Teade
| Arhiiviandmed | |||||||
| Viide | H II 39, 867/72 (769) | ||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Täisviide | H II 39, 867/72 (769) < Koeru khk. - Hans Anton Schultz (1892) | ||||||
| Viite osad | Kogu:H IIKöide:39LK1:867LK2:872Pala:769 | ||||||
| Kogumisaasta(d) | 1892 | ||||||
| Kogujad |
|
||||||
| Pala kogumiskoht | Järvamaa, Koeru |
||||||
| Teksti sisu | |||||||
| Objekti liik | ehitis, linn | ||||||
| Žanr | muist | ||||||
| Jututüüp | Tallinna linnamüüri torne kasutati inimeste piinamiseks, kuni üks vene aadlik piinamisega ülestunnistuste väljapigistamise keelustas | ||||||
| Pärimuskohad | |||||||
| Koht 1 | |||||||
| Vana küla | Tallinn | ||||||
| Uus maakond | Harju maakond | ||||||
| Tekst | |||||||
| Tallinna Mustad tornid. Ennemuiste, old Tallinnas, suured, Nõia kohtud, kis on sinna kohtu alla langend, ei ole see änam, eluga sealt, välla piasend. Teda on sial, nii kaua piinatud, kunni ta isi on, viimaks, hädaga pidand, tunnitsama. Et tema, tõesti nõid, ja ebausu pidaja on. Kui mees oma naisest, lahti taht soada, siis on ta sinna, kohtusse läind, ja öld, et „Mul’ naine piab, eba=usku, ja on nõid, ta käib vana luua varega, ratsa sõitmas; ja on liba=huindiks käind.” Suus ei ole see naisterahvas, änam eluga, sialt kohtust, valla pisasend, ei ole sial, vasta aamine, ega vaidlemine, kedagi aidand. Piinatud teda vaest, sõni=kaua, kui ta on pidand, isi tunnistama, et ta süidlane on, ja nanna on teind, nagu mees ta piale oli kaevand. Siis on teda, kas tule riida pial ära põletud, ehk on, nend musta Tornide sisse visatud. Aga eluga ei ole ta änam pisasend. Ja mees soand, sedaviisi, naisest lahti: ja võind omale, uue naise, jälle võtta. Sest ei ole keegi küsind kas vana naine, ilma süita oli, ehk ei. Nanna on mittu meest enne muiste teind. – (pag. 868) Kui talu peremees, ehk mõisa härra, on teise peremehe, ehk oma sulse piale, vihaseks soand, siis on ta kohe, sinna kohtuse läind, ja kaevand, teise piale, et see, ja see on tema, karja loomad, ära nõidund, ehk, et see, ja see inime, on teda varastand, ehk käib see, ja see inime, kurjavaimuga, ümmer. Ehk, piab see, ja see inime, vana usku, ja käib, metsas, jumalaid palumas. Siis on see inime, kelle piale, nanna on, kaevatud, ja nõiaks arvatud, hirmsasti piinatud, sõnn=kaua, kui ta isi viimaks hädaga on pidand ütlema, Jah ma olen, nõid, ja olen sedaviisi teind. Siis on linna valli sisse, need suured mustad tornid ehitud, ja tornide sees, on suured, raud kisud, või kongsud old. Nagu lihunikku, liha varnad, ehk nakkid. Ja tornide otses, on põrand old, ja põranda sees on, üks uks, või luuk old, siis viidud see inime, kis nõid, ja varas pidi olema ja piina riistade all, oma süi oli ülesse tunnistand, sinna tornide otsa, tõsteti luuk ülesse, ja visati see inime, sialt, torni luugist alla, raud kiskude otsa. Mõni on nende, kiskude otsa, rippakille jäänd, ja on sial, sõnn=kaua kõlkund, (pag. 869) kunni ta ise viimaks, on, ära kõdunend, ja mädanend. Mõni on nakkidest läbi, põrandalle, maha kukkund, lõhki kistud, ja surn, raud nakkidest. Aga eluga, ei ole, sialt, keegi, välla peasend. Nanda on nende musta tornide sees: undrehti (ülekohtu) surm, igal ühel ees old, kis selle kohtu alla on sattund. Teise torni sisse, on nõiad visatud, ja teise torni sisse, on vargad, ja mõisa härra vasta hakkajad, visatud, ja ära hukatud. Naad on sial: tornide sees: igal ühel: hirmus surm, oodata old. Ja kis selle kohtu alla on langend, see ei ole, oma süüdi, änam, hakkand tagasi aama, old ta siis süidlane, ehk ei ole old. Sest see ei ole kedagi aidand, ta tiand, et kui ta kohe ei tunnista, siis teda hirmsasti piinatakse. Sellepärast tunnistand ta oma kohe, süi=aluseks; et