| Arhiiviandmed |
| Viide |
ERA II 255, 563/74 (1) |
| Täisviide |
ERA II 255, 563/74 (1) < Kuressaare l - T. Luks (1939) |
| Viite osad |
Kogu:ERA IIKöide:255LK1:563LK2:574Pala:1 |
| Kogumisaasta(d) |
1939 |
| Kogujad |
|
| Pala päritolukoht |
Saaremaa, Kaarma, Kuressaare l.
|
| Pala kogumiskoht |
Saaremaa, Kaarma, Kuressaare l.
|
| Teksti sisu |
| Objekti liik |
mõis, kivi, rand, jõgi, maastik, allikas, kirik |
| Tegelased |
hiid/kurat, loom/lind/kala, isik |
| Žanr |
muist, topon, ol |
| Jututüüp |
Tõlluste ms- Tõllu ms; Tõll Hiiust kapsaid; VP lahutab Sõrvet Saaremaast - Salme jõgi; VP astub Odalätsi allikad; Oda läts!; Tagamõisa < Tagaajamise ms; Undva nina < Hundi nina; Koltingi rand < kolin; vanasti Saaremaal palju hunte; Tõllu poja torupill saarlased tantsima - ka surivoodil + Teesu Ott tuuliku vahele; Tõll ehitab Kihelkonna, poeg Kaarma kiriku, loobivad vasarat, Kaarma kirikul Tõllu sõrmejäljed; Tõll magama Hirmuste metsa, naine kive hauale, suurim kukub - Ookivi; VP pilt Vilsandi muuseumis |
| Pärimuskohad |
| Koht 1 |
| Objekti nimetus |
Tõlluste mõis |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Püha |
| Vana vald |
Pihtla |
| Vana küla |
Tõlluste |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Uus küla |
Tõlluste |
| Koht 2 |
| Objekti nimetus |
Salme jõgi |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Anseküla |
| Vana küla |
Salme |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Uus küla |
Salme |
| Koht 3 |
| Objekti nimetus |
Odalätsi küla |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Kihelkonna |
| Vana vald |
Kihelkonna |
| Vana küla |
Odalätsi |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Uus vald |
Kihelkonna vald |
| Uus küla |
Odalätsi |
| Koht 4 |
| Objekti nimetus |
Odalätsi allikad |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Kihelkonna |
| Vana vald |
Kihelkonna |
| Vana küla |
Odalätsi |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Uus vald |
Kihelkonna vald |
| Uus küla |
Odalätsi |
| Koht 5 |
| Objekti nimetus |
Undva nina |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Kihelkonna |
| Vana küla |
Undva |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Uus küla |
Undva |
| Koht 6 |
| Objekti nimetus |
Koltingi e Kollingu rand |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Kihelkonna |
| Täpsem asukoht |
Neeme ja Undva k.de vahel |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Koht 7 |
| Objekti nimetus |
Tagamõisa mõis |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Kihelkonna |
| Vana küla |
Tagamõisa |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Uus küla |
Tagamõisa |
| Koht 8 |
| Objekti nimetus |
Kihelkonna kirik |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Kihelkonna |
| Vana vald |
Kihelkonna |
| Vana küla |
Kihelkonna |
| ERA kood |
khk_RP |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Uus vald |
Kihelkonna vald |
| Uus küla |
Kihelkonna |
| Koht 9 |
| Objekti nimetus |
Kaarma kirik |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Kaarma |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Uus küla |
Kaarma-Kirikuküla |
| Koht 10 |
| Objekti nimetus |
Tõllu haud |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Kärla |
| Vana küla |
Hirmuste |
| Täpsem asukoht |
Hirmuste metsas |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Uus küla |
