Teine lugu siit külast. Vaene sant suri siin Raigastvere külas ära, (umbes 30 aasta eest) ja sai valla poolt maha maetud. Mitmed käisivad seda surnud, kui ta alles kodu oli, vatamas, aga Tõnnise talu, see on minu isa ja ka teised siit talu inimesed ei käinud vaatamas. Siimu talus oli „tark” ja see ütles: „Kui Tõnnise talu rahvas teda ei käinud vaatamas, küll tema siis neid läheb vaatima!” Matjatelle ütles ta, kui need maha viisivad: „Kui teie Tõnnise kohta sate, pidage siis hobused kinni, pakkuge sealt talu rahvale viina ja lükkake pahemaa jala põlvega kirstu, küll siis asi joones on.” Kuidas ööldud, nii ka tehtud. Sai neljaks päävaks pantud. – Õhtu jõudis, ööke jõudis, kõik rahvas külas magasid, Tõnnise talus pidivad ka magama heitma. Korraga kuulikse kedagi üle tua lae minema ja nagu ree jalasid oleks kokko peksetud. Selle peale oli lae otsa peal, nagu visa(??) rihaall. Kõik hobused kuuldi jooksma, norskama ja ähkima. Isa läks rihealla vaatasima, et nüüd tuleb tuppa, aga ei tulnud. Isa võttis kerve üheksa korda jala kanna alt läbi ja ootas, et kui ta tuppa tuleb, siis saab. Ema kutsus kanu ja ajas mööda tala(??) musta kukke, (Must kukk kuradi murdja) et kukk laulaks, mis see ka tego. Kambri lakkas kola ja müra. Viimaks seisis seina vastu sel’laga tua taga ja läks siis oma teed. Kuuvalgel oli teda nähagi ja hommiku oli selja ase seina peal näha. Kolmandama õhtu tegi isa videviku aeg tee peale, mis kabeli poolt tuleb, üheksa risti ja kolm piiret, et kodukäija üle ei saaks, ja – läkski ära Siimule, kus ta niisame tükke teinud. Sealt olevat tark ta ära saatnud ja Äksi vana köster rahule pannud. (Tõnnise peremehe tütrest enesest räägitud. Sarnaseid lugusid räägitakse palju. Ka kuidas mõnikord kodukäija mattusteliste ühes kodu sõitnud, ree peal istunud, hobused ära väsitanud, nii et need paigastki ei olla jõudnud, kunni tarkus ta taganema sundinud. Teda nägevat, kui läbi kuue käise ehk rangide vaadatakse.)
|
