et oo nüüd Hundva nukk.
Ennem äga, kut Vanapagan oli vee sisse vaibund, oli ta veel üle õlapuu hüüdend oma viimsed sõnad suure vihaga: «Palju põrssud ning püsut podi peab sii merenukkis olema!» Vanapagana sajatussõnad oogid mõjund selle Hundva nuki pääle, sest see ikke oogid keige viletsam maapind tervel Saaremaal. |
| Lisaandmed |
| Tekstimärkus |
kopeeritud Kirjandusmuuseumi sisevõrgust OHTO |
| Kirjandus |
HVM II |
| Sisu kommentaar |
Tõll; Vp |
| Tööprotsess |
| IDkood (Koobas) |
21527 |
| Sisestaja |
Valdo Valper |
| Sisestuskuupäev |
07.05.2013 |
| Kontrollija |
Pille Vahtmäe |
| Kontrollimiskuupäev |
18.09.2018 |
| Lisatud |
10.05.2013 03:27 |
| Viimati muudetud |
18.09.2018 11:36 |
| Andmed Kivikeses |
| Säiliku viide |
RKM II 2 |
| Säilik |
ERA-13114-13285-49614 |
| Pala |
ERA-13129-14082-02007 |