Hirmuste |
| Koht 11 |
| Objekti nimetus |
Hookivi |
| Rahvapärane nimi |
Ookivi |
| Vana maakond |
Saaremaa |
| Kihelkond |
Kaarma |
| Vana küla |
Parila |
| Uus maakond |
Saare maakond |
| Uus küla |
Parila |
| Tekst |
| Ükskord eland vanal ajal Saaremaa vägimees Tõlluste mõisas, kus mõis praegu seda nime kannab. See oli Suure Tõlli mõis. Aga praegu kutsutakse seda mõisat Tõlluste mõisaks, sest et Suur Tõill elanud seal mõisas. Ja naine keetnud temale suppi. Et ta hiiglasuur mees oli, siis läks ta Hiiumaalt kapsud tooma, kus temal oind kapsuaed. Et ta hiiglasuur mees oli, siis pistnud ta teise mehe teise tasku ja siis läind Hiiumaale merest läbi, sest siis ei olnd meri mitte nii sügav kui praegu. Tõill toonud sealt kapsud ja naine keetnud supi valmis ja pand toidu lauale ja kutsunud siis mehe sööma. Tõill söönud kõhu täis ilusasti ja siis pand ta ennast sööma peale puhkama. Ta maganud nii, et kõik Saare rahvas on tema nina noorskamist kuulnud. Selle aja sees, kui Suur Tõill magas, oli Vanapaganal aega inimestele kurja teha, sest Suur Tõill kaitses Saare rahvast Vanapagana eest; et pagan oli Saare rahva vainlane. Ja selle aja sees, kui Tõill puhkas, oli Vanapagan siis Salmele tööle hakand, et Sõrvemaad Saaremaast lahuta ja merese lükata. Selle aja sees tampinu Vanapagan suure sügava kraavi, kus praegus Salme jõgi on, see on Vanapagana tambitud. Siis olid Salme inimesed suures hädas olnd. Siis jooksen Salme mehed Suure Tõlli järele, et teda paluda keerel sammul appi ruttama. Ja palunud Tõlli naist, et ta Tõlli ülese ärataks, ja neile ruttu appi tõttaks, et Vanapagan on nii tööl ja tahab kõik Sõrvemaad merde ajada. Suur Tõill ärgand unest, ja kui kuulend seda, mis Vanapagan teeb ruttand ta keerel sammul senna appi. Saand Vanapagana töölt kätte, Tõill näind, mis pagan teeb, et tahab Sõrve rahvast ära uputa; hakand paganad kätte püüdma. Vanapagan olnd ka nobe jooksma ja pannud sääred seugama Kihelkonna poole, Tõill järel, et Vanapaganale nahatäis hoopi anda oma töö eest. Siis Odaletsi väljal oli Vanapagan nii hädas olnud Tõlli ees, et tema iga jalaastmest veeallika välja muljunud. Seal saand Suur Tõill Vanadpaganad piitsage sähvada, siis Vanapagan karjund suure häälege: «Oda läits, oda läits, oda läits!» Seal oli Vanapagana oda suures hädas ja hirmus katki läind. Ja sellepärast ta karjus: «Oda läts!» Ja sest ajas saatikad hüütakse seda kohta Odaletsi kohaks tänapäevani. Ja Odalätsi väljal on veel praegu need veeallikad, mis Vanapagan on tampnud selle hirmuge, et Tõill teda taga kihutas. Ja Suur Tõill kehutas ikka veel Vanadpaganad täga kuni Tägamese mõisas läbi ja Unve ninale, seal sai veel kord Tõill Vanadpaganad piitsage sähvada ja Vanapagan pidi hirmu päras merde minema ja ära uppuma. Ja kui Suur Tõill oli sealt ära tuind, siis tahtend Vanapagan veel meres tägasi tulla, aga hundikari oli seda juhtun nägema ja kehutan vana uuesti merde: nii et ta täiesti ära uppus ja otsa sai, et enam ei ole Saaremaa rahva vaindlast. Ja mere vesi tõi Vanapagana sarved kolistes Koltingi randa selle tähenduseks, et ta tõesti on uppunud ja otsa saand. Ja see rand kannab praegu ka seda nime Koltingi rand ja selles ajas saatik, et Vanapagana sarved senna kolistes läksid. Ja seepärast hüütakse seda mõisat Tägamese mõisaks, aga enne oli Tagaajamise mõis. See nimi sai selles, et Suur Tõill Vanadpaganad taga ajas