Kord elanud Mündi mõisas parun nimega Taal. Temal olnud 6. ja 7-mes Moosese raamat, millega teinud kõiksugu imetegusid. Seda raamatut luges ta ise ega lubanud seda kellegile teisele lugeda. Raamat oli olnud valmistatud punastest lehtedest ja kirjutatud olnud mustade tähtedega.
Kord, kui ta läinud Paide oma asju ajama ning siis tarvitanud seda aega ta kuri naine ning hakanud raamatut lugema. Aga, oh, häda! Saanud mõned sõnad raamatust lugeda, kui korraga nagu maa alt tõusnud tuba imelikke mehi täis, kes hakanud proualt tööd nõudma. Proua ehmatanud ära ega olevat midagi vastanud. Ehmatusest toibudes helistanud ta kella, mille peale tulnud kohale toatüdrukud ja ja toapoisid ning ka valitseja. Valitseja tunnud aga seda raamatut ja andnud teha kõiksuguseid töid, mis teha olnud. Vili olnud aetud ja ootas äravidamist. Vilja olnud aetud muidugi nende meeste poolt. Aga mõisas polnud viljaküüni ja seda kästi meestele üles ehitada. Oma suureks imestuseks nägi mõisa rahvas, et küün natukese aja pärast valmis ning veeti vili sisse. Samuti toimis ka teiste töödega. Kuid varsti lõppes tööde tagavara otsa, aga mehed muudkui nõuavad tööd. Viimaks tulnud valitseja heale mõttele ja ütelnud siis meestele, et nad tehku liivast teetuuste. Kuid mehed pole sellega hakkama saanud ning läinud minema. Ütelnud aga enne, et ega me muidu ära lähekski, aga et meile andsite võimatu töö, mida meie teha ei suutnud. Nad kadunud sama äkki nagu ilmunudki. Aga mõisa rahval olnud hea meel, et neist lahti saanud.
Varsti tulnud härra koju ning saanud kuulda kodust juhtumit, mis peale saanud hirmus vihaseks ning riielnud naisega, aga ega see enam midagi aidanud. Ta kartnud, et viimaks kaob raamatu imetegev võime. Peale tema surma kadunud raamat ära ega ole leitud enam tänapäevani. Aga vaimude tehtud küün on veel praegugi alles. Kes ei usu, see mingu vaadaku! |
