Papi jarve ühest kohast teise minek ja uue nime saamine.
Vanalajal olla säälkohas olnud Papi järv, kus praegust asub Papi raba ehk n.n soo. Ükskord suvel kibedal heinaajal sooja, kuuma päevaga olid üks mees ja naine järve ääres heinal ja neil olla üks väike laps kaasas olnud, selle kiik olnud kõveraks painutatud kask, mille otsas häll lapsega olnud pandud. Laps hakanud kõige kibedamal loo võtmise ajal hirmsasti karjuma ja nutma. Mees öelnud naisele, et mine vaata, mis lapsel viga on; kuna naine ei tahtnud minna ja sundinud meest vaatama. Sedaviisi vaielsid nad tüki aega, suure riiu pääle öelnud mees naisele, et kas sa ei tea, et mees on naisest üle ja naine peab mehe sõna kuulama ning viimaks läks siis naine ometi last vaatama, tännitanud küll, aga mis see aitas. Naine võttis lapse hällist välja ja kohe selgus, mis oli juhtunud, laps oli end ära rüvetanud - oli end mustaks teinud. Siis võttis naine lapse käte vahele ja läks last järve ääre pesema, juhtud parajasti üks kala sääl järves rohu sees olema ning naine võttis kala ja pühkis selle kalaga lapse mustust. Pääle selle kui töö naisel valmis oli saanud, siis tõusnud suur tõmmu-punane härg järves välja ja läinud järve kaldasse, siis hakanud see härg järve äärt mööda edasi minema, kui järve otsa juure jõudnud, läinud ikka edasi ja järv hakanud härjale järgi minema, Seda vahtinud mees esiotsa päält, aga pärast hakanud mees järgi jooksma härjale, tahes näha saada, kuhu härg läheb, tulise kiirusega joostes astunud mees rehale pääle ja see minnud katki, aga ega sellest ei pannud mees tähelegi, tõttas ikka härjale järgi. Järve otsa juure jõudes kaapinud härg veel pahema jalaga kolm korda, siis hakanud järv järgi minema. Kui härg Kuremaa mõisa juure jõudnud, siis kadunud ta järsku ära kui tina tuhka ning järv jäigi sinna paika. Sääl olnud aga mõisa põllud ja parajasti haritud kesa, teomehed ja moonamehed jäänud ka vaatama härga, ei põgenenud ühtigi ära säält, kui nägid, et järv tuli, ning jäänud kõik sinna järve põhja, nii siis uppus kõik see inimeste hulk sinna ära. Praeguselgi ajal olla mõned järve põhjas adra tiisleid näinud, paljud vanad inimesed kõnelevad, et ennemast olla kuke laulu ajal hobuste päid järves vee pääl.
Nõnda saigi siis Papi järv uue nime Kuremaa järv, sest ta asub nüüd Kuremaa mõisa juures ja just sellel kohal, kus mõisa põllud vanasti olnud, aga Papi järve asemele jäi soo, mis praegustki kõigub ja hirmus mäda on, see annab tunnistust, et sääl järv on kunagi olnud. |