seal ja kehudas teda Undi nina poole ja sealt merde. Esiti hüüti see rand Undi ninaks, aga nüüd Unvaks ja Undva ninaks. See mererand kannab ka seda nime tänapäevani, et see rand on ahtuke maapind, mis merese läheb. Saaremaal olid vanal ajal palju huntisid. Ja olid ka suured metsad ja hundikarjad, aga praegu ei ole enam ühtege hunti selles, et metsad kõik lagedaks tehakse. Kui mitmed lauavabrikud töötavad Saaremaal aastate ringi, on ju küll parem, et neid loomelukaid ei ole, loomade murdjaid. Kui mina olin laps, siis oli neid siin küllalt, vaata, et ei tuleks tuba. Käisid ööse õues, silmad põlesid peas kui kaks küünalt, ja kui olid natuke kaugemale hundid läind, ja et neid oli oma laulukoor kokku tulnud, siis hakkas nende laul ja siis ulusid kui hullud hundid ja nii edasi. Suure Tõllil oli ka tubli poeg, kes oskas hästi torupilli mängida. Kui ta torupilli mängis, siis hakkas kõik Saare rahvas tantsima, kas tahad või tahtmata, ikka pead tantsima. Nii kui näha on, ükske ei võind järele jääda tantsust, ikka kõik pidid endid liigutama. Nii kui Viitu Villemi Viin oli surmavoodi peal maas, ta ei suutend inam üles tõusta, kui tegi jalage vastu vootiotsa: tõmp-tõmp-tõmp! Ta jõud oli otsas, enam ei suudand ka tõmpi teha. Ja Teesu Ott oli tuulikul jahu lasken ja kuulend Tõlli poja pillilugu, et see nii ilus oli. Ott hakand sundimata nii keerusega tantsma tuulikul, et enam aega ei saanud ümber vaata, sundimata suure koerusega tantsuge jäänud tuuliku vahele. Ja tuulik oli ka tublisti ümber käind, et hea tuul olnd. Tuulik teind esitiks mõrra-mõrra-mõrra müra. Pärast kui mees oli tükis vahele jäänd, siis nimetanud veel peremehe nime pikali: Teesu Ott jepjoosu maat, Teesu Ott jepjoosu maat, jepjoosu maat. Siis jäänud tuulik seisma. Ja kui Tõlli poeg pilli käest ära oli pand, siis jahid kõik Saare rahvas tantsus seisma ja puhkasid seda väsimust. Siis mõtles Suur Tõill: nüüd pean hakkama kirikuid ehitama, Vanadpaganad ka ei ole enam, kes Saare rahvast keusab, ehitame kaks kirikud: mina ehitan ühe ja poeg teise. Hakanud siis pojage tööle. Kahjuks, et neil üksainus haamer või vasar oli, nad pidid seda haamrid viskama teineteise kätte. Tõill ehitas Kihelkonna kiriku ja poeg Karma kiriku. Aga kui kirikute ehitused valmis on saand, siis näind Tõill, et pojal on kenam ja ilusam kirik kui temal. Suure Tõlli meel saand pahaks, et pojal ilusam on kui temal, ja sellepärast pahases meeleolus tahtend poja ehitus ümber lükada. Aga jätten veel järele, nii et praegu võib veel näha, kes tahab, Karma kiriku põhjapooltsel küljel Suure Tõlli sõrmeasemeid. Siis oli ka Tõill väsinud omas töös ja Tõill mõtlend, mina lähen puhkama ja valind omale puhkepaika Irmusta metsa ja ütlend Saare rahvale: «Mina lähen nüüd puhkama. Kui teil on abi tarvis, sis hüüdke mind ülese!» Nii ta ka teind, läind mulda magama Irmusta metsa. Aga vallatumad karjapoisid hakand vallatusel Tõlli hüüdma: «Suur Tõill, Suur Tõill, tõuse üles, sõda Sõrve sääre juures!» Tõill tõstnud pead ja vaadand - ei ole sõda kuskil näha. Tõlli meel saand pahaseks ja ütlend: «Et mind olete narrind, siis ei tõuse mina enam iial ülese, kui teil küll on suur häda käes ja abi tarvis!» Siis jähi Tõill igavest rahuund puhkama. Nii siis jahi Tõlli naine kurvaks, et mees enam ülese ei tõuse, ja hakkas oma mehe hauale kivisid kanma. Tõlli mõisa põllalt toonud ta ühe igavese suure kivi, mis