| Üsna palju on juttu olnud sellest valgest daamist, mis Purdi mõisas on ringi liikunud. Mina ise tean nüüd ühte lugu. Minu õpetaja oli sellel ajal, kui ma koolis õppisin, üks Kruusement. Täpselt ei mäletagi, kuidas ta nimi oli, aga seda ma tean, et ühel päeval tulid teised ja rääkisid, et tema on näinud, kuidas tema uksest on sisse läinud üks suur pikk naisterahvas ja seda kohe nii ilmsi, et hakkas taga kõnelema, siis kadus järsku nagu õhku. Selle tagajärg oli see, et see ehmatas nii tugevalt, et kaotas kohe meelemärkuse, mõistuse ja hiljem temast enam üldse õpetajat ei saanud. No palju analoogilisi juhtumeid oli seal. Mina pean ise ka ütlema, et mul juhtus omal ka üks niisugune väike asi. Ma oli kaunis ulakas koolis ja läksin õpetajate toast mööda vaehst ja see õppimise asi ei olnud mul ka just kiita. Selletõttu tuli mul sinna jääda. Ükskord, see koolijuhataja oli kuri veel. Jättis mu jälle kinni. Ei tea, mis pahandus see oli. Mingi ulakust teind ja. Ja seal oli suur mõisa saal. Tuleb ütelda seda, et saal oli tõesti üks üksteist meetrit ühte pidi ja kümme meetrit teisipidi. Võimas marmorahi oli seal sees. Ses saalis ja seal ahju peal olid igasugused rüütlikujud. Saalil oli tegelikult neli ust. Kohe sissekäigust, üks siis sealt läbi ja kaks ruumi olid põjhja poole külge, sääl, kuhu saaliuksed läksid. Nüüd oli nii, et mind jäeti sinna saali seisma nagu ühte vaest patust. Pimedaks läks, aga mitte ühtegi mind lahti laskma ei tulnd sealt. Kuritse Ants oli ka unustanud, et tal üks õpilane oli jäänd sinna ja nii jäin ma pimeda pääle sinna. Eks mul tulid ka meele niuksed asjad, rääksid seal õpetajad, et niuke asi juhtund seal. Ja siis ma akkasin kuulma, et nagu kõmiseb midagi seal seina sees. Põnks ja põnks ja juhtus ka niuke huvitav lugu, et korraga tunnen, et keegi võtab mul kõri ümbert kinni. Mina ehmatasin, teen silmad lahti. Üks suur ilus tumedate silmadega ruuge juustega naisterahvas vahib mulle otsa silmad punnis. Ma ehmatasin, aga rääkida ei saand ja siis järsku kaob sinna põhjapoolse ukse taha. No ja nägin, et niukse põraka sain, kui ma kukkusin. Ja kui silmad lahti tegin, eks ma oli nagi minestand. Silmad lahti tegin, siis polnd mitte midagi. Juba ommigune koit akkas tulema. Niikaua oli ma seal olnd. Aastad läksivad edasi. 41. aastal ehitati koolimaja ümber ja siis tuli mul juhus sinna mõisa uuesti tagasi minna selle teatud mõisa osade lammutamisele. See mõis ehitati täielikult...alla tehti mitu klassiruumi, saal hoopis teisiti ja ülesse tehti ka paar klassiruumi, kõiksugu korterid ja nii edasi. Terve see mõis ehitati väga ringi. Ja siis toimus suur lammutamine. Ma juhtusin üsna nii kogematta sel ajal sinna, kui nad lammutasid ühte vaheseina selle koha pealt, kus mina omal ajal koolipoisikese põlves seisin ja müüri seest tuli välja tühi koht. Tühja koha sees inimese luud ja veel niuksed kõdunevad mustad riided. Ja selgus, et need luud nagu vajusid kokku. Ja siis oli veel palju arutlust selle asja üle ja üks vanemm inimene rääkis põhjalikumalt sellest asjast siis. Selle samase saali ukse taga oli härraste suitsetamise tuba. Seal mängisid nad kaarte, mängisid ise oma mõisaid, riideid ja terveid metsi maha ja kõiksugu nalja seal nad tegid. Need toored isandad olid seal koos ja märatsesid ja rassisid. Ja vedasid siis endile tüdrukuid sealt külast. Ja nüüd üks tüdruk oli neile vastu hakand ja siis oli kaunis tugev ja kange olnd ja selle tõttu oli see siis sinna seina sisse müüritud. Rahva seas käis aga see jutt ikka edasi, et sinna on inimene sisse müüritud. Keegi ei teand ka seda õiget kohta, kus see oli, kuid ümber ehitamise aeg tuli see koht välja. Ja tuli see tõde ka välja, et tähendab inimene oli sinna sisse müüritud ja eks need kummitused, mis rahva jutus edasi käisid, käisid selle õpetaja peale ja käisid ka minu peale. Nii, et tegelik tõde oli selles, et üks inimene oli sinna sisse müüritud. Süütu inimene. |