ennemini, sest ilma vaevast, ja piinast lahtu soaks, ja koledast kohtu piinast piaseks. Siis viidi ta, hukkamise paika, ja oligi siit ilmast läind! – ühekorra tuld üks, Vene Vürst Peeteri linnast, ehk Peeterpuurist, Tallinna käima. See käind, kõik kohad läbi, ja läind, (pag. 870) sinna, neid musti tornisi, koa voatama. Ja leind, kuda inimesed sial, raud konksude ja kiskude otsas, rippakil old. Mnedel old veel, hinged sees! – See vürst küsind: „Kuda need inimesed sinna on soand?” – Need kis veel hinges on old, ja riietpidi konksude otsas on old. Need on siis reakind. „Et nemad sest, hirmsast kohtust, sinna on visatud. Ja et oma õiguse eest, reakimine, kedagi ei maksa, vaid mis kaevaja reagib, see on! Ja siis, kui saa kohe ei tunnista, siis piinatakse sind, nii hirmsasti, et saa piad, häda, ja valuga, viimaks tunnistama. Ja siis soad ikke, selle samma palga!” – See suur Vürst, läind siis sinna kohtusse ja küsind, ja voadand, seda kohtu asja kõik läbi. Kohys ööld: „Naad muidu eitunnista, kui neid ei soa, hästi piinatud.” – See vürst ööld: „Nemad on endid kõik häda, ja valu pärast, süidlaseks tunnistand, et sest piinast, aga lahti soada. Aga tooge süidlase piale, selge tunnistus, et ta süialune on, siis võib, teda, surma mõista!” (pag. 871) Kohtu härrad hööld: „Need on kõik, nõiad, ja vargad, ja on kanged, tagasi aama, ja salgama. Ega need muidu, oma süid, ülesse ei tunnista, kui piina riistade varal!”– See vürst, kutsund kohe, ühe võera mehe, uulitsa pialt, tuppa, ja ööld: „Kuule küla mees, sina võtsid moo raha taskust ära, anna kätte?” – Mees ehmatand kohe ära, ja ööld. „Jah auus suur härra, võtsin kül!” – Ega ole sugugi, tagasi aand. Kui kohtu otsus on mõistetud soand, siis küsind, see vürst, kohtu kääst. „Noh! kas see mees on nüid varas?” – Kohus ööld. „See on kül, isi ennast, muidu süidlaseks, tunnistanud!” Siis kutsund see vürst, ühe talupoia sisse, kis maalt oma, kaupa, linna oli toond, ja ööld sellele. „Sina moa mees, oled nõid, sa oled mo, hobuselle, täid selga pand, üks inimene ütles mulle. Tunnista ülesse, kas sa oled seda teinid?” Mees jäänd, ehmatand seisma. See vürst ööld: „Tunnista, tunnista, kuo soa ei tunnista, piina riistad on, joo selleks valmis. Kül sa siis ikke tunnistad, et saa nõid oled!” – (pag. 872) Mees ööld. „Ja auus kohtu härra, ma olen seda teind!” Siis see vürst kutsund, selle esimese mehe ja selle teise mehe, uuesti kohtu, ette, ja kuuland järele, kust mehed naad on, ja küsind siis: „Miks pärast teie, endid, ise süidlaseks, tunnistasite. Teie ei tiagi esti, kis mina olen, ja tunnistate, isi endid süi=aluseks?” Mehed ööld: „Missee armuline härra, meil maksab, endid õigeks aada, ega seda siin kuulda võeta. Kui ma kohe ei tunnistaks, siis ma saan, hirmsasti piinatud, ja pian ikke, hädapärast, viimaks, enese süid=laseks tunnistama. Aga parem ma ütlen enese kohe, süidlaseks, siis soan ennemini, vaevast lahti!” – Siis on see vürst, kohtule ööld: „Nanna tulevad kõik, ja tunnistavad, endid, muidu süidlaseks, ja teie mõistate, neid, surema.” Siis on see vürst, kõik need, kellel veel sial mustas tornides, hinged on sees old, lahti last, ja on selle hirmsa kohtu ära kaotand. Sest aast olema see, hirmus kohus; ära kadund, ja mustad tornid, Tallinnas, tunnistavad veel’ seda, koledad aega. Nanna reakisid meie vanemad. ja reagin mina koa. ühe vana mehe jutt. |
|||||||
| Tööprotsess | |||||||
| IDkood (Koobas) | 21152 | ||||||
| Sisestuskuupäev | 06.04.2011 | ||||||
| Lisatud | 20.03.2013 09:34 | ||||||
| Viimati muudetud | 05.08.2013 16:08 | ||||||
| Andmed Kivikeses | |||||||
| Säiliku viide | H II 39 | ||||||
| Säilik | ERA-10347-50838-86801 | ||||||
| Pala | ERA-13216-58095-40364 | ||||||