Teade
| Arhiiviandmed | |||||||||||||||
| Viide | RKM, Mgn. II 3052 | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Täisviide | RKM II Mgn 3052 (7; 9) < Anna khk., Nurme k., Pritsu t. - Ottilie-Olga Kõiva < Ottilie Niinemägi, s. 1890 (1978) | ||||||||||||||
| Viite osad | Kogu:RKM, Mgn. IIKöide:3052LK1:LK2:Pala: | ||||||||||||||
| Kogumisaasta(d) | 1978 | ||||||||||||||
| Esitajad |
|
||||||||||||||
| Kogujad |
|
||||||||||||||
| Teksti sisu | |||||||||||||||
| Objekti liik | karistuspaik, mõis | ||||||||||||||
| Žanr | j | ||||||||||||||
| Jututüüp | Koeru alevikust, Aruküla mõisa pargist, Aruküla krahvist, Norra mõisast, Knorringust ja piinakambrist. | ||||||||||||||
| Pärimuskohad | |||||||||||||||
| Koht 1 | |||||||||||||||
| Objekti nimetus | Aruküla mõisa park | ||||||||||||||
| Vana maakond | Järvamaa | ||||||||||||||
| Kihelkond | Koeru | ||||||||||||||
| Vana vald | Koeru | ||||||||||||||
| Vana küla | Aruküla | ||||||||||||||
| ERA kood | Koe003 | ||||||||||||||
| Uus maakond | Järva maakond | ||||||||||||||
| Koht 2 | |||||||||||||||
| Objekti nimetus | Norra mõis | ||||||||||||||
| Vana maakond | Järvamaa | ||||||||||||||
| Kihelkond | Koeru | ||||||||||||||
| Vana vald | Koeru | ||||||||||||||
| Vana küla | Norra | ||||||||||||||
| ERA kood | Koe035 | ||||||||||||||
| Uus maakond | Järva maakond | ||||||||||||||
| Tekst | |||||||||||||||
| 7) No seal oli ikka neid... see seda hüiti ikka Koeru linnaks väljapool, väljapool alevit. Seal oli... seal oli... kaks pagariäri, kolm kauplust, käsitöölisi igasuguseid, ja... seal varem oli seal see elementaarkool, aga siis vahepeal seda ei olnud, ja lõpuks oli siis see meie haridusseltsi kool, see, see oli pärast mind kui mina sealt juba ära tulnud olin. Aga Aruküla mõis, see oli just vastu seda Koeru alevit, oli siiski, kõige ilusam, mis ma olen elus näinud. See maja esine see, mõisa esine oli nii kunstligult lilledega ehitatud, seal olid suured palmid suvel välja pandud. Esmalt palm oli kasvumajas. Ja see säras ja hiilgas lillede ilust. Pärast seda tuli veel üks... üks poole kilumeetri pikkune rohuaed, aga mina seal sees kunagi ei käinud. Käisin aga sealt suurest, sealt suurest pargist. Sinna ilus lai kruusatud tee viis sinna, juba, juba... Aruküla mõisast alates, mõisahoonest alates. Ja, kõik see tee oli lai väga lai, ja liivatat ja alati ütlemata korras. Aga nii ilusat parki kui Arukülas ei ole ma ka elus teist näinud. Seal olid, seal olid väga ilusad mäed ja orud, laiad teed, põlised puud, ja ma olin nii vana, tema oli nii suur... et võib-olla kohe üks paar kilumeetert, ja seal sees oli ka matmise ee paik, nende krahvide matmisepaik, see oli, ka, kohe, nii kaugel neist peateedest, kuskil kohe metsa sees. aga see mets oli ju kõik väga korrastadud ja ilus ja teed olid väga puhtad hoitud ja, sealt, mõisast üks pool kilumeetert eemal oli üks niisugune ümargune mägi, kus ümberringi viis tee sinna mäe tipuni. Ja, otsekohe trepp läks ka. Seal, üleval, mäe tipul olid siis