Umb-luu.
Ükskord hakandu kahes kõrvu seisvates külas ühel päeval pulmad pääle. Esimine peigmees elanud sääl külas, kus teise peigmene mõrsja ja teise peigmehe kodu olnud selles külas, kust esimine kaasat kosida tahtnud. Nende külade vahel kasvanud suur mets, millest üks ainus tee olla läbi käind. Ühel pool teed kasvanud selge kuse mets, aga teisel pool kuused ja haavad segamini. Siin metsavahel juhtunuvad peigmehed pulmaga vastastiku kokku. Peigmeeste vahel tõusnud vaidlus, sest mõlemad tahtsivad kuuse metsa poolt teisest mööda minna. Vaidlusest tõudnud riid ja viimaks sõda. Peigmehed raijunuvad ükstõisel pahema käe sõrmed tükiteks puruks ja viimaks tapnuvad üks teist ära. Pulmalised koristanudvad nende surnukehad ära aga mõed sõrme liikmed jäänuvad kadunuks. Neist kaduma läinud liikmedest saanud umb-luu, mis kaua aega (pag. 780) sääl olla karjunud, üht ja teist otsa üles visates ja sääl juures vahtu välja ajades. Selle hääle järele olla ka küla oma nime saanud Um-luu, Umb-luu ehk umbu, mida praegu veel Umbus nimetatakse.
|
