Ükskord tulnud Äksi kiriku vöörmunder veel hilja kiriku juurest. Kui ta Pupasvere järve äärest mööda sõitnud tõusnud järve äärest männikust lumivalge inimene üles, ja hakanud temale järele jooksma. Küll lugenud mees Issamaiad ja teisi palveid läbu, aga midagi ei ole õiendanud (pag. 196) kodukäia tükkinud vägise ree pääle. Mees tuletanud neis kolme sõna meele, mis isa temale õpetanud, aga kuba meelest ära olnuvad läinud. Viimaks tulnuvad meele, ja lugenud: Issa rist, poja rist ja püha vaimu rist. Siis hakanud juba kodukäia kus tee käänakud ette tulnuvad, käänude taha seisatama jääma, ja ei ole enam ree lähedalle usaldanud tulla. Mehel olnud hulk maad kodu sõita, ja ei ole enam uskunud edasi sõita vaid läinud esimesesse talusse sisse, et öömaja saada. Ise läinud tuppa, ja kodukäia jäänud õue värava najale rinnuli seisma. Mees ise ei ole enam hobust usaldanud lahti minna võtma, siis lainud peremees ise laterna tulega, aga värati najal ei ole enam midagid olnud.
|
