Kaks poisikest võtnuvad ükskord nõuks Suviste pühade hommiku Tartu linna kiriku minna, kus enna tuledega kirikuid peeti. Poisid elanuvad Nõo kihelkonnas Kardla külas. (pag. 207) Heitnuvad õhtu magama selle nõuga, et nii pea kui öösel ülesse tõusevad, siis kohe minema hakkavad, et hommiku vara linna saaks. Korraga ei tea mis aeg see olnud, karanuvad poisid maast ülesse nagu niisuguste viis on, ja kohe minema. Aga näinuvad et emajõe kalda või perve alt tulnud ka üks saksa moodu mees välja ja hakanud ka nende ees minema. Poisid mõtelnuvad et saks käis jõel joomas, ja ruttanuvad et saksale jäele saaks, siis ühes selts minna. Saks kõndinud aga täitsa pikka ja mõnusaste, nii et poistel vahel kooksta sirgutda saanud, enne kui järele jõudnuvad. Küll vahtinubad nad nad kõrvalt vahel, et saksa nägu näha saaks, aga mitte ei ole nii ette saanuvad, (pag. 208) et härra nägu näeks. Saanuvad juba ligi Vorbuse mõisat, sääl julenud teine pois küsida, kus härra läheb? Oma mõisat vaatama, vastanud see, ja läinud ise vorbuse mõisa rehe taha. Poisid läinuvad ka küll järele aga ei ole enam midagi olnud. Poistel olnud moisas üks tuttav ja arvanuvad veel väga vara olevad linna minna, ja läinuvad selle juurde. Kui poisid oma lugu sellele kõnelenuvad ütelnud ütelnud see: Kes ta muud oli kui meie vana härra, kes kodu üteldakse käima. Ta on ükskord ratsa välja läinud, aga ei ole enam tagasi tulnud, ja poiste jutu järele arvatakse et ta ära on uppunud.
|