ta pidi kanma oma armsa mehe hauale. Aga õnnetuseks oli see, et ta põllepaelad katki rebenesid ja kivi kukkunud maha. See on 3 virsta teisel [pool] Kuressaare linnast Kihelkonna maantid minna tee ääres ehk võib olla 5 sülda maad eemal, suur hobuse moodi kivi ja seda kivid nimetakse Hookiviks ja seda kohta nimetakse Hookiviks sest saatikad, kui see kivi senna on saand. Teisel maantil on üks elanik ja see kannab ka seda nime Hookivi. Seda toredad suurt kivi pidi Tõlli naine oma armsa mehe hauale kanma ja kesked hauda püstitama, sest vähemaid kivisid oli tal juba toodud ja pandud korra ümber haua. Aga et õnnetus juhtus, et põllepaelad rebenesid ja kivi pidi enneaegu kukkuma, jahi see kivi senna viimata, mis juba Tõlli naine hiigla hulga maad oli kanden oma põlles. Siis pidi Tõill leppima üksi väikste kividega, mis tema haua ümber oli naine kandend, aga keske hauda jahi panemata. Mina olen ka Suure Tõlli hauda näind Irmusta metsas, kiriku maandis võib-olla 10 sülla maad eemal, kus Suur Tõill puhkab oma rahuund. Temal on küll rahulik seal puhata ja kena pitk haud. Kivid on korra ümber haua, aga keskel ei ole. Tõlli naine valis küll toreda kivi oma mehe kesked hauda, aga mis teha, et põllepaelad rebenesid, ei saand mehe hauale kanda, et oli küll hulk maad toodud, ja nii lõpp. Mina olen ka Vanadpaganad näind, teda on pildistud, kes Saare rahvas keusas. Ta on Velsandi saarel muuseumis, seal on see Vanapagana pilt, kes soovib näha seda, see mingu senna vaatma, mis nägu on olnd Vanapagan, ja nii lõpp. |
| Redigeeritud tekst |
| Ükskord eland vanal ajal Saaremaa vägimees Tõlluste mõisas, kus mõis praegu seda nime kannab. See oli Suure Tõlli mõis. Aga praegu kutsutakse seda mõisat Tõlluste mõisaks, sest et Suur Tõill elanud seal mõisas. Ja naine keetnud temale suppi. Et ta hiiglasuur mees oli, siis läks ta Hiiumaalt kapsud tooma, kus temal oind kapsuaed. Et ta hiiglasuur mees oli, siis pistnud ta teise mehe teise tasku ja siis läind Hiiumaale merest läbi, sest siis ei olnd meri mitte nii sügav kui praegu. Tõill toonud sealt kapsud ja naine keetnud supi valmis ja pand toidu lauale ja kutsunud siis mehe sööma. Tõill söönud kõhu täis ilusasti ja siis pand ta ennast sööma peale puhkama. Ta maganud nii, et kõik Saare rahvas on tema nina noorskamist kuulnud. Selle aja sees, kui Suur Tõill magas, oli Vanapaganal aega inimestele kurja teha, sest Suur Tõill kaitses Saare rahvast Vanapagana eest; et pagan oli Saare rahva vainlane. Ja selle aja sees, kui Tõill puhkas, oli Vanapagan siis Salmele tööle hakand, et Sõrvemaad Saaremaast lahuta ja merese lükata. Selle aja sees tampinu Vanapagan suure sügava kraavi, kus praegus Salme jõgi on, see on Vanapagana tambitud. Siis olid Salme inimesed suures hädas olnd. Siis jooksen Salme mehed Suure Tõlli järele, et teda paluda keerel sammul appi ruttama. Ja palunud Tõlli naist, et ta Tõlli ülese ärataks, ja neile ruttu appi tõttaks, et Vanapagan on nii tööl ja tahab kõik Sõrvemaad merde ajada. Suur Tõill ärgand unest, ja kui kuulend seda, mis Vanapagan teeb ruttand ta keerel sammul senna appi. Saand Vanapagana töölt kätte, Tõill näind, mis pagan teeb, et tahab Sõrve rahvast ära uputa; hakand paganad kätte püüdma. Vanapagan olnd ka nobe jooksma ja pannud sääred seugama Kihelkonna poole, Tõill järel, et Vanapaganale nahatäis hoopi anda oma töö eest. Siis Odaletsi väljal oli