Ennemuiste on Aniküla jõe silla pial, alati viirastusi, ja näkki nähtud. Kord, poisikese, kord tüttarlapse kuiul, kala soomustes, ja sabaga, ja vahel, uiund nagu, neitsi jões, kala keha alt, poolt, ja neitsi rinnad, ja keha, ja pia, pia poolt. Ja Lumivalged lahtised juuksed, old pias teisel. Kui on vahel oma, poole keha jõest, vee piale välla tõst, siis vee pisarad old, nagu kulla, ja õbeda sädemed, Näkki juuste sees. Ja hiilgand pääva kää. Aga vahel, on teda, koa, suure musta mehe näol näha old. Ja siis, kui ta ennast on kuidagi näidand, siis on koa kohe, mõni ära uppund. (pag. 473) Mittu korda on Näk, Aniküla kõrtsi tuld, ja kutsnd, joonud, (joopnud) küla mehi, enesega, jõe silla piale võitlema. (sest jõgi, ja jõe sild on just kõrtsi ees.) Mehed muidugi kohe valmis minema. Aga kis, on läind, selle on Näk kohe, üle, jõe silla käsi puude, alla jõkke võideld, ja ei ole see mees, änam eluga, sügavast, jõe voogudest piasend: ja kui abi on saand viia. Näk isi kadund, iga kord, koa jõe silla pialt ää. Ega ole teda, siis jälle nähtud, mõnel aal. – ühe kõrra, ühel ilusal, sui õhtal, uiund ime ilus, Näki neiu, jõe silla juures vee pisarad, särand, kui kulla sädemed, Näkki neiu, valge lahtise juuste sees. Looja mineva, päikese kää. Ta uiund, vahel, all, pool silla, vahel üleval pool silla, lahtised juuksed, old nagu obuse saba, või lak, üle seila, ja sätendand, vee pisaratest. See old üks pika pääva või täht pääva õhtu. Inimesed, poisid, ja tüdrukud, kis kõrtsi juure olid kokku (pag. 474) tuld, läind kõik, Näkki neiud, jõe silla, piale voatama. Vanad mehed, keeland, kül, ja ütteld. „Ärge minge, väga ligi, jõe silla, piale, võib olla, juhtub mõni õnnetus, ja Näkki neiu, pärib jälle mõne inge, ega ta muidu ennast ei näita.” – Nii oligi: Näkki neiu old, ime ilus, ja mängind, vaa pial, pia, kääd, ja keha old, naeste rahva keha, aga, jalge, asemel, old, kala saba, ja löönd sabaga vahel laksu, ja teind kõik sugu tempusi. Vahel mängind vee pial kannelt, vahel lauld, et ime old kuulata. Viimaks tük õhta piale läind, inimesed juba julgemaks, ja tungind ikke änam, ja änam, jõe, silla piale kokku. Näkki neiu ime laulu kuulama. Mõned, purjus, ja jultund, küla poisid, akkand, roppusi sõnu, Näkki neiule, suust välla aama. Vanad inimesed keeland kül, aga kes sellest oolib. Ühe korra prahvatand, üks silla käsi puu, inimeste eest katki, ja hulk poissa, ja tüdrukuid, kukkund jõkke. Muist saand ikke veel, eluga välla. Aga, kaks poissi, ja kolm (pag. 475) tüttar last, old uppund, ja leitud, teine omiku, veel ülesse. Näkki neiu old vee pinnalt koa kadund. Vat’ siis mis Näkki Neiu tegi. – Nanda on, teda mittu korda nähtud. Aga iga kord, kui teda on nähtud, on ka mõni, inime, ära uppund. On teda, mehe kuiul nähtud, siis on meeste rahvas, ära uppund, on teda, naiste rahva kuiul nähtud, on ka naiste rahvas ära uppund.
Ühe korra, old, jälle, mehed, Ani küla kõrtsis, ja old, pühapää omiku, kesk omiku eeli, sui aal. Mehed aand kõrsis juttu, ja üks mees läind õue, kusele. Ta läind, jõe poole, kõrsi otsa. Korraga kuuleb mees, üks sääl, üiab jõest. „Sõua ruttu, Jõue ruttu, aeeg lähäb mööda.” Mees mõttela. „Ei see õige ole! mis see tähendab, See on joo näk, kis hüiab! Keda tema ootab!” – Mees läind, kõrtsi, ja reakind lugu, kõrtsimehele, ja teistele, et tulge välla, voatama, keda Näk ootab. Teised mehed mehed akkand, meest, pilkama, ja naerma, et ei tia, mis saa kuulsid, näk nüid sedaviisi hüiab, see pole õige, ühed, üht, ja teised teist viisi. (pag. 476) Kõrtsi mees ütteld viimaks. „See võib koa olla, eks siin ole teda ennegi, nähtud. Eks mee või koa voatama minna. Siin on joo teda ennem, Neitsi näol, lahtise valge juustega, ja kala sabaga nähtud, pool keha inimese, pool kala oma. Ja on ennegi inimesi ära upputand.” – Mehed läind kõik õuue, juba kuuld, kuda üks mees hia sõiduga, Põhjaka soo poolt, möda moand-teed tuld, Mehed oodand, ja voadand, et soab näha, ehk on viimaks keegi Näkki soak. Mees sõit hobuse, ja vankriga kõrtsi ette, ja taht kohe, jõhe, hobust, uiutama minna. Aga mehed, ei lase, ja reakind Näkki loo mehele ää, ei mees usu, ja naerd teiste ebausku, ja, taht vägise, jõkke aada. Aga ei kõtsi mees, ega teised lase. Nüid taht mees isi uiuma minna, et tema näitab, kui tühi nii sugune usk on, et temaNäkki ega kedagi ei karda. Kõrtsi mees aga kost. „Kes siis selle eest vastab, et sina ära ei uppu, ja jõest änam tegasi ei tule. – Ja selle pärast ei lase mina sind, ega sinu, hobust uiuda. Võid mõnes muus koh- (pag. 477) as uiuda, aga mitte praegu siin.” – Nüüd old teistel meestel koa aru kää, et Näk oma soaku ootab. Mees istund oma vankri piale, ja vaield veel, teiste meestega, tük aeega. Korraga ütleb mees. „Moo süda lähab naa pahaks sees, olge hiad inimesed, tooge mulle külma vett.” – Kõrtsi neine võtt toobi kätte, läind võtt jõest vett, ja and mehele. Mees joond, – ja – kuda joond, nanna kukkund, , vankre vahele tagaspidi maha, ja – oldki surnud! – ei ole änam ükski vägi mees ülesse äratand. Näk oli oma soagi ikke kätte soand! Põleks naad talle jõe vett, juua and, ei tea, kuda lugu siis oleks läind.
|