pingid, ja... sohvad ütleme, ja seal seisis see, seal oli otsesiht kuhu paistis ära see Aruküla mõis kõige oma iluga. Sest, see mõisa esine oli tõesti imeilus. Ja nii ilusat ja armast parki ei ole ma teist Eestis näind kui oli Aruküla park. Just need mäed ja orud olid kõige ilusamad seal. Ja, need laiad teed ja põlised puud. Ja, ükskord ma suure vihmaga käisin seal, üksipäinis, ja ja mul jäi niisugune suurepärane mulje sellest ilust mis mu ümber oli. Ehk oli küll vihmane ilm. Aga ükskord tuli mulle, see pargivaht sinna teatama, et krahv tuleb nüid... kui ma leeris käisin siis ma käisin iga päev sealt pargist läbi. Tuli mulle teatama pargivaht et... et krahv tuleb nüüd koju. Et, palun, minge nüüd kuskilt mujalt, ärge nüüd siit käige üldse ma ei armastand võeraid inimesi ee liigub siin pargis. K: Aga missugune see krahv siis ise oli? Kas sa teda näinud ka oled? Ei ole näind. Aga, ta oli minu arvates üks niisugune vanapoiss... ta lihtsalt seal Arukülas ei elanud. xxxem nii... paar nädalat suvel vast. Elas välismaal ja liingradis ka vist. Ainult, jah, seal mõisas elasid kõik tema ametnikud jõukalt, ja hästi. Ja mõis oli tal lõpmata tore, eriti see ilus park. Aga, üks asi oli mul täiesti arusaamata, kuda tema pärast seda kui mõisamaad valitsus ära võttis, kuidas tema siis järsku nii vaene oli, et tema enam sealt mõisast kuskile ei läinud ja seal tal ka midagi süüa põlnd. Nii et eesti valitsus teda toitis. K: Kas ta ära Saksamaale ei läinud? No see näil just oli, et teised, palju kehvemad ja lihtsamad mehed läksid ära Saksamaale ja ostsid seal omale veel mõisad. Aga, tema ei läind kuskile ja, ja oleks kohe kasvõi nälga surnud kui eesti valitsus põleks teda toitnud. ohiuhi xxema sündinud von Kotzebue, rääkis enesest et tema soontes voolab keiserlik veri. Et tema tegi lõpmata võlad oma mõisa- mõisade von Knoringi mõisade peale. Ta oma mehelt muud ei nõudnud kui raha seedtest et ta elas suurte kuulsates linnades, Florentsis, Nizzas, Roomas, elas ainult hiilgavat elu, ja, oma mehelt ta muud ei nõudnud kui raha. Kui ta koju tuli, siis, siis ta keeras ukse lukku ega lasknud oma meest sugugi oma tuppa. Ja kui see sinna vahel juhtunud oli, või ootas teda seal siis ta laskis sea teenriga teenrist välja visata. Nii et von Knoring üt---ta: Mul oli üks häbemata ema. 9) K: Aga mida rahvas Norra mõisast rääkis? Rahvas rääkis et seal oli üks piinakamber, see pidi veel minu ajal ka seal alles olema. Kus on rahvast väga piinatud ja nende kehi- kehaosi ära lõigatud et seal on isegi naiste rindu, ja muid kehe- kehaosi on näha. Seal, see piinakamber ja, seal, ja peksukamber ja mis ta kõik oli, see, oli seal kaua seisnud. minu isa oli seda ka näinud. Ja, seal oli veel üks hõbedakamber, mis oli õbedat otsast otsani täis. K: A kuhu see hõbe kõik jäi? no eks need mõisa oma ametnikud ja töölised ja, kes teadsid et seal niisuke õbedakamber oli eks need kõik tassisid sealt siis välja. Üks tuttav oli isegi ühe suure õbevaagna pannud allikasse mis oli just