Vanapagan nii hädas olnud Tõlli ees, et tema iga jalaastmest veeallika välja muljunud. Seal saand Suur Tõill Vanadpaganad piitsage sähvada, siis Vanapagan karjund suure häälege: «Oda läits, oda läits, oda läits!» Seal oli Vanapagana oda suures hädas ja hirmus katki läind. Ja sellepärast ta karjus: «Oda läts!» Ja sest ajas saatikad hüütakse seda kohta Odaletsi kohaks tänapäevani. Ja Odalätsi väljal on veel praegu need veeallikad, mis Vanapagan on tampnud selle hirmuge, et Tõill teda taga kihutas. Ja Suur Tõill kehutas ikka veel Vanadpaganad täga kuni Tägamese mõisas läbi ja Unve ninale, seal sai veel kord Tõill Vanadpaganad piitsage sähvada ja Vanapagan pidi hirmu päras merde minema ja ära uppuma. Ja kui Suur Tõill oli sealt ära tuind, siis tahtend Vanapagan veel meres tägasi tulla, aga hundikari oli seda juhtun nägema ja kehutan vana uuesti merde: nii et ta täiesti ära uppus ja otsa sai, et enam ei ole Saaremaa rahva vaindlast. Ja mere vesi tõi Vanapagana sarved kolistes Koltingi randa selle tähenduseks, et ta tõesti on uppunud ja otsa saand. Ja see rand kannab praegu ka seda nime Koltingi rand ja selles ajas saatik, et Vanapagana sarved senna kolistes läksid. Ja seepärast hüütakse seda mõisat Tägamese mõisaks, aga enne oli Tagaajamise mõis. See nimi sai selles, et Suur Tõill Vanadpaganad taga ajas seal ja kehudas teda Undi nina poole ja sealt merde. Esiti hüüti see rand Undi ninaks, aga nüüd Unvaks ja Undva ninaks. See mererand kannab ka seda nime tänapäevani, et see rand on ahtuke maapind, mis merese läheb. Saaremaal olid vanal ajal palju huntisid. Ja olid ka suured metsad ja hundikarjad, aga praegu ei ole enam ühtege hunti selles, et metsad kõik lagedaks tehakse. Kui mitmed lauavabrikud töötavad Saaremaal aastate ringi, on ju küll parem, et neid loomelukaid ei ole, loomade murdjaid. Kui mina olin laps, siis oli neid siin küllalt, vaata, et ei tuleks tuba. Käisid ööse õues, silmad põlesid peas kui kaks küünalt, ja kui olid natuke kaugemale hundid läind, ja et neid oli oma laulukoor kokku tulnud, siis hakkas nende laul ja siis ulusid kui hullud hundid ja nii edasi. Suure Tõllil oli ka tubli poeg, kes oskas hästi torupilli mängida. Kui ta torupilli mängis, siis hakkas kõik Saare rahvas tantsima, kas tahad või tahtmata, ikka pead tantsima. Nii kui näha on, ükske ei võind järele jääda tantsust, ikka kõik pidid endid liigutama. Nii kui Viitu Villemi Viin oli surmavoodi peal maas, ta ei suutend inam üles tõusta, kui tegi jalage vastu vootiotsa: tõmp-tõmp-tõmp! Ta jõud oli otsas, enam ei suudand ka tõmpi teha. Ja Teesu Ott oli tuulikul jahu lasken ja kuulend Tõlli poja pillilugu, et see nii ilus oli. Ott hakand sundimata nii keerusega tantsma tuulikul, et enam aega ei saanud ümber vaata, sundimata suure koerusega tantsuge jäänud tuuliku vahele. Ja tuulik oli ka tublisti ümber käind, et hea tuul olnd. Tuulik teind esitiks mõrra-mõrra-mõrra müra. Pärast kui mees oli tükis vahele jäänd, siis nimetanud veel peremehe nime pikali: Teesu Ott jepjoosu maat, Teesu Ott jepjoosu maat, jepjoosu maat. Siis jäänud tuulik seisma. Ja kui Tõlli poeg pilli käest ära oli pand, siis jahid kõik Saare rahvas tantsus seisma ja puhkasid seda väsimust. Siis mõtles Suur Tõill: nüüd pean hakkama kirikuid ehitama, Vanadpaganad ka ei ole enam, kes Saare rahvast keusab, ehitame kaks kirikud: mina ehitan ühe ja poeg teise. Hakanud