| Mäletan sellest ajast, kui ma koolis käisin, et mõisa õuel asus umbes meetrise läbimõõduga suur tammekänd. Selle tamme kohta räägiti seda, et sajandite jooksul vana kange ungurtide (ei tea kas on täpne nimetus; litereerija märkus) tõug. Need on need mereröövlid, kes seal Hiiumaalt Järvamaale sisse sõitsid ja seda rahvast siin valitsesid. Et need on selle suure vägeva tamme kasvatanud kõigepealt sinna mõisa õuele ja selle tamme okstesse poonud aastasadade jooksul nelikümmend moonakad ja muud eesti inimest. No fakt on see, et teatavad inimesed veel mäletasid, kuidas on võlla sinna tarvitatud. Isegi okupatsiooni ajal need Stänbergid olid seda meelde tuletanud, et vat siia on enne neid eesti orje poodud ja neid puuakse veel takka peale sel ajal kui nende esimene lahkam mõisadest ära kadus peale neid revolutsioonilisi sündmusi. Hiljem aga juhtusin ma nägema seda, kuidas teatav hulk inimesi, kes oli meelestatud selle Ungustängide (ei team, kas on täpne nimetus, litereerija märkus) soo vasta, veel kännu põletamisest osa võtsid. See oli kolmekümne üheksanda aasta paiku, kui meid oma kodumaale nende vanade röövlite järeltulijad igasugustes kostüümides läksid ja nende viimne peatuspunkt oli raekoja saal seal Tallinnas. Või seal no, kus see raekojasaal on. Ja siis üks osa inimesi Purdi mõisa õue peal rehkendas: aeg on selle kännule lõpp teha. Kui neist sakstest ei ole muud kui sinine suits, kui neist muud ei ole järgi jäänd, siis sellest kännust ei jää muud kui tuhk, sest see mälestus, et selle tamme otsas omal ajal, mis sellest kännust võrsund on, on nelikümmend eesti meest ära poodud, see tuleb täiesti kaotada. |