seal mõisa ees. Aga, seda ta pärast ei ole enam kätte saanud, vast mõni teine juhtus peale. See - kui Knoringi vanemad surnud olid, siis oli see õbeda tassimine ja see piinakambre kadumine. Aga, von Knoring maksis eluaeg oma võlgasi, sellaal, kui kui ta varandus ära kadus, sellaal ta õppis siis veel ülikoolis ja teda ei olnd siis koduski mitte. Von Knoringile kogunesid neli mõisa. Udeva, Norra, Ellavere ja Aru. A tema oma eluaeg elas Udeva mõisas. |
|||||||||||||||
| Redigeeritud tekst | |||||||||||||||
| 7) No seal oli ikka neid... See seda hüiti ikka Koeru linnaks väljapool alevit. Seal oli kaks pagariäri, kolm kauplust, käsitöölisi igasuguseid ja... Seal varem oli see elementaarkool, aga siis vahepeal seda ei olnud ja lõpuks oli siis see meie haridusseltsi kool, see oli pärast mind, kui mina sealt juba ära tulnud olin. Aga Aruküla mõis, see oli just vastu seda Koeru alevit, oli siiski kõige ilusam, mis ma olen elus näinud. See maja esine, see mõisa esine oli nii kunstiliselt lilledega ehitatud, seal olid suured palmid suvel välja pandud. Esmalt palm oli kasvumajas. Ja see säras ja hiilgas lillede ilust. Pärast seda tuli veel üks poole kilumeetri pikkune rohuaed, aga mina seal sees kunagi ei käinud. Käisin aga sealt suurest, sealt suurest pargist. Sinna ilus lai kruusatud tee viis sinna, juba Aruküla mõisast alates, mõisahoonest alates. Ja, kõik see tee oli lai, väga lai, ja liivatat ja alati ütlemata korras. Aga nii ilusat parki kui Arukülas, ei ole ma ka elus teist näinud. Seal olid väga ilusad mäed ja orud, laiad teed, põlised puud, ja ma olin nii vana, tema oli nii suur... et võib-olla kohe üks paar kilumeetert, ja seal sees oli ka matmise paik, nende krahvide matmisepaik, see oli ka, kohe nii kaugel neist peateedest, kuskil kohe metsa sees. aga see mets oli ju kõik väga korrastadud ja ilus ja teed olid väga puhtad hoitud ja, sealt, mõisast üks pool kilumeetert eemal oli üks niisugune ümargune mägi, kus ümberringi viis tee sinna mäe tipuni. Ja, otsekohe trepp läks ka. Seal üleval, mäe tipul olid siis pingid ja, sohvad ütleme, ja seal seisis see, seal oli otsesiht kuhu paistis ära see Aruküla mõis kõige oma iluga. Sest see mõisa esine oli tõesti imeilus. Ja nii ilusat ja armast parki ei ole ma teist Eestis näind kui oli Aruküla park. Just need mäed ja orud olid kõige ilusamad seal. Ja need laiad teed ja põlised puud. Ja, ükskord ma suure vihmaga käisin seal, üksipäinis, ja ja mul jäi niisugune suurepärane mulje sellest ilust mis mu ümber oli. Ehk oli küll vihmane ilm. Aga ükskord tuli mulle see pargivaht sinna teatama, et krahv tuleb nüid... kui ma leeris käisin siis ma käisin iga päev sealt pargist läbi. Tuli mulle teatama pargivaht et... et krahv tuleb nüüd koju. Et, palun, minge nüüd kuskilt mujalt, ärge nüüd siit käige, üldse ma ei armastand, et võeraid inimesi liigub siin pargis. K: Aga missugune see krahv siis ise oli? Kas sa teda näinud ka oled? Ei ole näind. Aga, ta oli minu arvates üks niisugune vanapoiss. Ta