| Mõnõd neist nimetetü kottustõst omma ka enditse halli aja ristmisega edesi elamäh ja milledest nimetädä omava. Põlva kerk, kedä sinna samma mäepääle ehitama nakatu, ei pidänü oma müvrü mitte üleväl; mis päiväl tettü, si kisknu kuri vaim ööajal salaja maha. Arvatu ka, et kerk mäeotsast kaugõlõ paistma sasõ ja sellega sõdasid hindäpääle lahkjais kokko kutsub, sõs peetü nõu ja ehitedü kerk nüvtsehe kotusehe alla orgu ja jõe veere pääle. Kõik kergo all ollõv kengokõnõ olla käsitside kivest kokko kannõtu ja mää jõepervest ülese tettü. Hädä aga, ka siin ei pidänü lõhkuja vaim müvrü üleväh. Peetü sõs nõvvo, ja ütel pühäpäväl astno opõtaja ja tõise kerko vanõmba rahvahulga sekkä ja küsünüvä: Kes tahtva vastsõ kerko võtmeid hindäkäeh kanda. Kohe juusknu üts tütärlats ette ja lubanu vastsõkerko võtmid kanda. Sellepääle võetu tütärlats ja koetu põlvile kerko müürü sisse. Sellepääle ei langõnuva inämb kergo tettävä müürü maha ja põlvile pantu tütärlatsõst saanu kerkolõ \"Põlvakerk\" nimes, mis täämbätse päväni om kestnü ja tütärlatsõ põlvile olõmise kottus olla suurõläve kõrval, sisseminnä kurja kätt, torni all. |