siis pojage tööle. Kahjuks, et neil üksainus haamer või vasar oli, nad pidid seda haamrid viskama teineteise kätte. Tõill ehitas Kihelkonna kiriku ja poeg Karma kiriku. Aga kui kirikute ehitused valmis on saand, siis näind Tõill, et pojal on kenam ja ilusam kirik kui temal. Suure Tõlli meel saand pahaks, et pojal ilusam on kui temal, ja sellepärast pahases meeleolus tahtend poja ehitus ümber lükada. Aga jätten veel järele, nii et praegu võib veel näha, kes tahab, Karma kiriku põhjapooltsel küljel Suure Tõlli sõrmeasemeid. Siis oli ka Tõill väsinud omas töös ja Tõill mõtlend, mina lähen puhkama ja valind omale puhkepaika Irmusta metsa ja ütlend Saare rahvale: «Mina lähen nüüd puhkama. Kui teil on abi tarvis, sis hüüdke mind ülese!» Nii ta ka teind, läind mulda magama Irmusta metsa. Aga vallatumad karjapoisid hakand vallatusel Tõlli hüüdma: «Suur Tõill, Suur Tõill, tõuse üles, sõda Sõrve sääre juures!» Tõill tõstnud pead ja vaadand - ei ole sõda kuskil näha. Tõlli meel saand pahaseks ja ütlend: «Et mind olete narrind, siis ei tõuse mina enam iial ülese, kui teil küll on suur häda käes ja abi tarvis!» Siis jähi Tõill igavest rahuund puhkama. Nii siis jahi Tõlli naine kurvaks, et mees enam ülese ei tõuse, ja hakkas oma mehe hauale kivisid kanma. Tõlli mõisa põllalt toonud ta ühe igavese suure kivi, mis ta pidi kanma oma armsa mehe hauale. Aga õnnetuseks oli see, et ta põllepaelad katki rebenesid ja kivi kukkunud maha. See on 3 virsta teisel [pool] Kuressaare linnast Kihelkonna maantid minna tee ääres ehk võib olla 5 sülda maad eemal, suur hobuse moodi kivi ja seda kivid nimetakse Hookiviks ja seda kohta nimetakse Hookiviks sest saatikad, kui see kivi senna on saand. Teisel maantil on üks elanik ja see kannab ka seda nime Hookivi. Seda toredad suurt kivi pidi Tõlli naine oma armsa mehe hauale kanma ja kesked hauda püstitama, sest vähemaid kivisid oli tal juba toodud ja pandud korra ümber haua. Aga et õnnetus juhtus, et põllepaelad rebenesid ja kivi pidi enneaegu kukkuma, jahi see kivi senna viimata, mis juba Tõlli naine hiigla hulga maad oli kanden oma põlles. Siis pidi Tõill leppima üksi väikste kividega, mis tema haua ümber oli naine kandend, aga keske hauda jahi panemata. Mina olen ka Suure Tõlli hauda näind Irmusta metsas, kiriku maandis võib-olla 10 sülla maad eemal, kus Suur Tõill puhkab oma rahuund. Temal on küll rahulik seal puhata ja kena pitk haud. Kivid on korra ümber haua, aga keskel ei ole. Tõlli naine valis küll toreda kivi oma mehe kesked hauda, aga mis teha, et põllepaelad rebenesid, ei saand mehe hauale kanda, et oli küll hulk maad toodud, ja nii lõpp. Mina olen ka Vanadpaganad näind, teda on pildistud, kes Saare rahvas keusas. Ta on Velsandi saarel muuseumis, seal on see Vanapagana pilt, kes soovib näha seda, see mingu senna vaatma, mis nägu on olnd Vanapagan, ja nii lõpp. |
| Lisaandmed |
| Tekstimärkus |
kopeeritud Kirjandusmuusemi sisevõrgust Ohto |
| Kirjandus |
HVM II |
| Sisu kommentaar |
Tõll; Tõllu poeg; Vp |
| Tööprotsess |
| IDkood (Koobas) |
21523 |
| Sisestaja |
Valdo Valper |
| Sisestuskuupäev |
07.05.2013 |
| Kontrollija |
Pille Vahtmäe |
| Kontrollimiskuupäev |
18.09.2018 |
| Lisatud |
10.05.2013 03:27 |
| Viimati muudetud |
18.09.2018 12:36 |
| Andmed Kivikeses |
| Säiliku viide |
ERA II 255 |
| Säilik |
ERA-13129-14107-53512 |
| Pala |
ERA-13129-14105-53884 |
