Järvamaal, Peetri kehelk, – (lõunapool) Koigi mõisa pargiga on pika puiesteega ühenduses pea lagedal seisev üsna suur segametsa (saared, tammed, kuused, kased, jalakad jne.) tukk „koigi kaasik. –Minu lapsepõlves oli rahvasuus jutt „undavast ja vinguvast matmata sääre luust,” mis pidi kusagil kaasiku soppis vedelema. –
Veskiarust „Männiku poole talu peremehe Kustas poeg Johannes oli olnud Koigi (pag. 56) mõisas tisleriks õppimas. – Johannese isa, Kustas vist oli Põhjakalt „Adu” vanaperemehe (noor A. K.) vend. Laupäeva õhtul Johannes, tulles oma isa koju Veskiaru „Männikule” olla kaasikus „undavast luust” nii ehmatanud, et jäi nagu rahvas ütleb „rumalaks.” – Mainit noormees, keda isi poisikese põlves Prandi jõe paisul nägin, sest ta armastas segase oleku peale vaatamata kalu püüda, keda sell ajal rohkesti oli. – Mina isi ei näinud, kuid minu vanem vend Ed. rääkis, et vahel Joh. ei olnud kardetav, kuid ükskevadel siiski „Sahalinin peeti pardi kütti „Männiku” Joh. – Johannes lõpetas elupäevad Seevaldis. – Verum ant falsum. – Die Sünde der Väter heimsucht…
|