lihtsalt seal Arukülas ei elanud, nii paar nädalat suvel vast. Elas välismaal ja Liingradis ka vist. Ainult, jah, seal mõisas elasid kõik tema ametnikud jõukalt ja hästi. Ja mõis oli tal lõpmata tore, eriti see ilus park. Aga, üks asi oli mul täiesti arusaamata, kuda tema pärast seda, kui mõisamaad valitsus ära võttis, kuidas tema siis järsku nii vaene oli, et tema enam sealt mõisast kuskile ei läinud ja seal tal ka midagi süüa põlnd. Nii et Eesti valitsus teda toitis. K: Kas ta ära Saksamaale ei läinud? No see näil just oli, et teised, palju kehvemad ja lihtsamad mehed läksid ära Saksamaale ja ostsid seal omale veel mõisad. Aga, tema ei läind kuskile ja oleks kohe kasvõi nälga surnud kui Eesti valitsus põleks teda toitnud. Ema, sündinud von Kotzebue, rääkis enesest et tema soontes voolab keiserlik veri. Et tema tegi lõpmata võlad oma mõisade von Knorringi mõisade peale. Ta oma mehelt muud ei nõudnud kui raha, sest et ta elas suurte kuulsates linnades, Florentsis, Nizzas, Roomas, elas ainult hiilgavat elu, ja oma mehelt ta muud ei nõudnud kui raha. Kui ta koju tuli, siis ta keeras ukse lukku ega lasknud oma meest sugugi oma tuppa. Ja kui see sinna vahel juhtunud oli, või ootas teda seal, siis ta laskis teenriga välja visata. Nii et von Knoring ütles: Mul oli üks häbemata ema. 9) K: Aga mida rahvas Norra mõisast rääkis? Rahvas rääkis et seal oli üks piinakamber, see pidi veel minu ajal ka seal alles olema. Kus on rahvast väga piinatud ja nende kehaosi ära lõigatud, et seal on isegi naiste rindu ja muid kehaosi näha. Seal, see piinakamber ja peksukamber ja mis ta kõik oli, see oli seal kaua seisnud. Minu isa oli seda ka näinud. Ja, seal oli veel üks hõbedakamber, mis oli hõbedat otsast otsani täis. K: A kuhu see hõbe kõik jäi? No eks need mõisa oma ametnikud ja töölised ja, kes teadsid, et seal niisuke hõbedakamber oli, eks need kõik tassisid sealt siis välja. Üks tuttav oli isegi ühe suure hõbevaagna pannud allikasse, mis oli just seal mõisa ees. Aga seda ta pärast ei ole enam kätte saanud, vast mõni teine juhtus peale. See - kui Knorringi vanemad surnud olid, siis oli see hõbeda tassimine ja see piinakambre kadumine. Aga von Knoring maksis eluaeg oma võlgasi, sella\\\\\\\'al, kui ta varandus ära kadus, sella\\\\\\\'al ta õppis siis veel ülikoolis ja teda ei olnd siis koduski mitte. Von Knorringile kogunesid neli mõisa. Udeva, Norra, Ellavere ja Aru. A tema oma eluaeg elas Udeva mõisas. |
|||||||||||||||
| Lisaandmed | |||||||||||||||
| Sisu kommentaar | litereeris Eve | ||||||||||||||
| Tööprotsess | |||||||||||||||
| IDkood (Koobas) | 17798 | ||||||||||||||
| Sisestaja | Katrin Ruus | ||||||||||||||
| Sisestuskuupäev | 16.09.2003 | ||||||||||||||
| Lisatud | 20.06.2012 17:34 | ||||||||||||||
| Viimati muudetud | 13.05.2014 11:54 | ||||||||||||||
| Andmed Kivikeses | |||||||||||||||
| Säiliku viide | RKM, Mgn. II | ||||||||||||||
| Säilik | ERA-14132-42861-89608 | ||||||||||||||
| Pala | ERA-14132-42886-62153 | ||||||||||||||